Tuesday, August 30, 2016

Minu august: 30-33 nädal

Alustuseks pean tänama kõiki blogijaid, et olete pakkunud lugemismaterjali ajal, mil ma ise ei jõudnud kordagi arvutisse nii tehnilistel kui ka muudel vähem tehnilistel põhjustel. Eriline tänu läheb minu salajaselt musta pesu austajalt, kes ei ütle kunagi ära mahlasest draamast. Seega mõte, et mõni blogija jätab kirjutamata ükskõik millisel teemal, sest võib juhtuda, et postitus ei mahu teatud raamidesse on narrus. Mis siis, et ma kunagi ehk võibolla kes-enam-hästi-mäletab olen öelnud vastupidist. 

Tänusõnad edastatud, võin rahuliku südamega jätkata enda elust. Vaatasin üle vanad postitused ja viimane kord oli teemaks 29+ nädal. Selle postituse ja praegu vahele jääb kolm nädalat, mis võib tähendada mõndagi ja mitte kui midagi. Jah, ma olen kolm nädalat rohkem rase, ja ilmselgelt olen suurem kui umbkaudselt 21 päeva tagasi. 

Teie pärast, mu kallid, maandusin hetk tagasi kaalul ja tõde on see, et tänase seisuga (33+5) kaalun 12 kg rohkem kui raseduse alguses. Kuigi tunnen enda nahas nagu rõõmus ja pisut liiga väsinud rasvane moosipall, soovitas mu günekoloog nautida rahuga viimaseid nädalaid. Puhka ja söö, mida hing ihaldab olid tema sõnad meie viimasel kohtumisel. 

Uues elamises pole mul puhkamisest suurt midagi välja tulnud. Mitte, et mul oleks energiat ja mitte, et mul oleks viitsimist, aga pesapunumis instinkt on liiga tugev, et lasta segadusel tekkida. Pealegi on mul kodus üks karvane titt, kes ei lase kunagi liiga mugavaks minna. Kui just kella nelja ajal Igor koju ei jõua ja saan tasapisi ventiili välja tõmmates "tsusssssss" teha.

Emaausõna mul pole midagi selle vastu, kui lastel hakkb ülehomme kool*. Head teed, lapsed! Head teed!

*meenutades tänast olukorda, kui üritasin lapse koolikotti pesumasinasse toppida ja selgus, et ega ei topi küll. Jess, käsipesu on täpselt see, mis mu elust oli puudu. 

Ma olen söögitegemises uskumatult tubli olnud ja mõtlesin, et hakkan ka teiega meie nädalaenüüsid jagama. Tänaõhtuse söögi prepareerimine oli küll täielik läbikukkumine arvates, et kala fileerimine on koera haistmisega rasedal vajaka. Kuna tuleb see õnnis aeg, mil ma ei tunne isegi haisvat mähet? Kas on lootust peale rasedust taas tuimaks inimeseloomaks muutuda?

Tegelikult on lahe lõpuks oma köögis susserdada ja võtta ette, mida hing ihkab. Tavaliselt see tähendab küll seda, et hing ihkab rohkem tegutsemist kui kere jõuab. Järjekorras seisavad vanaema šokolaadine kringel, ploomimoos ja, midagi veel, mida ma nüüd hästi ei mäleta.. Eks mul õhtul voodis tuleb meelde, nagu ikka.

Augustikuu tõi meie aeda maagilise koguse imemaitsvaid ploome ja ainult sõrmeotsa suurune osa neist pole söödavad ehk on ussitanud. Ma suutsin Igoriga puhastada täpselt ühe puu ploomituks ja järel on veel umbkaudselt 14 ploomipuud. Kas keegi tahaks natuke lähemal mulle elada? Ma pole suurem asi moosikeedumees, seega enamik puuvilju söön värskelt. Küll tegin ühe pisike potitäie ploomi ja virsiku keedist koos kaneeli ja pruuni suhkruga. Vot see oli hea kraam!

