Thursday, February 09, 2017

Blogimisest

Ma olen mõelnud, kuidas blogilugejad näevad blogi kirjutamise protsessi. Või isegi mitte tervet protsessi, vaid sisu loomist ja otsustamist, kui palju kirjutaja tahab jagada. 

Seekord ma ei teinud kindlaid otsuseid, mida täpsemalt hakkan siia kirja panema. Loodan, et töö käigus kujuneb välja mõnus käekiri, mida on endal mugav kirja panna ja ei ole kuigi ahvatlev trollidele. Üldse ei salga fakti, kuidas mulle meeldib, et siin käivad ka teised lugemas ja kaasa rääkimas.

Hüppan tagasi sisu tootmise ja otsustamise juurde. 

Ma arvan, et blogimisest on kergem mõelda selles võtmes, mida ei tahaks ise kirjutada. Loomulikult on see sügavalt isiklik valik ehk siis, mis mõnele tundub avalikult lahtiriietamisena, on teisele tavaline argipäev. Minu kindel arvamus on see, et blogisse ei tohiks tuua negatiivseid lugusid, mille panen kirja ühepoolselt. Inimestevahelised suhted pole must-valged, vaid erinevate varjunditega ja minu subjektiivne vaade olukorrale pole tõde. Ükskõik, kui hästi ka suudan sõnad ritta seada, teise vaatepuntkist võivad need olla täielik jama.

Voodielu pole tabu, kuid siin hakkavad minu peas häirekellad tööle ja sellistele teemadele tõmban punase joone peale. Põhjus on tegelikult lihtne, sest nii intiimne teema on minu arvates õige hoida kahe inimese vahel, sest see on liiga eriline. Häbi mul pole, tõesõna!

Ma võin rääkida sellest, kuidas mu koer napsas põrandalt musta soki ja selle järgmisel päeval köögi põrandale oksendas või, kuidas lõikasin vaesel mehel kottide ümber karvadesse kinni jäänud okastega põldmarja oksa (jaaa, ma räägi jätkuvalt koerast!). Samas, kas paneksin kirja, kuidas, mis värvusega, kui palju on titt on meie peale situtanud - vaevalt. Mõlemad on väga loomulikud olukorrad igapäevaselt, aga siin läheb piir selle vahelt, kui naljakas on mul seda kirja panna ja teistel lugeda ja, kui naljakas on asjaosalisel sellest hiljem teada. 

Kuigi mulle enamasti meeldib teiste reisikogemusi lugeda, siis mulle endale tundub, et taolised postitused minu sulest on igavad. Ma pole kindel miks, aga pakun, et selliste postituste kirjutamine on igav, sest see on justkui kuivade faktide ritta ladumine, mis eemaldab blogimise võlu. Pean ennast kunstiinimeseks ja kirjeldavad tekstid on minu meelest loomingut tappev. Aga jällegi - teiste kirjutisi loen heameelega (tore ju kui inimesed viitsivad).

Rahast? Taaskord, teiste postitusi loen parema meelega kui panen kirja endast. Aitäh neile, kes on seda ausalt teinud.

Kui kindlatest "ei"- teemadest edasi liikuda, siis väga palju saab mängida sellega, kui suures koguses jagada. Näiteks rääkida kohalikust maakoolist, samal ajal paljastamata asukohta ja kooli nime. Panna kirja kogemustest erinevate klientidega, ka ebameeldivatest juhtumistest, aga sellises võtmes, kuidas olla järgmine kord taolises olukorras hiilgavam.

Blogikogukond on äärmiselt informeeritud üksteise kirjatükkidest, seega ma kujutan ette, et osad võivad tunda end puudutatuna. Ilmaasjata! Võtke seda, kui puhtalt minu subjektiivset arvamust ja käsi südamel, ma ei käi ilmas ringi mõistes teisi hukka, pidades enda valikuid ainuvõimalikeks. Lihtsalt need on minu kujundatud ja lahtimõtestatud arvamused, mis tunduvad loogilised. 

Et mitte jätta postitus pildideta, näitan teile tehtud töid viimastest fotosessioonidest.

Kui palju ja, mida te kirjutaksite enda blogisse?










13 Responses to “Blogimisest”

  1. Kuigi ma tahaks, siis ma ei või suurt millegi kohta arvamust avaldada ega suurt midagi enda elust paljastada, muidu on kohe 70+ hõimlased pahandamas. Seega on minu blogi äärmiselt igav ja võiks tõenäoliselt ka olemata olla :D

    ReplyDelete
    Replies
    1. Haha, hästi öeldud!

      Aga mine sa tea. Arvatavasti on vanadel inimestel õigus. Samas. kas targematel midagi mõistlikumat pole teha kui netis ringi kolistada. :D

      Delete
  2. See on nii hea postitus! Täiesti 100% pole ise kõige ülaltoodu osas patust puhas, aga laias laastus ja avameelsemate blogijatega võrreldes olen ma ikka väga diskreetne :D

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ka sina, Brutus? :D

      Mul tekkis lausa kerge tibutagi selga, kui mõtlesin, et keegi võib mu vanu postitusi uurima minna. :D

      Delete
    2. Ma olin kaval ja panin "enne lapsi" postitused parooli taha peitu. Seal on lihtsalt palju asju, mida ma kirjutasin siis, kui blogi veel üleni parooli alla oli. Sellepärast seal on intiimset ja isiklikku, kuigi ka veidi tsenseeritud peale blogi avalikustamist :D Igal juhul praegu lasub mul ametlikult süü ainult ühe kakapildi pärast :D :D Ja sinu seisukohtadega olen nõus.

