Saturday, February 11, 2017

Postpartum



Võrreldes kahe eelmise sünnitusega oli seekord kogu protsess meh-maiguga. Ma ei suutnud meie lapsest mõelda, kui peatselt saabuvast inimesest ja minu mõtetes nägi ta välja nagu Muumitrollist pärit Haisuloom. Kirjeldamatu väike karvane kägar. Arvatavasti kui laps mu rinnale pandi, silmitsesin pikalt, et leida temas tuttavaid jooni. Eip. 

Tagantjärgi on nõme mõelda, miks ma nii tõrges olin. Kahtlustav ja eemalolev. Miks ma ei suutnud temaga kohtumist kirjeldada kui maailma parimat hetke ja, miks ma ei uppunud hetkega tema sügavsinisesse pilku. Tükikese sellest olukorrast võib ajada hormoonide ja sünnituse kaela - mul polnud aega harjuda mõttega, et siit ta tuleb, kui ta juba oligi.. tulnud. Aus ületunnistus minu poolt oleks see, et kartsin, kas ta on koopia ühest mehepoolsest lähisugulasest, kellesse suhtusin samamoodi õrna kahtlusenoodiga. 

Täpselt neli kuud ja kaks päeva tagasi olime haiglas. Igor läks õhtul koju ja meie jäime veel viieks päevaks sinna. Reeglite järgi pidi päevi olema kolm, kuid sünnitades õhtul, peab jääma kauemaks. Ranged reeglid, millele ei mõjunud ka minu innustav selgitus kolme lapse emana. Viienda päeva saime lisaks tänu poisi kõrgele bilirubiini tasemele, mis tegi ta kole uniseks. Mis enamasti tähendab, et ta pigem magab kui sööb. Kes veel ei tea, siis emapiimaga langeb kollasus, kuid kui laps ei söö, tuleb päevitada. 

Kolmandal haiglapäeval sai ka esimest korda pisardatud. Kes on lugenud mu raseduspostitusi, teab, et pelgasin hirmsalt, et ma ei saa rinnaga toitmisega hakkama - nägin terve raseduse taolisi unenägusid. Sünnitusjärgses osakonnas olid tööl üsna osavõtlikud naised, kuid juhuse tahtel sattusin sellistele, kes ei osanud aidata last rinnale. Üks neiu lihtsalt kõndis minema. Nutsin ja üritasin poissi üksinda äratada. Õnneks oli töötajaid, kes võtsid prooviks kõik meetodid alates tallaaluste kõditamisest kuni beebi lõua liigutamiseni ja koos saime hakkama. Uskuge mind, nelja käega saab hoopis parema tulemuse (nendel hetkedel unistasingi kahest lisakäest..).

Igatahes sellise kogemuse najal minu mõtlemine muutus haiglasoleku teemal ja ma arvan, et lapse heaolu nimel on tuleb ära kannatada. 

Teisel päeval peale koju jõudmist läksime kolmekesi, mina, poiss ja Lasse, jalutama. Viis haiglapäeva oli piisav, et tekitada kohutav isu seigelda. Samal nädalal sai tehtud ka mõned metsaringid, ilm oli ilus ja tundsin, et hakkan rasedusaegsest 'kas on mõni cm minust, kus ma ei valuta' taastuma. Pereõde küll hoiatas, et mida ma rapsin, praegu tuleks puhata, aga ma lausa lendasin ilma 12 kg koormata, mis  sünnitusega kadus.

Paar esimest kuud oligi kõik suurepärane, kui jätta välja unetud ööd. Tähendab. Need polnud unetud ööd, und oli meil küllaga. Mõned nädalad olid sellised, kus talle meeldis paariks tunniks öösel ärgata ja magama läks ka üsna hilja. Pakun, et see oli veidi enne kahekuuseks saamist, mil ta hakkas tegema kaheksatunniseid uinakuid. Ahvimõnu, ma ütlen! Terve päev sai hoopis uue maigu, kui öösel sai ennast pärdikuks põõnata.

