Thursday, October 20, 2016

Teretulemast, kallis!

9. oktoobri hommik. Üks neist hommikutest, mil olin 100% kindel, et öine valutamine, ühel küljel magamine ja vaevaliselt vetsu roomamine on neist tavalistest tegevustest, mis ei vii mitte kuhugi. No kindlasti mitte sünnitama, sest mul oli üks suuremat sorti põhjus hoida jalgu koos.

Teate seda mõnusat tunnet, kui keegi targutab sinuga? Oota vaid, kui su lapsed suuremaks kasvavad! Küll hakkab sadama, ma ju tean! Jaada-jaada-jaada nagu me Sloveenias taolist käitumist kutsume. 

Kolm päeva tagasi ütles üks meie pereliikmetest, kellelt võib teinekord "jaada-jaada" üledoosi saada, et mu kõht on nagu maakera ja kolme päeva pärast on last oodata. Ilmselgelt soovisin ma kõike muud, kui seda, et targutajal õigus oleks - isegi, kui see tähendab, et sünnitus, mida olin igavesti oodanud, lükkub edasi. 

Vaatamata ilusale ja päikesepaistelisele ilmale, otsustasin magada kella 11-ni. Mis siis, et viimased kuud ärkasin hiljemalt kell seitse igal hommikul. Läbi une kuulsin vaid pere tegutsemist ja meie loomapere, kes käis aegajalt ust kraapimas. 

Ajasin kargu alla ja läksin mõnusalt sooja elutuppa - Igor oli kütnud elutoa lolli Ivani ahju ja tuba oli uinutav. Vajusin taaskord pikali, seekord diivanile. Ma olen teile kirjutanud, et valulikud toonused olid mind külastanud juba natuke liiga kaua ja ka pühapäeval teleka ees lösutades hakkasid need taaskord piinama. Kuid seekord kergelt kibedama mekiga (mida oli ka varem juhtunud!), samas täiesti kaootiliste vahedega.

Kuna toonuste peale ei saanud kindel olla, ootasin, et lööks "korgi" eest. 

Ma olin väga optimistlikult meelestatud, sest ei saanud olla, et beebi oli team Targutaja, mitte team Emme. Kuni astusin vetsu ja avastasin, et vaatamata minu pingutustele hoida kere soojas ja mitte ergutada valusid, oli luhtunud.

Edasi möödus kogu tegevus nagu lennates ja hiljem pidin Igorilt küsima, et mis juhtus, sest juttu siin pikalt pole. 15 minutit peale nelja istusime autosse, et sõita haiglasse. Selleks ajaks olin valutanud üsna kergelt (võrreldes kahe eelmise sünnituse valudega) 7-12 minutiliste vahedega. Autos sain tunda veel kahte valuhoogu ning veerand tunniga olime haiglas.

36-nädalal kohtusin esimest korda haigla sünnitusosakonnaga ja tookord ajas mind vana ja väsinud osakond kergelt ärevile. Seekord ma ei pööranud ruumidele suurt tähelepanu, kuid nähes, et sünnitust vastu võtvaks günekoloogiks saab olema vanem meesterahvas, lõin kraanid valla ja nuuksusin nagu titt. Meesgünekoloog - okei, ei midagi hullu tegelikult. Kuid see vanem härra oli igatepidi ebameeldiv tegelane ja sünnitusosakonnas paluks näha ainult päikselisi naerunägusid. See-eest ämmaemand oli just selline armas, abistav ja kiire nagu tahtsin näha. Hoidsin lootust, et papi ilmub välja alles, siis kui ma saan beebiga võidukalt lahkuda.

Mind aheldati ktg alla ja mingi hetk mõõdeti avatust. Hellik nagu ma olen, sain Igori enda juurde ning vestlus läks üle sloveeni keelele, millele suurt tähelepanu ei pööranud. Kuni kästi kark alla ajada ja minna sünnitustuppa - teatati, et mul on täisavatus ja kaua enam ei lähe.

