Wednesday, February 08, 2017

Kirjutab kirjutab 1-2-3

Esimesest mõttest kirjutada postitus, kuni valmimiseni, kulus mul täpselt seitse päeva. Pole vaja kohvipurul ennustada, et mõista soovi blogida - enamasti juhtub nii, et peas moodustuvad pikad monoloogid teatud teemadel. Nõnda omaette vesteldes jõuan otsuseni, et jutt on liialt geniaalne, et lasta sel ununeda. Siin ma nüüd olengi. Täitsa puhta kirjutan blogisse.

Blogimisega alustamise protsess on alati äärmiselt huvitav. Kõigepealt tule üle vaadata blogi kujundus. Ei. See ei kõlba kuhugi ja tuleb muuta. Peale vingus näega html-i uurimist sünnib otsus - blogi kujundus on ideaalne. 

Jõudsin esimese postituse tarvis kirjutada kaks rida ning just nõnda kaugele saingi minna, kui ärkas mu väikene sõber (huvitav-huvitab, mis nime võiks ta edaspidi blogis kanda?). Mõned päevad edasi ja mõistsin, et seekord võib kirjutamisega mitte nii hästi minna kui ma ei jõua isegi arvuti avamiseni. 

Täna õhtul võtsin aega. Kui tavaliselt kuluvad päeva viimased minutid Duolingos keelt praktiseerides, siis seekord lõpetan postituse (kui see ka juhtus, siis on lugu üleval 8. veebruari õhtul). 

Vahepeal pidin voodist siiski üles ajama ja minema vannituppa lapse eilset näomaalingut eemaldama. Täna, kui meil oli pühade tõttu vaba päev, jõudis ta sinna lisada ka erkroosad rasvase silmavärviga laud. Ma ei jõua ära tänada neid lapsevanemaid, kes ostavad sünnipäevakingiks laste meigipalette (irooniata kusjuures!). Oh, neid hurmavaid ja humoorikaid meigikooslusi, mis sealt sünnivad.

Lugedes üle kirjutatut, mõistan, et grammatika hakkab mul blogimiseta taandarenema. Pole ka ime kui sõpradega messengeris jutustades ei viitsi isegi kirjavahemärke kasutada, rääkimata jutu ülelugemist enne 'send' nupu vajutamist. Hea lugeja, kes satud blogisse, palun anna aega atra seada!

Kuigi ma pole pea neli kuud bloginud, olen jõudnud osadel blogidel siiski silma peal hoida. Tore või mitte nii tore on näha, et blogigäng (mul on allergia sõnadest blogimaailm, blogimaastik - öök) pole ajaga muutunud. Kui siis on lisandunud uusi tegijaid, samas vanad head loetavad on tegusad. Siiski pole üllatav, kui kõik taaskord tuleb ringiga tagasi. Blogijad saavad sõpradeks, blogijad lähevad tülli. Karvu lendab. Lugejatel haarab käsi popkorni järele. Ihukarvad on viimseni püsti. Nädal edasi ja keegi ei mäleta, miks juhtus, kus juhtus, kellega juhtus. Ajaloo hõngu kannavad endas vaid tühjendatud popkorni pakid, mida pole viitsitud prügikasti viia. Tõsiselt rääkides - kuidas te küll viitsite?

2016 aasta lõpp oli üks parimaid mu elus ja siiani ei saa ma millegi üle suurt kurta. Veidi kurb, kuid samas on erakordselt tore näha, kuidas iga kuu möödub jooksusammul ja pisike sõbrake haarab aina oskusi ja teravat silma jätkub kõikjale. Ma pole üldse kade, seega luban, et edaspidi jätkub juttu ka temast. Küll väikestes kogustes, sest eelkõige tahan rääkida endast ja ausõna - lapsed saavad niigi 99,99% mu tähelepanust ja ajast ja energiast ja igast viimasestki rakust. Peaks ju piisav olema.

Seekord ütlen nii palju, et pisike sõber on tõsiselt hästi küpsetatud muffin, et mõte liigub järgmise poole. I just didn't not say that! (pärdik hoiab suud kinni emotikon)

Peale sõbrakese sündi hakkas mind kimbutama mõte olla pikemalt kodune ja lükata tööelu tulevikku. Mis ei tähenda seda, et ootaksin päevast-päeva abikaasat värskelt ahjust võetud õunakoogi ja läikiva koduga. Oh, ei! Kodu jääb arvatavasti samasuguseks segasummasuvilaks, kuid esimesed sammud on astutud, et hakata tööle fotograafina. Mõnikord ma isegi ei usu, kui julgustavad sõbrad mul ja, kui õnnelik olen, et nad leidsin. Võibolla ootaksin siiani seda õiget hetke, et tegutsema hakata..

Üks, kellest ma seekord ei räägi on Lasse. Las teda kaunistab lumine pilt ajast, mil meil oli veel talv. Ja veel missugune. Lumine!

Tsaukapakaa ja järgmise korrani!











8 Responses to “Kirjutab kirjutab 1-2-3”

  1. Nii tore sinust ja su plaanidest kuulda :) Kirjuta varsti jälle!

    ReplyDelete
  2. Oi, vat see on üks tore lugemine. Loodan väga, et sul seda blogimise indu ja sõna seadmise tahtmist ikka jätkub.

    ReplyDelete
  3. Mul on nii nii hea meel, et sa tagasi oled ja kirjutad :) Viimasel ajal on kuidagi väheks jäänud neid arukaid, viisakaid, toredaid ja täiskasvanulikke blogijaid, keda on päriselt ka mõnus lugeda! Soovin sulle lennukat sulge edasiseks :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Vau. Nii palju ilusaid sõnu ühes lauses. Punastan kohe!

      Aitäh ka. :)

      Delete
  4. Sa kirjutad siin tõesti paremini kui messengeris :D
    Ei tegelt, eelnevad kommenteerijad on kõik mu sõnad juba kirja pannud, ootan lausa uut postitust!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Täiesti arusaadavalt võisid sa mõelda, et mu emakeel pole kolmandast klassist kaugemale jõudnud. :D

      Aitäh, Kätlin! :)

      Delete