Wednesday, October 05, 2016

Natuke nagu hüvasti

Mul on hea meel enda üle. Kõik on kuidagi paika loksunud, mis siis, et see võib olla kõigest vaikus enne tormi. Vähemalt ma ei leia endast hirmu teadmatuse üle ja pidev ülemõtlemine oli üks mu suurimaid enesepiinamise viise viimaste aastate jooksul.

Lisaks on mul hea meel, et olen langetanud otsuse ning selle tarvis puudusid igasugused suuremad negatiivsed mõjud. Üks levinumaid otsuste mõjutajaid minu puhul ongi hirm ja blogi pidades oli üheks hirmuks see, mida inimesed minust mõtlevad ja, kui hea pildi suudan endast maalida.

Mõned sammud edasi pean ikkagi tunnistama, et mulle läheb teatud määral korda inimeste arvamused. Kuid iga sammuga edasi, muutub koorem väiksemaks ning loodetavasti ühel päeval ma suudan olla vaba.

Blogides liikus teema, millest blogijad võivad kirjutada. Kas teiste kritiseerimine on okei. Nii palju, kui olen teiste ja ka enda käitumist lahti mõtestanud, siis üheks hindamatuks väärtuseks pean vabadust. Kasvõi vabadust kirjutada teemadel, mida igaüks soovib. Samas. Mulle meenub üks konfliktne olukord, mis lõpetati üsna humoorikalt. Teemaks olid kirjutamata reeglid ja see, kas neid peaks järgima. Kõik lõppes nii, et vetsu uksele lisati sedel tekstiga "kuskile pole kirjutatud, et tualetis sital käies pead sa perset pühkima". Kas mul on midagi lisada?

Eile tabas mind idülliline hetk, mis iseloomustab mind väga põhjalikult. Peale pikka jalutuskäiku ja kastanite korjamist sügiseses metsas, pistsin pliidi all tule, tegin endale teed, koorisin trussikute väele ja veetsin aega soojas kaneeliaroomises köögis blogisid lugedes. #ahvimõnu

Kui ma lugesin Marianni blogist talle korraldatud beebiõhtust, siis ausõna, olin kade. Kui Eestis oleks taoline õhtu veel mõeldav, siis Sloveenias võin sõbrannad ühel käel üle lugeda ja sõrmi jääks alleski. Kadedus kui emotsioon on kerge tulema, mõtlemata sellele, kas mu sotsiaalne elu pole mitte mu enda valik. Noorena oli kerge sõpru leida ja veelgi tähtsam - sõprussuhet hoida. Praegu on lood nii, et ma ei tunne enam vajadust kellegagi ninapidi koos olla ja ma näen, et sellest tulenevalt tekivad sõprussuhted, milles piisab aegajalt paari sõna vahetamisest. Samas piisab vaid aastatetaguste sõpradega kokku saamisest, kui tunnen end nagu 15-aastane elevil plika ja isegi, kui vestlus piirdub skaibis või kord aasta jooksul üksteist nähes, on see piisav ja teistsugune. Teistsugune, kui pinnapealsed suhted, mis on loodud hiljem.

Räägin teile otsusest ka. Täiesti mõjutamata tuli mulle pähe see, et ma ei soovi enam blogida sel moel nagu praegu. Ma pole kunagi ennast siin täiesti paljaks koorinud, kuid hetkel soovin, et meie pere lood siinpool sood jääksid meile või liiguksid otseste suhete vahendusel.

Sellegipoolest on blogmine andnud mulle teatud mõttes enesekindlust, kuna tänu blogimisele olen leidnud soovi ennast arendada ja seada eesmärke. Üheks nendest oleks jätkata pildistamisega ja sellega seonduvalt mõne muu alaga. Ehk siis blogi tuleb mingi aeg tagasi, kuid arvatavasti uues kuues ja uue nimega, siiski vana hea minuga.

