Tuesday, September 27, 2016

September: koer

Kuidagi juhtus nii, et augustist sai üleöö september ja kahekuune Lasse tähistas kolmanda elukuu täitumist. Tema sünnipäeva puhul me ei teinud suurt erilist, kui ahhetasime sõbrakese kiire kasvu üle. Naljatasin, et oleksime pidanud ikka taskukoera võtma, mis siis, et olime ideaalselt teadlikud, missugune elukas tast kasvab. Isased on alati suuremad kui emased ja mul on selgelt meeles, kui kasvataja andis teada, et valisime pesakonna elevandi. Elevandipoja, kes ühel kenal päeval võib kaaluda rohkem kui me 10-aastane tütar praegu.

Mul on raske sõnadesse panna, KUI sarnane on kutsika beebiiga väikelapse kasvatamisega. Sellega ettevalmistumine on minu parim nõuanne neile, kes soovivad saada samasuguseks värskeks koeraomanikuks nagu meie. Me ei pea enam öösel miljon korda sooja teki alt välja vedama -  samas kui tuleb nagu juhtus paar päeva tagasi, siis tundub see maailma loomulikuim tegevus. Tema on titt ja meie oleme titevanemad. Deal with it! Kõik ebamugavused, mis käivad käsikäes toreda ajaga, mil koer on nunnubeebi, on absoluutselt normaalne. 

Peale paari kuud on ehk vara jagada koeravõtmise teemal õpetussõnu, kuid mul on sel teemal tänu enda koerale tekkinud kindel arvamus. Ma tahan öelda, et kui te võtate koera, siis leidke see õige tõug, mis sobib teie elustiili ja teatud mõttes ka iseloomuga. Minu ideaaliks polnud kolli, vaid rohkem jõulisemad tegelased ja praegu võin hingata kergelt, et võtsin lihtsama tõu, kelle kasvatamine võtab ikkagi omajagu energiat ja aega. Kusjuures "rough collie" pole enam nii levinud, aga kui inimesed tunnevad ta ära, siis ütleme nii, et kõik tulevad rääkima ja see on armas. :D

Räägin vähe täpsemalt, kuidas on meie pere koeralood.

Igori lausa deemonlikust Lasse istuma õpetamist on saatnud edu! Kollide ja arvatavasti ka muude tõude ja mittetõugude puhul on marjaks korralik kannatlikkus ja teinekord ka maiuspalade kasutamine. Igatahes Igor tegi nii head tööd, et võrdleksin Lasset väikese hitlerjugendiga, kes istub iga meie korralduse peale pulksirgelt. Rihma panek, käppade pühkimine ja söögi saamine võetakse vastu "söör, jess, sööriga". Taolise käitumise peale meenub mulle multikas "Up" ja Dug. :D



Kahjuks sama edukalt ei läinud teretamine. Olen hoopis seda tähele pannud, et kui Lasse pakub tere käppa, siis selleks, et saaks su käest hammastega kinni võtta. See on lõks!

Lasse on vaikselt terve öö ja ma isegi ei tea, mida ta vahepeal teeb. Magab vist? Terve elamine on hommikuks samasuguses konditsioonis nagu õhtul ja põrandalt loike või junne pole vaja korjata. Tavaliselt annab ta endast märja musiga kella kuue ajal märku ja pakun, et see on maksimaalne kaua ta põis peab vastu. Arvatavast on sõbral ka igav. Nädalavahetuseti oleme üritanud peale pissitamist edasi põõnata, kuid tunnistan, et see ei õnnestu kuigi hästi - musidele järgnevad eriti põhjalikud kõrvapuhastused, juustenärimised ja seljas ratsutamised... miiis tähendab, et vähemalt üks meist ärkab ja enamasti see olen mina. Lasse pole ainus, kel on kõht tühi. 

Pealegi. Kui ta ei jõua enam meid äratada, siis ta läheb kassi kiusama ja sellest võib kasvada suuremat sortsi tagaajamine, mis toimub üle meie voodi. 

Rääkides kassiga, täpsemalt siis meie musta kassi Nuruga läbisaamisest, siis Lasse on võtnud ta ametlikult enda pruudiks. Nad võivad rahulikult ühest kausist vett juua, kuid enamasti joob Nuru ja Lasse sosistab talle kõrva, silitab ta selga ja üritab kassi võrgutada.. Me üritame lõpetada kõiki tema "kargamisi" nii palju kui võimalik. Padja ja Igori jala jättis ta rahule, aga vot see kass. Liiga ahvatlev vist.