Mul on väga raske kirjeldada tundeid, mis on seotud sünnitamisega. Ma tahaks, et see toimuks homme, sest iga mu keharakk tahaks tunda end vaba inimesena, kes saab jalutada, kükitada, siduda kingapaelu, näha varbaid, mitte lüüa kõhtu igale poole, hingata normaalselt ja mütata paar tundi metsas seeni otsides. Samas üks väike tükike minust ei tunne sünnitusega seoses end mugavalt. Ma pean selle tegevuse ette võtma haiglas, mis pole Eestis ja kuna mul on omamoodi teatud pilt loodud, kuidas protsess võiks välja näha, siis kardan, et Sloveenias pole see võimalik. Lisaks on mul tekkinud blogisid lugedes selline tunne, et kõik rasedad blogijad seisavad ukse taga järjekorras ja ootavad, mil on nende kord. Nagu koolis mõõtmine-kaalumine ja süsti saamine. Hämmastavalt ebamugav!

Haha, teate - mu kaamera saavutas madalaima taseme, kui ma ei viitsinud seda isegi uude koju kolida. Võttis nädala peale kolimist, kui tegin keedist ja mõtlesin, et ähh, kuna siis veel, kui mitte praegu. Varsti on uus ilmakodanik kodus ja pean uuesti manuaali lahti lööma ja säriaega meelde tuletama, kui ei hakka nüüd ja kohe harjutama. 

Siin nad ongi. Mõned pildid moositeost. Lapsed* muidugi eelistasid pannkooke Nutellaga. 

* mis toimub? Neil on täielik makaroni-kartuli-riisi-ketšupi dieet, mis tähendab, et köögiviljade ja kõige muuga võin seenele sõita.  Ausõna, tunnen, et mul puudub igasugune energia sellega tegelemiseks, sest tuuleveskiga võitlemine ja võitmine näib kordi võimalikum. Tänud Igorile, kes sööb kõike suurima heameelega!

Rase abikaasa tänab südamest. 

Ma luban, et kord, kui meie internet on tagasi, vastan kõikidele kommentaaridele. Ma ei ignoreeri teid. Lihtsalt olen masendavalt halb telefonis trükkija!

Musid-kallid-õhupallid! :)

Jaanika




4 Responses to “Minu august: 30-33 nädal”

  1. Tead, see haistmismeel ei pruugi mitte kunagi "tuimaks" minna. Ma olin küll enne rasedust ka keskmisest teravama ninaga aga ka paar aastat peale sünnitust tunnen, et lõhnataju on jätkuvalt teravam kui tahaks. Olen korduvalt pea aknast välja pistnud kui mõni külaline on parfüümiga heldelt ringi käinud. Ei kannata hingata lihtsalt.
    PS! Kas lapsed mingeid selliseid toite ei söö, kuhu köögivilju peita? Pastakastmesse riivitud porgandit, kotlettidesse riivitud suvikõrvitsat. Üldse riivi kuumtöödeldavad köögiviljad ära, mina ise ka kanasupi sees nt porgandirattaid ei söö aga riivitud porgandi ja riivitud bataadiga kanasupp on lemmik.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma olen vist üks neist üleparfürmeerijatest.. Endal ei tunne, aga teiste vänge lõhn ajab küll iiveldama. :)

      Ah, ma ei tea, mis neil on. Ühepajatoidus söövad porgandeid, kaalikad, kapsast. Frikadellisupis porgandit ei söö. Teen sooja salatit - lillkapsast ei söö. Mujal söövad. Natuke tüütu on nende maitseelistusi pidevalt orjata ja viimane kord pastat süües, otsustas üks süüa täiesti paljaid makarone ja teine oli nii aupaklik ja raputas makaronidele juustu peale. Ma teen alati suht väikesed köögivilja tükid või riivin, sest mul endale ka ei meeldi latakad, aga noh - täna süüakse, homme mitte. Minge kõik kassisaba alla. :D

      Delete
  2. Need pannkoogid näevad nii mõnusalt paksud ja kohevad välja:) Võiksid nende retsepti jagada!

    Ja tahaks küll sulle lähemal elada:) Ei ütleks üldse ploomidest ära:)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Novot. Ja mina kutsun enda sõpru ja keegi ei tule siin. :)

      Hihi, pannkoogid tegin vahustatud munavalgega - muu sama nagu tavalisel pannkoogil ikka. Küll vähem jahu ja piima. Ja mune panen muidugi ohtralt, 5-6 tükki. Piima asemel oleks keefir veel parem, aga seda leidub kodus harva.

      Delete