Tulles tagasi enesearenduseni, siis mul on üks suuremat sorti saladus, millest ma pole teile kirjutanud (või siis kunagi ammu, mil see ei tundunud piinlik). Nimelt ma pole kõigi nende aastate jooksul Sloveenias tahtnud õppida kohalikku keelt. Käisin pea aasta jagu õpingutel, kuid enamasti möödus seal aeg hästi pinnapealselt. Mis ei tähenda, et süüdistaksin õpetajat. Absoluutselt mitte. Viga on hoopis minus ja hirmus teha vigu ning näida rumalana. Ma parem olen vait, kuid pole võimalik inglise keeles suhelda.

Kui varem mul puudus soov keelt õppida, siis hetkel leian, et see oli rumalus, kuna praegu on mul kordades vähem aega. Eks ma punnin aegajalt poes ja koolis, aga see on lausa haiglane, kuidas hirm võib terve keha, pea ja mõttevõime halvata. Naeratangi kohtlaselt ja ajan oma teed minema. Lausa koomiline, kui ma suudaks sellistel hetkedel enda üle naerda.

Nagu ikka jõuab jutt otsapidi rahani ja töölkäimiseni ning selleks, et saaksin kasvõi fotograafina tegutseda, oleks mul vaja osata suhelda enda klientidega. Ehk siis, mul on vaja oma shitt kokku võtta ning vajadus teenida on andnud mulle omajagu motivatsiooni. Ma ütlen ausalt, siis kolamanda lapsega ei tahaks kaua kodus olla. Pigem kasutada Sloveenia süsteemi, mis lubab väikelaste vanemal käia osalise koormusega tööl. Lisaks on minu jaoks ahvatlevad väikeste rühmadega lasteaiad, kus igale lapsele on antud rohkem õpetaja tähelepanu.

Aga eile oli udu ja oli päike ja ma püüdsin selle kõik kaamerasse. :)




 
Jaanika




5 Responses to “Natuke nagu hüvasti”

  1. Nii kurb on näha vähemalt hetkel lahkumas minu ühte lemmikblogijat. Aga ootan rõõmuga ikka tagasi blogimaastikule uut blogi. :)

    ReplyDelete
  2. Oh see keeleõpe on minul ka hetkel nii aktuaalne teema, sest otsustasin, et saagu mis saab, aga rumeenia keele ma ära õpin. Olen ka pigem seda tüüpi, kes kardab eksida ja mõtleb peas enne kõik valmis, mida öelda on vaja. Õnneks on mul hästi hea õpetaja ja grupis ainult kuus inimest, niiet tunnis saab lobiseda niimoodi, et suud vahtus.
    Aga ega siin muud polegi kui peale hakata, et kõik need rumalad vead ära teha ja iga korraga julgust juurde koguda :) edu meile mõlemile!

    ReplyDelete
  3. Ma tihti ei kommenteeri, aga tahtsin lihtsalt öelda, et mulle väga meeldib, kuidas oled oma fotograafiastiili kallal tööd teinud ja kuhu oled nüüd jõudnud. Selles on mingi salapära ja maagilisus ning värvid on nii ilusad. Mõnus!

    ReplyDelete
  4. Mulle meeldivad ka need pildid kohe kuidagi eriti..see pehme sügisene mets.

    ReplyDelete
  5. Ma arvan, et Eesti blogijad ei peaks nii suurel määral oma lapsi näitama ja sünnitustest ülekandeid tegema, iga kahe päeva tagant update, kuidas rasedus on läinud ja nii edasi. Välismaal liiguvad tõesti suured summad, blogijad kolivad korterist majja ja ühest riigist teise. Raha teenitakse korralikult ning elatakse heal järjel. Paljudel blogijatel on üldse esindajateks erinevad agentuurid, mis ajavad blogija eest asju. Siin Eestis müüakse end maha sentide, tasuta riiete ja ripsmetuši eest. Olen siiralt imetlenud blogijaid, kes on suutnud Eestis selles rallis, kes suudab oma perekonnast rohkem paljastada, lastest rohkem pilte panna, jääda iseendaks ning kaitsta oma perekonda. Usun, et ka sina võtad vastu õige otsuse.

    ReplyDelete