Tuesday, September 06, 2016

Koer - plaan ja tegelikkus

Viimati kui ma teile Lassest kirjutasin, sain rahuliku südamega hõisata kui armas ja leebe kuts meil on. Ta ei käinud kunagi sööki kerjamas ja mõnikord magas lausa öö läbi jne jne. Pakun, et koertega on sama teema, mis lastega ehk, siis see, mis toimib täna, ei pruugi homme mingitmoodi tööd teha. Peale selle, et mina kui perenaine, tunnen ennast alati teatud koguse võrra targemalt, on ka koertel võime pidevalt õppida ja sellest seonduvalt leida uusi viise, kuidas saada võimalikult kavalalt enda tahtmist. 

Müüt: minu koer ei hammusta.
Tegelikkus: minu koer ainult hammustabki.

Ma saan aru, et tegemist on tavalise kutsikaea hammaste teritamisega, aga selleks, et ta on võimeline sööma mind koos riietega, ma polnud valmis. Meie oleme see pere, kes lubab koera diivanile ja voodisse, kuid viimaste kogemuste najal teeme järeldusi, et kõrgemad kohad on maru head paigad, kus koera eest peita. Ta veel ei suuda ise hüpata. Veel. Kuid seniks kuni ta pole jõudnud mu nina peast naksta, topin talle kõikvõimalikke mänguasju ja tooreid lihakaid konte, et järgmise kevadeni elus püsida.


Müüt: minu koer ei söö palju.
Tegelikkus: minu koer ainult söökski.

Täiesti arusaamatu, kui palju suudab kassisuurune kutsikas süüa! Ma olen koeravõtmisel kaks korda tundnud sügavat kahetsust. Esimest korda siis, kui me tellisime 15 kg koti kvaliteettoitu, sest ta ei söönud seda ja teine kord, kui mõtlesin, et miks ma juba KAKS KOTTI ei tellinud. Lisaks enda söögile, mida mulle tundub, et ta saab juba niigi palju, pistab ta võimalusel nahka ka kassitoidu, otsib köögipõrandal maha kukkunud toidujääke ja lammutab prügikastis. Tegelikult ma valetan, kui ütlesin, et ta on kassisuurune, sest ta on kolme nädalaga kasvanud suuremaks kui meie kergelt ülekaaluline kass Nuru. 

Müüt: minu koer ei kerja.
Tegelikkus: minu koer kerjab igal võimalusel.

Miks üldse see müüt tekkis? Pakun, et üheks põhjuseks oli koera esialgne tagasihoidlikkus ja häbelikkus, mis on tänase päeva seisuga haihtunud ja ta tunneb ennast nagu täieõiguslik pereliige. Selline, kes võiks samamoodi nagu meie söögilaua taga istuda ja õhtusööki nautida. Kui ma alguses hõiskasin, et Lasse ei sega meie söömist, oli sel tõepõhi all. Mingi hetk märkasin, et kuigi köögis ta ei nori, siis pole probleemi teha seda mujal tubades. Nii, et võibolla põhjustasin mina tema kerjamisinnu tõusmist - nii mõnus on ju telekat vaadata ja võileibu nosida..





Müüt: minu koer ei jookse kunagi ära.
Tegelikkus: jookseb ikka küll!

Taaskord ma sain kogu hingest olla uhke selle üle, kuidas Lasse käis nagu hüljatud beebi mu kannul ja lausa hingas mu elurütmis. Reaalsus oli see, et alati meie aia piirides püsinud koer hakkas rahuliku südamega üle tänava käima ja, kui minna teda koju kutsuma, jooksis eest ja näitas hambaid. Eks me olime tiba laisad olnud ja rihmaga kõndimist iga päevaga edasi lükanud kuni.. kuni nägime, et koer jookseb kiiremini kui meie ja esialgsest arast sõbrakesest polnud haisugi!

Müüt: minu koer sööb ainult kvaliteetset toitu
Tegelikkus: loe punki "minu koer ainult söökski".

Lasse on nüüd enamasti rihma otsas - välja arvatud siis, kui ta on minuga aias, kus lasen tal vabalt joosta. Pealegi minu füüsis andis lõpuks alla, kui ma leidsin, et võin vabalt kolm korda päevas temaga pikemaid jaltuuskäike teha - hetkel on minu pikim jalutuskäik voodist vetsu ja külmkapi manu. Igatahes selle vabalt ringijooksmisega on jama lugu selles, et Lasse sööks heameelega iga võimaliku asjanduse, mis meenutab toitu. Näiteks tema lemmikuks on murul mädanevad ploomid. Lisaks ei ütle ta ära nii vanast kui ka värskest kassisitast, mis tundub olevat see kõige parem maiusroog. Põhimõtteliselt, mida haisvam ja rõvedam on hambaalune, seda rohkem on see koera meelest gurmee. Isegi nädala õues päikese käes lebanud lihaga kont mekib paremini kui toas värskelt külmkapist võetud. 

