Wednesday, February 15, 2017

Beebi ja koer beebi

Meie koer Lasse sai võetud selle plaani järgi, kus mina olen beebiga kodune ja mul on aega maailm temaga tegelemiseks. Eelkõige pidasin silmas seda, et ta pole üksi kodus käkki keeramas ja muidugi ka sotsiaalne külg - kollid on erakordselt seltskondlikud ja nad ei armasta üksindust.

Enne Eee sündi, oli koeraga elu lihtne. Paar nädalat peale Lasse koju toomist käisime temaga öösel vetsuringe tegemas. Alguses mina ja lõpupoole Igor - mul oli nimelt raskusi voodist püstisaamisega. Mõned korrad sai ka põrandalt loike pühitud ja vaibalt junne korjatud (vaene, vaene roosa vaibake, mida kõike oled sa pidanud taluma). No ja siis oli veel kord, kui ta oksendas vaibale õuest söödud kassipabulad.. Ülejäänud ajast oli elu lill ja me ei jõudnud ennast ja koera ära kiita. :D

Lasse oli neljakuune, kui Erik sündis. Selle viie päeva jooksul jõudis ta teha rohkem lollusi kui kogu varasemal ajal kokku - vähemalt nii ma kuulsin. Haiglas sai teda ikka kõvasti igatsetud ja muretsesin, kas ta tunneb mu järgi sama palju puudust kui mina temast.

Koju jõudes sain teada, et ega seda igatsust nüüd nii palju ka polnud. Nuhkis korra beebit, liputas mulle saba ja jooksis lapsi kiusama - see oli aeg, mil talle meeldis hammastega mängides riideid rebida.

Viis päeva haiglas panid mind tundma nagu hamster akvaariumis (tõsiselt - haigla oli umbne ja kuum) ja  sellepärast viisin koera kibekiirelt jalutusringile. Mul oli raskusi Lasse ja vankriga koostöö tegemisel, aga ei midagi peadmurdvat. Lihtsalt veidi tüütu, sest tal oli kombeks joosta vankri juurest vasakule-paremale, olenevalt tujust kummal pool teed tahtis kõndida. Enne Eee-d tegime küll rihmatreeningut, aga mitte kõige edukamalt.

Järgmine kuu sai Lasse kindlasti vähem tähelepanu kui varem. Aus ülestunnistus on see, et eks mõtlesime, kui pissimine-kakamine selge, küll tuleb ülejäänud omasoodu. Juhtus aga nii, et ta muutus aina elavamaks ja oli otsesõnu rämedalt tüütu.



Teda ei saanud beebiga kahekesi jätta, sest ta võis minna lapse käsi närima. Tol ajal oli tal komme käpga lüüa. Lapsed tahtsid Lassega mängida, aga ta oli ülemeelik ja mängimine kujunes mõnikord tema eest põgenemiseks. Kui ta oli kassist suuremaks kasvanud, siis ta andis endast parima, et kõutsid talle alluksid (selga kargamised, taga ajamised jne). Mis kõige olulisem - kui ta mõistis, et on võimalus mitte tuppa minna, siis ta hakkas meie eest ära jooksma ja see oli arvatavasti kõige rohkem ärritavam.

Ütleme nii, et mul on olnud hetki, mil seesamune täiega keeb tema tegemiste tõttu ja kasutusele tulei meie lemmik lausa - weren't you supposed to be an intelligent breed? Sama kiiresti kui olen närvi läinud, olen ka maa peale tagasi tulnud. Esiteks on ta loom ja loomad on alati ettearvamatud. Pigem on minu ülesanne teatud olukordi vältida ehk siis, kas lapsi või ennast õpetada loomaga õigesti suhtlema. Teiseks on ta titt ning nagu inimlapsed, proovib ta läbi koerustükkide õppida. No ja siis peame oleme meie teda suunamas. Kui ei suuna, on tagajärjed hiljem tunda. 

Ma ei ole kahetsenud koera võtmist, kuigi nüüd ma tean, et ei osanud kõiki probleeme oodata. Noh, lugesin raamatuid ja arvasin, et tean ja olen jube tark. Kõige raskem aeg oli siis, kui ma jäin rõvedalt haigeks. Need kaks nädalat oli mul raskusi isegi lapse tõstmisega, rääkimata sellest, et käin Lassega õues mängimas. Tegime kiired pissiringid, oigasin toas, kuulsin ta "tahan õue vingumist" ja tundsin ennast nagu viimane siga.

Põhiline on see, et koeraga mitte tegeledes kaob loomaga side. Ehk siis tegelikut see, mis on loomapidamisel kirss tordil. See tunne, kui võid oma lemmikuga minna kasvõi läbi tule ja vee ja te mõistate üksteist sõnadetagi. Tuleb ette olukord, kus vaatate sõbraga üksteisele silma ja juba teate, mida kumbki tahaks öelda? Täpselt sama on koeraga. Kui võtta koera ja peremehe suhtelt eriline side, jääb alles tunne nagu koer oleks kohustus, mitte sõber. Kes võtaks koera, et parim, mida saaks teha, on tema järgi kasida?

Kui ma nüüd kirjutatud juttu loen, siis näen, et ma suurt ei räägi beebist. Võin öelda, et jättes välja haiguse, olen teinud kõike samamoodi nagu oleks teinud beebita. Olen lastele koera andnud kogu selle aja jooksul vähe, sest kohutuse (loe: sõbra) võtsime eelkõige me ise. Pealegi lastele ei ostaks ma eales koera.

Aga Lasse on vahva. Nüüd, kui ta on närimise perioodist üle saanud, on ta üks mõnus suur ja karvane sõber. Lapsed tulevad koolist, kallistavad ja paitavad teda ning olen kindel, et koer on abiks tükikese koolistressi eemaldamisel. Beebi ja Lasse suhe on emalik (isalik?) - enamasti näeb see välja umbes nii, et Lasse heameelega limspiks ta varbaotstest peanupuni puhtaks. Öösel magab koer meie voodis. Ärge küsige, kuidas see võimalik on, sest kassisuurune kutsikas on kasvanud miniponiks, aga nii ta on. Õhtul kobib meie tuppa ja hommikul koos ärkame. Meile sobib taoline režiim kenasti.

Mida pean veel mainima. Kolli on jätkuvalt kultuskoer ja, kuigi kollisid kohtab harva, siis igaüks kes vähegi ta ära tunneb, hüüab "Lassie". :D







4 Responses to “Beebi ja koer beebi”

  1. Imeilusad pildid! Minu põhikooliaegsel klassivennal oli kodus kolli kes haukus hästi kähedal häälel aga käis meil lastel igalpool järgi. Hästi armas koer oli! Ta haukus 99% ajast. Ma olen neid koeri alati imetlenud, eriti näitustel, imeilusad!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitäh, Kris! Jap, kollid on tuntud haukujad - kuigi nad pole kurjad, aga neile meeldib kõike ja kõiki karjatada. Lisaks märku anda, kui võõras läheneb. Ma olen näituse kollisid ainult piltidelt näinud, eks nad ole toredad tõepoolest. Uhked ja puhvis. :)

      Delete
  2. Ja Virge tahab nüüd Kollit kaa :D

    ReplyDelete
  3. Virge peab absoluutselt saama kolli! :O

    ReplyDelete