Thursday, March 02, 2017

Tere, pere!

Ilma kõrvalolijate julgustusteta ja täiesti enda mõtete najal, olen arvanud, et fotograafia on minu kausitäis putru. Võiga, teinekord ka moosiga. Teadmine on kasvanud kõigest mõningatest fotosessioonidest võõraste inimestega, kus tundsin ennast suurepäraselt ja vabalt. Suurim kaif kogu tegevusest saabub koju jõudes ja pilte üle kaedes ning mida lähemale jõuan piltide ärasaatmiseni, seda paremini tunnen. 

Võite arvate, kui õnnelik inimene oleksin, kui saaksin pildistamisega teenida raha (hubba hubba hubba).

Selle kaamera, mida hetkel kasutan, ostsin üle kahe aasta tagasi ja enamik ajast pildistasin enda perekonda, loodust, tooteid ja midaiganes muud, mis pähe hüppas. Iga kord sain ma ülalkirjeldatud hea tunde kogu protsessist ja mida aega edasi, seda rohkem unistasin fotograafiast kui elatusallikast.

Puudu jäi aga julgusest. Ma ei julgenud kellelegi pildistamisteenust pakkuda, sest olin kindel, et minu oskused pole veel päris seal. Harjutades kõvasti omaette, siis mingi hetk olengi proff. Kas just täpselt sõnasõnalt, aga umbes sel moel arvasin küll.

KOOS kõrvalolijate julgustusega (kiida lolli, küll loll teeb :D) hakkasin otsima esimesi julgeid, kes sooviksid jääda kaamerasilma ette. Esimene katsetus läks lihtsalt, sest mu sõbranna võttis kampa enda parima sõbranna ja nii sündisid jõulukampsunites rõõmsad sõbrapildid. Pluss koer. 



Sain sõbranna sõbranna veel ühe korra laenuks ja läksime koos lumist maastikku vallutama, abiks Lasse (kellega muuseas tulid päris vinged kaadrid). Mäletan, et haarasin jalga 7-aastat vanad talvesaapad, mis lausa uppusid sulavasse lumme ja see oli ka viimane kord, kui neid kandsin. :D 

Peale sõbrannade ja sõbrannade sõbrannade on mul õnnestunud kaamera ette kutsuda mõned kaugemad sugulased. Mul on jäänud mulje, et vanem põlvkond ei viitsi üksteisega läbi käia (vähemalt üks pool neist) ja see oli hea võimalus saada abikaasa suguseltsiga lähedasemaks. Olen vist ennegi maininud, et mulle meeldivad vanemad inimesed, sest nad pakatavad elutarkusest ja on grammike huvitavamad kui noored. Kõige imelisem on see, kui sa siiralt imetled neid ja kiidad nende välimust ning nad on pisut kõhklevad, aga samas lööb silmis tuluke särama (nende mõistes on ilusad inimesed ikkagi noored). 

Ema ja tütar. Ema oli väga tõsine, sest kartis, et kukun kaldaveerelt jõkke. :D




Mingi hetk sain esimest korda kätt harjutada terve pere peal. Pere, kes polnud mu enda oma! Ja neid polnud üks või kaks, vaid lausa neli. Olin südames kohutavalt tänulik, et nad valisid mind ja samas olin sokkideni ähmi täis, kui hea tulemuse suudan nelja inimest juhendades saavutada. Üle pika aja sain jubedalt hea (jubeda ja hea, kui aus olla!) kogemuse. Kui varem sõitsin fotosessioonile vilistades, siis seekord üritasin meeles pidada, et aeg ajalt võiks ikka hingata ka. Sisse ja välja. There you go.

Kuna nad ei olnud varem fotograafiga pildistanud, siis olid sama palju närvis kui ma ise. Polnud midagi, tegime kiire tutvumise, viskasime veidi nalja ja jää hakkas tasapisi sulama. Tegemist oli Igori töökaaslasega, kes moosis pere ühel pühapäeva pärastlõunal õue tulema ja igaüks neist oli hästi vapper, südamlik ja kogu mu hirm oli asjatu. 