Müüt: mina ei vannu alla armsale kutsikale!
Tegelikkus: midaiganes koer tahab..

Heh, selle punkti juures võin öelda, et ega me ikka ei anna järgi talle küll. Ta ei saa kunagi söögilauast headparemat, ükskõik kui armsalt ta nukrutseb meie iga suutäie järele. Me ei lase tal kunagi enda suud lakkuda, sest ma tean täpselt, mis on ta hammaste alt läbi käinud! AGA. Ma südamest täiesti mõistan, miks koeraomanikud lasevad koertel endast üle sõita, sest tegelikult see pole üldse raske. Midagi sarnast nagu lastega. Tahaks ju neile kuu ja tähed kätte anda. Tahaks olla see hea vanem. Tahaks, et mu inimlapsed ja loomalapsed poleks kurvad. Ütleme nii, et kui lastega pean ma teatud järelandmist kompromissi leidmiseks, siis loomaga tuleb, minu lühikese aja kogemuse najal, järjepidev olla ja iga pingutatud hetk, mil tahaks leebuda, aga ei tee seda, tasub heldelt. 



Muuseas, Igor hakkas usinalt Cesar Millani raamatuid lugema ja, kuigi ma olen lugenud tema meetodite* kohta kriitikat, siis minu arvamus on selline - see, mida telekast näidatakse on enamasti show. Koeraga töö on kindlasti palju ajamahukam ja lisaks tuleb olla järjekindlam (mulle näib, et lühikeses osas näidatatakse ainult osa tehtud tööst). 10 minutiline osa ühe koera imetabasest paranemisest ei ole ainult Cesari meetodil "tsss" ja tugev kaelarihm. Pealegi, kui värsked koeraomanikud loeksid kutsika kasvatamisest tema juhiste järgi, siis nad teaksid, kui leebeid võtteid ta soovitab. Kasvõi see, et kutsikas võiks magada peremehega ühes toas, et temas kasvaks turvatunne. See, kui telestaar peab kasvatamatute ja lausa ohtlike koerte puhul kasutama muid viise kui musitamine-kallistamine ja lõkke ääres kumbaya my lord laulmist, on äärmuslik, kuid siiski vajalik meetod. Teadagi, mis juhtub tavaliselt loomadega, kes pole "lapsesõbralikud" või "kasvasid liiga üleannetuks"..

 * parim meetod on pöörduda otse koeratreeneri poole, duh! :)

Mis oli teie jaoks kõige raskem olles värske koeraomanik? Kas olete teinud kasvatuses vigu, mille muutmine pole hiljem nii lihtne?

Jaanika




14 Responses to “Koer - plaan ja tegelikkus”

  1. kõige raskem oligi isasest ja väga põikpäisest/isepäisest koerast viisaka, intelligentse, sõnakuuleliku ja samas siiski muheda pereliikme kasvatamine. ei olnud see algus sugugi kerge, näiteks võttis väike Elvis meil paar korda köögipõranda üles ja hävitas sahtlinuppe (kuni need sinepiga kokku tegime) :) aga täna võin öelda, et üldiselt olen tehtud töö üle uhke. diivani ega voodi peal koer ei käi, selleks on tal oma pesa. minu jaoks väga oluline asi, sest praegu koerakarvad mu riietele ei satu, aga no diivanilt ilmselgelt satuks. ja ma ei kannata karvu riietel. käsklusi täidab ilusti, st istub, lamab, annab mõlemat käppa millegipärast, küsib, oskab kõrval käia, erinevate nimedega mänguasju palumise peale tuua ja kindlasti miskit veel. nii-et ega vist ei kahetse midagi, vähemalt praegu ei tule küll pähe. minu soovitus on olla järjepidev ja mitte alla anda, isegi kui olukord tundub väga lootusetu ja koer eriti hull. kui kutsikaeas asju paika ei saa, siis hiljem enam kindlasti mitte. ja omad kogemused tutvusringkonnast näitavad, mida võib tähendada nii-öelda üle käte läinud koer, eriti, kui tegemist isase koeraga. kannatust ja väga kindlat meelt teile sinna!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Hästi kirjutatud ja olen väga nõus sinuga. Tahaks ka, et kui ta suur on, siis saame nautida enda töö vilju, mitte tegeleda probleemidega, mida noore koeraga ise tekitasime. :) Pai pai Elvisele!