      Delete
    3. Wordpressi võlud. :D Bloggeris kustuta ükshaaval või pane blogi kinni või vali väga hoolekalt sõnu. :D

      Seda kakapilti mäletan minagi ja mõtlesin õudusega, mis mind ees ootab. Võin vihjata - kaelani kakamised läksid meist (veel) mööda. :D

      Delete
  3. Ma olen selle "kohaliku maakooli" koha pealt vägagi süüdlane :D Lihtsalt kuna olin selle sama teema suhtes igas Eesti uudistes mõni aeg tagasi ja kogusin netis allkirju, siis polnud nagu väga mõtet ka hakata "üks koolike, ühes Eesti külas" juttu ajama :D :D Pealegi, paljud mu lugejad kohalikud nagunii :D

    Aga teemad, millel ma ei kirjuta, on lapseasjad, mis võivad tekitata piinlikust (mähkmesisust kuni eelpubeka probleemideni välja). Lisaks on raha suht delikaatne teema minu jaoks ja puudutan seda maruharva. Lisaks ei kirjuta ma kunagi tööst! jah, mul lugejad teavad, et ma olen õpetaja, aga keda, kuidas jne õpetan, ei puuduta ma poole sõnaga ka mitte. No ja paarisuhe on ka selline suhteliselt privaatne asi, mida võib olla näpuotsaga olen puudutanud.

    Üldiselt olen muutunud ajaga diskreetsemaks (eks blogi populaarsuse kasv ja enda "kasvamine" on seda ka tinginud), aga enamuste jaoks ilmselt olen jätkuvalt väga avameelne ja postistan liiga palju (näiteks mu ema jaoks ilmselt :D)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma olen nüüd su maakooli teema täiesti maha maganud. Annad mulle ehk märksõna, mille järgi otsida? Aitäh!

      Vanemate jaoks oleks meeldiv, kui me üleüldse midagi ei teeks - nii igaks juhuks. :D

      Delete
    2. Meil taheti kool kinni panna ja ma, raseda hormoonidest tingituna ilmselt, läksin natuke hulluks ja võitlesin selle vastu 😁 aga võitsin ja kool püsib jätkuvalt 😊

      Delete
  4. Mul on see mure, et minu blogi loeb tutvusringkonnast märksa suurem osa kui ma arvasin. Ma teadsin, et mul on paar-kolm sõbrannat, kes on igapäevased lugejad, aga et palju on ka selliseid, kes loevad, aga ei kõssagi.... vot seda ma ei teadnud.

    Miks seda üldse mainida? Sest minu jaoks on blogi minu oma nurk, kus ma tahaksin tunda end vabalt ja oma mõtteid värskes õhus segamata propellerdada.

    Mind häirib, et ma ei saa seda teha, sest pean mõtlema, et äkki loeb keegi x või y, kes on minus mingeid negatiivseid emotsioone põhjustanud ja kes lugedes solvub või vihastab. Inimeste vahel on mõnikord hõõrumisi ja oleks tore, kui saaks virtuaalselt kurta, sest tegelikult on kirjutamine üks viis iseenda mõtteid korrastada ja end maha laadida. Nimeliselt kedagi häbiposti lüüa või mustama hakata ei ole muidugi õige, aga täielikult oma isiklikest draamadest kirjutamata ma küll olla ei suuda. Ma kirjutan eelkõige iseendale. Kui ma iga postituse eel peaks mõtlema, mida mu lugejad või x või y või z sellest arvavad, siis ma ei kirjutaks enam iseendale.

    Kõige mugavam oleks olla tundmatu kirjutaja, keda keegi isiklikult ei tunne ja kelle nägu blogiga kokku ei suudeta viia :)) Seda luksust mul ei ole. Aga õnneks ei ole ma ka tuntud blogija, kellel enam üldse mingit privaatsust pole.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma ei saanud pikalt aru, kes-mis sa oled kuni sain kirja sinult.. kui mu mälu alt ei vea. Kusjuures kristallkuuli blogi oli ka esimesi nauditavaid blogisid, kus polnud oluline, milline on kirjutaja, kas on illustreerivad pildid, blogi kujundus jne. Sinu poolt kirjutatu oli piisavalt huvitav ja kaasahaarav.

      See, mis ma ülaltoodud postituses kirja panin ei ole täielikult aus, sest kui vähegi filtrit poleks, siis vatraks palju rohkem. :D Ma täiesti mõistan sind, sest inimsuhted on sama olulised meie elus ja, kuidas neist jätta kirjutamata - eriti kui kirjutamata jätmine võib teinekord jääda hinge kriipima. Raske see blogija elu. :D

      Delete
    2. Minule on päris mitu inimest koolis/tööl tulnud ütlema midagi nö vastu (ükskord isegi üks inimene vabandas) mu kirjutistele arvates, et ma kirjutasin nendest. Mulle üldse ei meeldi see, et minu kauged tuttavad eeldavad, et nemad on minu kirjatükkide taga. Vot see ongi see, et loevad X,Y,Z ja arvavad, et ma KINDLASTI kirjutan neist. Naljakas. See, et mul on blogi, ei tähenda seda, et ma kindlasti kõigest ka kirjutan. Huvitav, kas inimesed siis suhtlevad minuga teisiti?

      Delete
    3. Pakun, et enamik inimesi on üsna enesekesksed ja tahavadki lugeda seda välja, et just neist kirjutatakse. Ma ise kunagi kribasin ühele blogijale, sest tundus, et jutt käib minust - oli veidi kriitiline postitus. Tegelikult polnud ja juhtus hoopis see, et saime headeks sõpradeks. :D

      Delete