Ma kujutan ette, et Lasse võib tunduda nagu ideaalne koerakutsikas? Ütleme nii, et ausalt öeldes oleme pannud tema normaalseks koeraks kasvatamisse üsna palju aega ja vaeva. Minu ja Igori ideaaliks on Lasse kui inimese- ja loomasõbralik koer, kellega on tore koos aega veeta. Kahjuks on Lasse loomuses see, et ta on kohutavalt arglik ja see on üks suur põhjuseid, miks anname endast parima. Argadest loomadest võivad kasvada needsamad lõugavad, urisevad närvihaiged, kuna eelkõige on põhjus peidus nende enda hirmus maailma suhtes. 



Kui me Lassega alustasime, siis ta ei julgenud isegi vaibalt ära tulla ja hetkel oleme jõudnud sinna, kus ta on harjunud erinevate väikeloomade ja inimestega, autode ja traktoritega, linnuhäältega, mootorsae põrisemisega jne. Aga ma tean väga täpselt, kui palju on veel tööd teha, sest ta pelgab kõike, mis pole tuttav. Oktoobrist alustame pisikeste koertekooliga ja igal nädalavahetusel on tal võimalus mängida teiste koertega. Kahjuks meie külas on ainult haukuvad ketikoerad, keda Lasse pelgab ja pole talle sõpru leidnud.

Kirjutan veel ühel teemal, mis võiks panna mõne liiga agressiivse koerasõbra mõtlema. Meie koer on küll väga sõbralik, kuid loomaga tutvumisel võiks teatud eneseväärikuse säilitada. Esiteks ajab taoline energiast pakatav "issandjummalkuiarmasnummimummi" käitumine koera pöördesse ja pakun, et enamik omanikke vaid pööritab silmi selle peale. Või on ka tiba kurjad, sest paljude koertega tuleb näha vaeva, et õpetada kombekat käitumist (ei mingit üles hüppamist, jala kargamist, näo lakkumist) ja siis tuleb over excited loomasõber.. Meil käis üks külalaps ukse taga ootamas, et saaks taolist käitumist koeral harrastada ja, kui ta hakkas kutsumata tuppa marssima, viskas mu koridoripõrandali käpuli ja väntsutas koera-kassi, siis kahjuks polnud ta enam oodatud.

Nädalavahetusel käisime kolmekesi metsas. Lapsed ei ole tunne suurt huvi meie hobijalutuskäikude vastu enam ja arvestades palju neil on sporti ja trenne igal nädalal, siis anname andeks (kuigi kurb sellegipoolest). Meil oli tore ja mul tekkis mõte teha Lassele agility trenni (mitte, et teaksin kuidas), kuna ta on täiesti hüppamise sõltlane. Pole kindel, kas mina oma double D-ga olen parim jooksja, aga Igor on küll väle nagu kits. :D

Kes tahab kollidest (rough ja smooth) rohkem teada, siis vaadake videot SIIT.

 Jaanika




4 Responses to “September: koer”

  1. Koerakutsika eelis inimesekutsika ees on muidugi see, et loom kasvab rutem mõistuslikku ikka :D
    Suured koerad on nunnud, sel suvel ma istusin õues pingil kui 70-kilone bernhardiinipubekas otsustas mulle sülle ronida :D

    ReplyDelete
    Replies
    1. Me kohtusime sealsamas metsas ühes hiiglasliku tegelasega. Igor veel mokaotsast uuris, et kas tegemist kuldse retriiveriga. :D Oli hoopis mingi saksa tõug - sellist vasikat pole enne kohanud. Jube armas oli!

      Delete
  2. Awww, nii armas kutsa. See on lausa ulme kui kiiresti nad tegelikult kasvavad. Ise hoidsin ka alles aastake tagasi oma pisikest semu, nüüd enam ei jaksa tõstagi :D

    ReplyDelete
    Replies
    1. Onju! :) Kuidagi liiga kiiresti läheb see kutsikaiga üle - mis siis, et ma peale esimest õhtut temaga hakkasin ootama, et ta suureks kasvaks. Nüüd on juba veits kahju.

      Delete