Friday, September 02, 2016

#eeskujulik ?

Suure inimese elu. Kes (eelkõige siis mina) oleks võinud arvata, et kauaoodatud omapäi elamine võib jalad alt murda. Ma olen üsna pikalt nii endale kui ka Igorile ja mõnele lähedasele sõbrale kaevanud, kuidas saaks ainult vanematest eraldi elamise. Lõpuks saimegi ja kõik oleks selles loos õnneliku lõpuga, kui.. see poleks.

Miskipärast otsustas elu meile vastu vahtimist anda ja lükkas mõnuga selga hunniku kohustusi. Võin alustuseks rääkida nendest, mis neelavad rahakotist iga sendi ja varem, olles suur-suur pere, oli vähemalt jagamise näol kergem neist jagu saada. Aga saime ju, mida hing ihkas, eks!

Tegelikult ma tahtsin jutuga jõuda sinna paika, kus ma jätkuvalt imestan, kuidas on inimesi, kes saavad kõiksuguste kohustustega ideaalselt hakkama. Hea tähelepanek on ka see, et erinevalt minust, pole nende suust kunagi kuulda kirumist teemal ajapuudus või tahtejõu puudumine. Lapsed on neil viksid ja taiplikud, elamine lõhnab nagu värske roosiaed ja tolmurullid ei satu kunagi nende koju. Eelkõige on minu jaoks painav just see, kuidas nad on nii andekalt osavad ilma kaeblemiseta. Inimesed, kuidas te seda teete?

Võin ju loota, et nad salamahti ikkagi kiruvad ja upuvad kodus mustusesse, kuigi jälgides nende olemust ja tegevusi, siis nad ometi ei saa olla osavad varjajad. Ei usu. 

Mul on hea meel, et enda kodu on andnud mulle ilmatu tahtejõu ja soovi saada kõigega hakkama, aga see kuramuse keha ja hing ei jõua absoluutselt mõttejõuga kaasa. Ma olen alati arvanud, et teatud kohustused nagu igapäevane koristamine, asjade kohene õigesse kohta panemine ja kasvõi nõudepesu peaksid tulema loomulikult. Rutiinselt. Sisseharjutatult. Ilma, et peaks mingile tegevusele panema liigselt ajumahtu, mis jällegi tähendaks, et olen kasutanud suure osa päevasest energiast juureldes selle üle, kas ma ikka viitsin teha, kuidas ma seda teen ja kuna. 

Kõlab ju tuttavalt?

Samas, mis mul kurta, kui ainult selle üle, et olen väsinud. See jällegi tähendab ju õhtul paremat ja öösel pikemat und, selle asemel, et vaadata südaööni sarju. 

Aga ma pole õnnelik. Jah, mul on hea meel, et elamine on korras ja tean, et lastel on alati kapist puhtaid riideid võtta. Ning kindlasti ma ei vahetaks aja puudumist aja rohkuse vastu, kui see tähendab tegemata kohustusi. See on koht, kus ma olen endas 100% kindel - kuhjuvad tööd on minu jaoks kõige kurja ja depressiivse allikas. 

Mina tahan nüüd teada, kuidas te eeskujulikud inimesed jõuate saada kohustustega ühele poole ning samas säilitada elurõõmu? Minu kogemus ütleb, et isegi puhkehetkedel on raske ennast rügamisrežiimist välja lülitada ja pea genereerib aina järgmisi ülesandeid. 

Tunnistan, et viimased nädalad on olnud minu madalseis, kus tõsiselt juurdlesin selle üle, kas saan kolme lapsega hakkama ja samal ajal säilitan kasvõi mõned enda närvirakkudest. 

Pean tunnistama, et Igor on suurepärane ja peale selle, kui ta koju jõuab, jätkub tema tööpäev kodus. 

Ma olen mõelnud, et sellepärast sloveenlased ongi omapäraselt sõbralikud, jutukad ja elurõõmsad, sest nende eluviisiga käib käsikäes alkohol. Nad ei joo ennasr käpukile purju, pigem eelnevalt kirjeldatud toredaks inimeseks. Kahjuks mina ja alkohol ei sobi ja isegi ilma joomiseta olen nagu pidevalt pohmakas karsklane, kes ei saa isegi järgmiseks päevaks kaineks ja kenaks inimeseks..