Seekord läks beebiga sisseelamine sujuvalt. Igor oli meiega kaks nädalat kodus ja käsi jätkus kõigeks. Lugu muutus nutusemaks, kui ta läks tööle ja mõistsin, et pojale meeldib ülekõige kaisutada. Tema poolest võiks ta nagu ahvibeebi 24/7 põllesabas kinni olla. Tegelikult jube armas ju - kuna veel kui mitte nüüd. Minul võttis sellega harjumine aega ja tõrvatilk meepurki oli see, et ta lõpetas tubased uned. Ehk siis me hängisimegi hommikust kuni selleni kui mees koju jõudis, kahekesi. Nahk naha vastas. Mingi aeg jooksid tolmurullid ühest toa nurgast teise, kuid see polnudki oluline - kannatasid hoopis suuremad lapsed ja õpetajalt saime sellest teadlikuks. 

Juhtus nii, et andes enamuse tähelepanu pisile, jäid suuremad liialt kõrvale. Praegu on taas kord majas ja hoiame tüdrukute tegemistel rohkem silma peal. Lisaks on meil abikaasaga mõlemal taaskord rohkem energiat (või oleme õppinud efektiivsemalt toimima), et pakkuda kõigile võrdselt kodusoojust ja omavahelist suhtlust. Seda võin öelda, et kui kodus reeglid pole ja lasta neil omapäi tegutseda, siis olenemata vanusest, teeme mudilastele hoopis liiga.

Ajapikku jookseb kõik paika ja, kui millegi üle kurta, siis see on minu tervis. Raseduse lõpus olin hädine, peale sünnitust lausa lendasin ja nüüd olen taaskord valudes. Kõige raskemalt andis tunda jaanuaris põetud haigus (arvatavasti gripp), kui ma ei suutnud isegi poissi tõsta - valutasin üle keha koledal moel, kaasaarvatud mu sõrmed. Igor tuli mõned korrad varem töölt, sest pisardasin koos poisiga. Tema tahtis tähelepanu ja ma ei suutnud füüsiliselt seda pakkuda. Minu haiguse ajal oli veel üks kannataja nimega Lasse, kel jäi saamata igapäevased pikad seiklusringid. Peale haigust olen üritanud kõik tegemata jalutuskäigud ja mängud tasa - aitäh, kannatlik sõbrake!

Esimeses come-back postituses mainisin, et me tahame Igoriga veel ühte last ja see on täiesti tõsi! Tüdrukutel on tohutult vedanud, et nad on koos üles kasvanud ja pisar silmis vaatan, kui suurepärased mängukaaslased, sõbrad, lohutajad, abistajad nad üksteisele on. Soovime poisile sama ja vahet pole, mis soost tuleks järgmine, teame, et ta on samasugune südametemurdja nagu E. Võtame aega, et maja korda saada ja umbes kahe aasta pärast anname uuele rohelise tule.

Ütleme nii, et ma pole üldse vaimustusest sellest, et rase olla. Peale poisi sünnitamist ütlesin abikaasale, et kui ta soovib veel lapsi, siis parem võitku EJ ja palgaku kellegi emakas. Ilma naljata, aga ma tundsin isegi mõttes Britile kaasa, kui ta rasedusest teatas! Nii, et enne järgmist pean korda saama oma keha, unustama viimase arbuusiga kaasnenud raskused ja eelkõige kustutama peast sünnituse. Not again.. :D

Kui postitus algas tumedamates toonides, siis postituse lõpuks võin öelda, et E. on kõige imelisem väike poiss, me armastame teda sellisel moel, mis mõnikord kisub südame pooleks ja tema sünd on kasvatanud kogu pere veelgi rohkem kokku. Oeh. :')

Minu soovitus teile - ärge saage lapsi, te võite hakata neid veel rohkem tahtma. :)









Leave a Reply