Friday, September 23, 2016

36+ ja, kui ta tahtis tulla

36-nädal oli just kenasti lõppemas, kui mu koopaelanikku ümbritsev organ otsustas endast märku anda. Ma pole kindel, kas põhjus oli selles, et samal päeval sai koeraga metsas käidud, koristatud ja hommikul linnas tiir tehtud, kuid alates poole seitsmest hakkasid mind kimbutama regulaarsed valusad toonused.

See tundus nii vale! Ja seda juttu kirjutab naine, kes on alates 30-nädalast oodanud sünnitust. Kaks viimast sünnitust on alanud just nõnda nagu tundus, et algab kolmaski - regulaarsete valudega, mis aja jooksul kasvavad tihedamaks ja valusamaks. Ainuke, mis võrreldes eelmiste sünnitustega puudus oli kergelt verine voolus, mis näitas emakakaela avanemist.

Kaks tundi valutasin kodus ja otsustasime, et pole midagi, pakime aga haiglasse. See poleks Sloveenia, kui erakorralise sissepääsus ei ootaks kari mustlaseid (ja eriti meie regioonis!). See poleks Sloveenia, kui kiibiga haigekassa kaart ei töötaks ja nad laseksid mul registratuuris pudeneda, sest noh - süsteemi ei saa muuta. Uskumatu, kuid alles hommikul täiesti töökindel kaart oligi terve ja viga oli nende lugejas. Selleks pidid nad loomulikult kohale kutsuma terve armee töötajaid, alates arstidest kuni koristajateni. Süsteem sai paika ja sloveenlased hingasid kergendatult.

Mind paluti ratastooli istuda ja kummide vilinal (valetan, hääl sarnanes pigem kummide kriuksumisele minu raskuse all) viis õde mu sünnitusosakonda.

Siin on minu täpsed sõnad Igorile: "Meie vana sünnitushaigla Tartus oli ka uuem kui teie praegune. Ja see oli 6-7 aastat tagasi." Ausõna, kui läheb sünnituseks, ma võin seda ükskõik kus teha, peaasi, et oleks mõni ämmaka haridusega inimene last vastu võtmas. Aga, kui niigi võõras osakond lõhnab nagu haigla, mis toob mälestusi lapsepõlvest 25 aastat tagasi, siis kuidas oleks ehk värske värviga seinas? Ma ei hakka üldse rääkimagi kritseldatud "Maša + Šaša" lifti seintest.

Hüppan tagasi sloveenia süsteemi. Selleks, et haigla saaks sünnitaja pealt hiljem riigilt raha küsida, ja teatavasti sünnitus pole üldse odav lõbu, peab günekoloog andma rasedale paberi. Tänu sellele paberile saabki haigla riigilt raha kasseerida. Ma ei kujuta ette, kuidas see võimalik on, et kui paberit pole, siis haiglal ei jää muud üle, kui kulud endale kirjutada. Võite ette kujutada, kui oluline on antud paber neile! Aga see pole veel kõik. Juhul, kui rasedal tekib kahtlus ja ta läheb haiglasse, kuid sünnitust ei alga, võetakse talt paber ja järgmiseks korraks peab günekoloog uue kirjutama. No, kas pole mitte lõbus.

Väljun süsteemist ja jätkan töötajatega sünnitusosakonnas. 

Ma tundsin, et täna pole üldse see õhtu, kui ta võiks tulla. Lihtsalt polnud valmis. Ütlesin veel sõbrale, et ausõna ma täna ei viitsi. :D Peale seda, kui õde oli mulle vana hea sünnitusöösärgi andnud ja lebasin ktg all, sain tutvuda ämmaemandaga. Ta astus nagu päike tuppa ja pool murekoormast oli läinud. Rääkisime mõned sõnad, ta uuris, mida aparaat oli vahepeal välja lugenud ning tõdes, et lapse südamelöögid on ideaalsed ja valud käivad regulaarselt - kuigi minu raseduse kohta võiksid need olla tihedamalt.