Eeee.. kuidas on see võimalik, kui ma polnud üldse korralikult valutanudki? Kui aus olla, siis isegi ktg all sain ainult ühe kerge tuhu!

Kuna valud hoidsid end tagasi, olin nõus ja soovisin ka ise, et lootekott avatakse. Lõpuks ometi läks valusaks, et taaskord tahtis nutt peale tulla ja soigusin Igorile, kuidas ma ei jõua. Pressid tulid peale kahte tuhu ning keerasin end voodis selili. Korraga oli mul terve meeskond - ämmakas, õde, günekoloog ja Igor. Ämmaemand käskis mul pressides põlved enda vastu suruda, kuid ainuke, mida suutsin ootamatult suures valus teha, oli need hoopis sirgeks ajada. Selge, meeskond pidi mu jalgu hoidma. 

Ossaraks, seda ma ei oodanud! Kui laps hakkas läbima sünnitusteid, tundsin, kuidas lähen pooleks. Paari pressiga oli pea väljas ning paar kohutavalt valusat pressi veel ja tundsin, kuidas miski libe minust välja voolas ja korraga oli väga hea. Esimesena kuulsin lapse kisa, millele järgnes ämmaka hüüd "oh, its a big boy!"

Kell 17.46 oli 4150 grammine ja 56 cm pikk Erik sündinud. 
Et mu sünnitus teile liiga libe ei tunduks, siis võin öelda, et tänu mõnusalt valulike avatusvalude puudumisele, oli lapse välja pressimine kohutav. Ma ikka südamest karjusin, palusin taevaisa, kisasin Igorile sajakordselt, kuidas ma ei suuda ning üritasin meeskonnale jalgadega vastu vahtimist anda. Võrreldes kahe esimese sünnitusega, polnud pressid nagu taevamanna, mis tulid peale pikka valutamist. Oh ei. Seekord olid pressid ainuke valu ja ei saaks just öelda, et need oleksid mind päästma tulnud.

Sain neli ilupistet, mille ajal hoidsin Igoril käest ja hammustasin teda. :D Ma ikka ei suuda mõista, miks pole loodud sellist "tss-tss", mis reaalselt võtaks valu, et naised ei peaks kõige tundlikumas paigas tundma igat nõela pistet? Kas me sünnitajad pole seda auga välja teeninud?

Peale toiminguid saime oodata sünnitustoas kolm tundi ning imetleda meie väikest ime. See polnud üllatus, et tal olid pikad tumedad juuksed, kuid see, et me kumbki Igoriga ei saanud aru, kelle nägu ta on, ajas naerma. Igor lubas hommikul kodus meie postiljoni üle vaadata, mille peale meenus, et meile posti toov onkel oli asendatud uue vastu.. suspiisios, suspiisios.

Erik oli alates esimest korda tissiga kohtumisest nagu tolmuimeja ning kuigi hiljem tekkis tal unisuse (kõrge billirubiin!) ja imemise huvi vähenemisega probleem, siis praeguseks oleme sellest välja kasvanud. Jaa, ka mina, sest olin ikka korralikult ärevil, miks ta korraga rinda ei soovinud. Peale nelja ööd saime lõpuks koju ja oi kui mõnus oli - korralik kodune toit, lai voodi ja parim seltskond. 

I just can't even! Ta on täielik kullatükk. Isegi, kui ta on peale värsket mähkmevahetust end taaskord täis pasandanud, isegi ta möirgab nagu väike tiiger, isegi kui ta haarab mu niplist nagu raudtangidega - ma lihtsalt ei suuda ta imetlemist lõpetada. Enamik ajast ta eelnimetatud tegevusi ette ei võta ning magab, sööb, muheleb niisama ning sulatab kõik südamed. Kuidas ma küll armastan seda väikest pärdikut!