Täna on küll grammike lihtsam päev (põhjus, miks mul on hetkel aega blogida ja kommentaaridele vastata), sest lapsed on koolis ja ma ei pea tegema lõunasööki. Ise söön rahuliku südamega eelmise päeva ülejääke, Lasse sai rohke lihaga konti ja võibolla teen väikese tukastuse enne, kui lähen tagasi kooli. Elu rõõmud ja erilised hetked.

Muuseas, eile õhtul, kui #elu #kohtused #lapsed jooksid üle pea, tekkis idee, kuidas enda olukorda parandada. Nimelt enamik muresid on mingi otsaga seotud rahapuudusega ja mõistsin, et olen raha teenimist (ja mitte säästmist!) lükanud edasi teadmatusse kaugusesse. Igatahes tuleb seda olukorda parandada ja kavatsen võtta esimesed sammud selleks, et nõeluda auku meie rahakotis. Aga tegudest lähemalt juba siis, kui olen reaalsed need ette võtnud. 

Seniks olge eeskujulikud ja õnnelikud ja, kui teate nende kahe koostoimimise valemit, siis oleks kena, kui te poleks kadedad ja sheeriksite kama.

Jaanika




5 Responses to “#eeskujulik ?”

  1. Ma kahtlustan, et need "eeskujulikud" inimesed ei ole seda alati. On täitsa võimalik, et piinlikult korras kodu varjab hoopis sügavamaid probleeme. Tavaliste inimeste kodud ei ole enamasti säravpuhtad. Stressi ajab see kui soovid ja ootused on ebareaalsed. Kui kodu ei taha korras püsida siis tee kas plaan või mingi kava. Minul on üksi haldamiseks paarisaja ruudune maja ning segadust aitavad lisaks suurtele tekitada veel väikelaps ja kass. Mingil hetkel ma põdesin, et ei jaksa lapse kõrvalt hoida kõike nii ilusana kui tahaks, siis muutsin strateegiat. Otsustasin, et kööki koristan igapäevaselt ja jooksvalt, õhtul pesen nõud ja tõmban tööpinna ning vajadusel põranda puhtaks. Kui esikusse tekib liiva siis tõmban tolmuimejaga üle, igapäevaselt vaeva ei näe. Kogu maja põrandad tõmban tolmuimejaga üle korra nädalas, samamoodi pesuruumid tõmban lapi/mopiga üle vaid kord nädalas. Lapse mänguasjad lähevad õhtul mänguasjakasti (laps aitab ära panna), muud laiali olevad asjad tõstan oma kohtadele jooksvalt. Jah, hetkel näen ma laokil mänguasju aga kui lapsel jäi mäng pooleli siis las olla. Mõne jaoks võib kord nädalas tolmuimemine olla liiga vähene aga seda on täiesti piisavalt, et tolmurullid jalus ei tolkneks. Minu stress korratuse pärast vähenes märgatavalt kui loobusin oma liiga kõrgetest ideaalidest. Ja ma delegeerin, kui mees ei märka siis juhin tähelepanu, lapsega sama. Ja kui koos tegutseda siis saab kõik tehtud hulga kiiremini kui üksi vandudes :D

    ReplyDelete
  2. Kaks küsimust jääb siin elus vist alati. Kuhu kaob aeg? Ja kuhu kaob raha? Viimast ma ei puuduta, sest rahakoti sisu on igaühe oma asi (v.a. kui ise sellest lahkelt ei räägita :D). Aga aja osas tasub küll mõtiskleda, eks?! Et kuhu siis aeg ikkagi tegelikult kaob? Millele seda päriselt kulutatakse? Ja kas see, millele seda aega kulutatakse, on ka seda aega päriselt väärt?
    Mul pole kindlasti eeskujulikku kodu. Meil on alati mingi teatud korralagedus (väikeste lastega elu paratamatu osa?!), aga musti sokke jne kusagil ei vedele, need saab ikka kohe/jooksvalt kokku korjatud jne. Siiski mõtlen iga teine päev/tund/sekund, et ma võiksin/peaksin rohkem koristama. Aga samas, kas see tolmulapp käes elamises ringi tuhisemine teeb mind õnnelikumaks? Vist mitte?! Hetkelise rahulolu vast annab küll, aga see kaob sama kiirelt, kui tekib uus tolmukord, kiiremini veel. Vahel mõtlen, et mind teeks veidi õnnelikumaks suurem elamispind, et kõigil oleks rohkem ruumi/õhku/pinda istumiseks ja astumiseks ja elamiseks ja olemiseks. Aga kas päriselt teeb? Tõenäoliselt tekib siis mingi muu teema, mille kättesaamatuses tundub, et peitub õnn. Teisalt võib-olla ollaksegi just siis õnnelikumad, kui osatakse hinnata vähemat, mis parasjagu olemas. Less is more, you know!
    Lugedes sinu juttu, siis tekkis tunne, et need nö eeskujulikud inimesed on mõned blogijad?! Blogijana tead sa ilmselt isegi, et kaadri taha jääb palju enamat. :) Sinna jäävad ka sassis toad ja pesemata juuksed ning eneselegi arusaamatul põhjusel kolmandat päeva kodus seljas olev üks ja sama t-särk. :)
    Hiljuti juhtusin vist raadiost kuulma mingi uuringu?! ülevaadet selles osas, kuidas on inimeste õnn sõltuvuses sotsiaalmeedia (ennekõike FB) kasutamisest. Üldiselt olid inimesed õnnelikumad, mida vähem nad sotsiaalmeediat kasutasid. Ilmselt ongi see seotud sellega, et unustatakse ära, et kaadri taga on ka elu ja tõenäoliselt hoopis teistsugune, kui pildilt paistab. Ja küsitakse endalt, et aga miks mul ei ole, kui teistel on...