Eks ma natuke ikkagi muretsesin terve sessiooni ajal ja sai tehtud veidi rohkem pilte kui ideaalis (loe: klõpsisin nagu arutu). Lõpuks olin tulemustega rahul ja nagu paljude ettevõtmiste juures, kus ma kõigepealt muretsen end haigeks ja lõpuks ei suuda mõista, milleks kogu see jant, siis südamesse saabus rahu, kui sain tagasisidet. Ka neil oli hea meel! 

Lisan postitusse mõned pildid ja mõtlesin, et kirjutaks teile ka probleemidest, mis on tekkinud klientide leidmise ja ettevõtte loomisega (ja arvatavasti peaksin kirjutama ka murekohtadest, kus minu pildistamisoskusel on kõvasti arenemisruumi nagu ma siinse postituse piltidelt näen)









9 Responses to “Tere, pere!”

  1. Ma võiks ka oma kaksikutega kaamerasilma ette jääda :)

    ReplyDelete
  2. Su piltide stiil ja naturaalsus on väga-väga meeldivad, aga mulle näib, et fookus kipub vahel paigast nihkuma? Mis kaamerat ja objektiivi / objektiive kasutad, kui saladus pole? :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Jaa, sa oled tabanud naelapea pihta. Just see on minu nõrgim lüli ketis! Pole saladus - Canon EOS 70D ja 50 mm f/1.8.

      Delete
    2. Ma olen niisama oma lõbuks klõpsija ja kasutan analoogset Minolta fiksi (50/1,7). Sellega on minu meelest see, et a) lahtise avaga tuleb kasutada statiivi, kinnisema avaga saab ilma ja b) igasugust liikumist on ikka VÄGA raske püüda :) Mõni laia vahemikuga toru oleks ehk abiks? Mul endal on selleks nö Minolta kit, AF35-70mm f/4 ja sellega saab tegelikult väga palju asju tehtud.

      Delete
    3. Ma olen alati mõelnud, et viga on minus eneses ja üritan üha paremaks end treenida - seni on sellega nii ja naa läinud. Kahju nüüd muidugi, kui 50 mm sobib suure ava puhul statitiivile, mine ütlen meeh. :D Siaani olen mõistnud, et portreede tarvis on fiks obje parim. On vist nii? Vähemalt, kui võrdlen Tamroni 17-50 mm f/2.8 toru ja 50 mm, siis viimane teeb teravuselt (olenemata avast) Tamronile pika puuga ära. Tamron sai mul võetud pigem sobib kõikjale, pole küll parim, mõttega.

      Delete
  3. Uuematel (ja kallimatel) objektiividel on vist värinastabilisaator ka, see ehk ka aitab udusust vähendada. Ma mõtlen, et see fix on seisva objekti jaoks hea küll, aga ise püüdsin viimati kassipoegi pildistada sellega, no ja umbes niisugused olid parimad kaadrid:
    https://drive.google.com/open?id=0B25XxfFuWCmeMEZRSnY0YUdiRmM
    https://drive.google.com/open?id=0B25XxfFuWCmeZFpPdlBNV3gwZU0
    :D

    See pilt on Minolta nö Kit'iga: https://drive.google.com/open?id=0B25XxfFuWCmeUkNBZWtFeDlQNDg

    Ühe fotogrupi arutelu leidsin ka, seal nad soovitavad hoopiski pikemaid torusid: http://www.eestifoto.ee/sein/read.php?f=3&i=45544&t=45536&v=f

    Eks ta selline katse-eksituse värk vist on pigem. Mulle endale klõpsutamine ka väga meeldib, aga pole piisavalt aega / julgust / ettevõtlikkust sellega süvitsi tegeleda.

    ReplyDelete