Rääkides minust, siis olen vist selle aasta parimas vormis. :D Allpool rebenenud ja õmmeldud piirkond ei tee pea üldse valu ja sain rahulikult kohe peale sünnitust vetsus käia. Kaal läks hulluks ja peale koju jõudmist langes see 85 kiloni. Sünnitama minnes olin 97-kilone. Üleüldse on tore, et saan kummardada, näen enda karvaseid jalgu ja ei tunne nagu mu selgroog tahaks kõhu kaudu välja vajuda. Muidugi probleeme ikka on ja eks pean tulevikus rohkem tegelema kõhu ja seljalihaste voolimisega, sest need on mul täiesti olematuks veninud. 

Ma olen saanud kommentaare, et Erik pole midagi nii suur. Jaa, ka mulle näib ta nagu kiisupoja, kuid riided räägivad oma lugu. Number 56 on täpselt paras ja, kui ta kasvõi mõned cm juurde viskab, siis tuleb nr 62 riided kasutusele võtta. Sellegipoolest on ta meie kätele jätkuvalt sulgkerge ja tibatillukene pärdikubeebi. Bububu. Jap, beebikõne on meil juba sees. :D

Olin alati planeerinud teha ise beebipilte pojast, kuid mingi hetk haaras mind paanika. Ma ei saa hakkama, neid on nii raske teha, mul pole aksessuaare jne. Sain tänu kahele armsale inimesele innustust ikkagi proovida ja fotograafi arvelt raha säästa ning tegin esimesed pildid temast (peale telefoni klõpsude). Kusjuures allolevad pildid on tehtud nii, et ta jäi voodil magama, tõstsin ta aknale lähemale, panin selja taha padjale valge marli lapi ja kukkusin kägaras akna ja voodi vahel klõpsima. Sain lähivõtteid ja tüdrukutele tegin nende lemmik kaisukatega vennast pildid, saavad endale mälestuseks. Ainult uh pildiga fotod jäid tegemata, darn!

Sain pudupoest paar pehmet salli ning kui udu vähegi möödub, proovime teda ka mähkida nendesse ja veel mõned pildid teha. Ma ei läinud küll profi fotograafi kvaliteeti otsima, kuid ise olen rahul! :)

Saage tuttavaks - Erik!





Jaanika




9 Responses to “Teretulemast, kallis!”

  1. Oeh, värsked beebid on nii nunnud! Anni on kohekohe kolmekuune ja ta pole üldse enam nii beebi :(. Erikul nii palju juukseid ka :O

    Aga seoses õmblustega, mulle küll lasti mingit tss-tss-i peale, mitte et see oleks aidanud, st ma tundsin täpselt, kuidas niit liikus :D. Aga vähemalt valus polnud, ebamugav.

    Tutipluti teile :D

    ReplyDelete
  2. Imearmas :)
    Üks asi mida Eesti beebide pildistaja just ütles, et kui vähegi saab siis kanguta need väiksed sõrmed rusikast lahti (viimase pildiga tuli kohe meelde).

    ReplyDelete
  3. Palju onne poja synni puhul!
    Ilus poiss ja synnituselugu kaunilt kirja pandud:).

    ReplyDelete
  4. Nunnu. Ja kui sind lohutab siis ma tean üsna hästi mida kujutab endast 4100g ja 52 cm poisslapse välja pressimine :D Ja see tunne kui peale sünnitust saad omaenda keha tagasi... Vähe loppis keha aga siiski saab selle sees jälle üksi olla :D
    Jaksu, tervist ja uusi blogiposte :D

    ReplyDelete
  5. Palju õnne tervele perele!
    Fotod on toredad!
    Mis sul tähtaeg oli?

    ReplyDelete
  6. Tere tulemast, väike Erik :) Palju õnne ja rõõmu kogu perele!

    ReplyDelete
  7. Palju, palju õnne kogu perele! Ilusat kooskasvamist!

    ReplyDelete
  8. Nii ilus laps!! Palju õnne!!! :)

    ReplyDelete
  9. Minu õnnesoovid samuti, imearmas kutt ikka! :)

    ReplyDelete