    ReplyDelete
  3. Minu arvates ei pea me kõigi asjadega ise tegelema ja hakkama saama. Kui aega napib, tasub võtta koristaja. Kui ta käib ka nädalas vaid korra, jagub endal igasugust koristamist, küürimist ja pesemist veel küllaga. Kuid minu jaoks annab koristaja hoo sisse. Ma ei lähe kunagi kodust ära, kui ta tuleb, vaid me koristame koos. Ta aitab suurpuhastusi teha ja samuti käib lihtsalt abiks, kui mul on eriti kiired ajad. Mina ei saa üldse sellest aru, miks peaks naised kõigega ise hakkama saama? Kui meil hammas valutab, siis me ei hakka ju seda ise parandama, ikka külastame hambaarsti. Sama asi on koduga. Kui ei jõua, kuid tahaks, et asjad oleks korras, tasub otsida hea ja usaldusväärne koristaja. Olen Lehtiga nõus, et sotsiaalmeedias ei taha keegi oma prahti jagada, ikka ilusamaid hetki. Sama on söögiga, kui ma ei jõua näiteks mõnusat lõunat valmis, tellin aegajalt südame rahuga koju sushit (mul on kodu lähedal hea koht, kus on mõistlikud hinnad...)
    Kõige olulisem on hoida fookus positiivsetel asjadel. Ma ei ava uudiseid, mis mul tuju rikuvad. Ma ei vaata saateid, mis mind põlema ajavad. Ma ei loe blogisid, mille maailmavaade minu omaga ei ühti. Ma ei suhtle inimestega, kes minult ainult energiat võtavad. Ma ei käi üritustel, sest arvaksin, et kui ei käi, pole mind muidu olemas. Ja mis põhiline - ma püüan iga päev selles suunas, et ei mõtle asjadele, mis nagunii kuhugi ei vii, peale selle, et viivad tuju ära. Ja kui sa harjud iga päev suunama oma fookuse positiivsele, siis harjud ka positiivselt mõtlema. Ma arvan, et kodu osas saabub õnn siis, kui sa ei püüdle enam perfektsuse poole. On, mis on. Ja üldse on hea, kui õpid osadele ajadele lihtsalt vilistama ja ütled endale: "Kah mul asi..."

    ReplyDelete
  4. Kaeblemine mu ampluaasse tõesti ei kuulu, sest see ei vii lihtsalt kuskile, aga tolmurullid ... ma eile just lõbustasin end uue tolmuimejaga ja pidin pikali kukkuma - too uus isend on läbibpaistev, ehk näed kohe ära palju pahna igalt poolt tuleb. Ütleme niiviisi, et valus hakkas :D

    Ja sa tõsta pea püsti. Muidugi saad kolme lapsega hakkama! Ega sul ju valikut nagunii enam praeguses hetkes pole, onju :D Lase asjadel omas tempos kulgeda ja säilita ise rahu. Küll näed, et kõik laabub :)

    ReplyDelete
  5. Selle raha säästmise kohta tahaks küll lugeda:) Kuna olen ise töötu, siis ega seda raha palju pole, aga töötuabirahast võiks kasvõi 10% kõrvale panna. Olen hakanud üha rohkem mõtlema investeerimisele ja säästmisele:)

    ReplyDelete