See, et täna polnud õige päev kinnitas ka emakakaela avatus. Kõigest 1 cm. Esimene mõte oli mul - ei, see pole võimalik, miks mul toimub esmaraseda sünnitus ja pean 2567 h siin valutama enne, kui nad mu kõhu lõhki rebivad. Ma olen ju vana ja väljaveninud! Ma olen nagu akordion! Ainult tõmba lõõtsast ja laps pudeneb välja! Võin öelda, et vaatamata sellele, et teadsin, et pole õige kuupäev sünnitamiseks, tundsin suurt pettumust. Olin valmis järgmiste jõuludeni valutama.

Ämmakas pakkus mulle välja, et lähen nüüd kenasti sünnituseelsesse ja saadan mehe koju. VÕI. Läheme koos koju, valutan seal ja tulen õigel ajal tagasi. Kuna mul puudus soov üksinda veidi nukrasse haiglasse jääda, valisin võimaluse koju sõita ja valutada enda voodis kalli abikaasa kaisus. 

Haiglast auto poole kõndides tabasid mind üsna valusad tuhud ja ma olin kindel, et kaua me kodus pole, aga andsin endale tibake lootust, et läheb üle. Kui pole avanenud, siis ma võin kukerpalle ka teha ja ikka jääks samaks. Teine võimalus olek lasta end torkida ja kiirendada sünnitustegevust. Ei. Täna pole see õhtu!

Saatsime laste, koera ja kassi valvesse tulnud sõbra koju ning pakkisin ennast fliisteki ja patjade sisse. Ärkasin iga tunni tagant üles, tundsin, et emakas pole rahunenud ning punnitasin edasi magada. Valud läksid aina pehmemaks ja hommikuks olid alles tavaliselt tihedamad kokkutõmbed - kuid sünnituse mõttes peaaegu valutud. 

Samal päeval, kui sündmus toimus, käisin günekoloogil. Oh, mul on ikka nii vahva arst ja viimased kuud ka tore õde temaga. Üllatuseks oli see, et peale ktg all peaaegu magama jäämise, tegi arst kiire ülevaatuse ultrahelis. Lapse mõõdud olid head ja vett parajalt ning, kui arsti jõudus anduriga beebi tagumiku juurde, sain isegi mina aru, et poiss mis poiss. Ma arvan, et iga arst sellest pilti ei teeks, kuid meil on temaga mõnus vaba suhe, siis nüüd ongi nii, et mul on ultraheli pilt poisi varustusest. Kui teistel on tööl laual pildid pereliikmetest, siis minu abikaasal läheb üles pilt kotikute ja noksiga*. :D

* ehk siiski mitte, kui jõuan talle meist mõned pildid lasta ilmutada!

Ja siin ma nüüd olen. Päris pikali ei viitsi olla, kuid jätsin aiatööd ja koeraga seiklemise ning õhtusöögi ja lastega tegeleb Igor, et mitte valusid tagasi kutsuda. Ma heameelega ennast pildile ei aja, seega siin on kolm beebiaja pilti pisikesest Annekast. Teate, ma jõudsin vahepeal juba mõelda, et tohutult kahju kui kiiresti esimene aasta läheb mööda ja varsti pean hakkama piltide abil meenutama, kui eriline see aeg on. Oeh. :')


 Jaanika




2 Responses to “36+ ja, kui ta tahtis tulla”

  1. Haha, me saime ka eraldi pildi poja uhkusest, arst seletas ära ka, et "Siin on kotikesed ja siin on suguti" ning pani pildil uhkuse juurde kirja ka, et poiss. Seega meile ka erilist kahtlemise ruumi ei jäetud. :D

    ReplyDelete
    Replies
    1. 20. nädalal oli veel üsna hägune pilt, aga nüüd polnud ka meil kahtlust. :D

      Delete