      Delete
  2. Mina näiteks tegin selle vea, et lasin oma nunnukesel kassipojal voodis pikutades oma varvastega mängida. Tulemus on muidugi see, et nüüd, kus ta pole enam nii väike ja nunnu ja kui tema küüned on pikemaks ajaks jäänud lõikamata, kuulub see rohkem juba sado-maso valda. Samas, ise tegin, ise mu varbad vastutavad.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Oiiiii, see on nii valus! Mäletan, kui üks mu kassidest käis voodis varbaid ahistamas ja no polnud tore. :)

      Delete
  3. Meenutabki seda, et kui kass sai võetud, siis kiisu oli ikka armas ja tagasihoidlik, nüüd ka on jube pätt. Sama oli ka koeraga, mu vanemad võtsid varjupaigast aastase koera, algul oli selline rahulik ninnunännu, nüüd aga on hakanud näitama iseloomu. Tegemist on meeeeletult sõbraliku koeraga ja hoiab hästi omaniku ligi, aga ta on ka väga kadeda iseloomuga. Kui kass tuppa saab, siis ta tassib kassi eest toidukausid minema või lihtsalt sööb kõik ära kassi eest. Muidugi vanemad üritavad seda välja juurida ja õnneks aastast koera annab veel kuidagi treenida. :D

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kas tegemist on väikese koeraga? Ma olen kuulnud, et pisemad kipuvad valima ühe peremehe ja ülejäänud pere jääb koera mõttes temast allapoole. Haha, meil on ka see kassi eest söömise probleem. Aga olgem ausad - hetkel on ta võimeline sööma ka meie söögi (kui ainult saaks!).:)

      Delete
  4. mul oli oma koer lapsena vanaema juures. aga sa kirjutad nii huvitavalt temast ja ta on üliilus ka, palun, kirjuta siis ka veel koerast, kui uus tita tuleb.

    ReplyDelete
  5. see pilt, kus kass on pingil ja koer nurga taga on lihtsalt ülivahva:)

    ReplyDelete
  6. Meil pole küll koera aga see eest kassipoeg. Üks paras pätt küll, sest talle meeldib meeletult absoluutselt kõigega mängida ning teise kassiga kahepeale suudavad pahandust teha küll.

    Aga treenime, treenime, treenime. Oma esimese ja väga targa kassi suutsime küll nii treenida, et ei-st saab aru (kui ta muutub mängides veidi ründavaks siis ei peale laseb lahti ja jalutab minema) ja nii edasi, nii et lootust on! :D

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mu esimene kass oli ka üsna suur ülbik selles mõttes, et temaga oli raske mängida ja meeldib ka jalgadesse hüpata. Aja pikku kasvas tast täitsa tore tegelane, et võis hullusehood nooruse peale kanda. Aga ma olen näinud kassi, kes on elu lõpuni täielik psaiko!

      Delete
  7. Meie suurim viga oli see, et süüa tehes andsin ma Mustikale alati midagi näksimiseks. Kuniks sellest kasvas välja Mustika poolne kerjamine. Seda harjumust oli kole raske välja kangutada, sest ta ei tahtnud selle koha pealt üldse sõna kuulata. Aega võttis aga lahti sellest harjumusest saime. Nimelt süüa tehes ei andnud ma talle enam mitte midagi, ei tekitanud temaga silmsidet ja saatsin teda järjepidevalt nurka. 4 kuud võttis aega aga nüüd on tubli kutsa ja teab kus tema piirid on. Õue me teda üksinda ei jäta siiani, sest kui ta näeb võimalus, siis kohe kaob. Kassiliivakastiga on tal samuti soojad suhted. Vahepeal on tunne, et riputa kast lae alla, siis tuleb rahu maa peale. Ülejäänuga on kõik kombes. Juba siis hakkasime teda õpetama kui ta meie juurde elama tuli 2 kuu vanuselt. Praegu ongi tal selged käsklused: koht, istu, sitsi, hüppa, ei, tuppa, kõrval :D Seda teab ka, et uksest läheme alati meie esimesena välja, voodisse ja diivanile tulla ei tohi.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kas olete proovinud kinnist kasti? Lasse pole veel taibanud sealt junne otsida. :D

      Ma olen üritanud nii teha, et tema kaussi ilmub söök ilma, et ta seda näeks. Kuna ta on kvaliteetsete krõbinatega üsna peps, siis nii palju kui võimalik, lisa ei anna. Aga noh.. kui jääb üle, siis ma pigem ei viska ära. PS vahepeal õppis ka temagi lunimise ära. Laua juures ei käi, aga kui keegi toas või õues midagi sööb, siis istub nagu pulk pees ja vaatab silma. :D

      Delete