Monday, August 29, 2016

Meie august: koer

Kui me poleks enda nahal läbi elanud seda, kuidas uuest elamisest kaob soe vesi ja gaas koos internetiga, mida küll kunagi seal polnudki, kes teab, kas oleksime mõistnud KUI vähe on elu nautimiseks vaja, siis.. ma ei kirjutaks seda lauset siin. Päris elu päris kogemused. Võrreldes sellega, et mõned aastad tagasi pidasin Revloni praimeri lõppemist katastroofiliseks, võib öelda teretulemast suurte inimeste maailmale!

Ja tere ka!

Need hetked, mil ma ei mõtle blogimisele ja, millest tahan kirjutada, siis arvatavasti magan. Istun hetkel meie eelmises elamises, värskelt duši alt tulnuna, lõin lahti bloggeri ja jätkuvalt ei usu, et saabunud on võimalus blogida. Aitüma, taevaisa!

Nii palju on jutustada ja aega nii vähe, sest lapsed on beebivalves ja sel moel meil see elu hetkel kulgebki. Viimased ettevalmistused esimeseks septembriks (auu, auk rahakotis!), mõnus sisseelamine uude koju ja nipetnäpet siit-sealt. 

Emotsioone on palju ja mõtlesin, et panen need teemade kaupa kirja. Ausalt öeldes tekkis mul juba hirm, kuidas ehk unustan esimese kohtumise meie uue pereliikmega või esimese öö uues majas.. Selle viimase meenutamisega on mul raskusi, mis tähendab, et uuest kodust pajatan teile siis, kui küsin Igorilt üle. Ta on nimelt meie pere mälestuste arhivaar, kui mina ei suuda meelde jätta, kuhu panin enda võtmed või telefoni..

Koer.

Koer, koer, koer.

Võib juhtuda,et valetan, kui ütlen, et olen oodanud koera kui sõpra ja lemmikut täpselt viimased neli aastat. Võibolla on see aeg olnud lühem, ehkki pakun, et olen soovinud päris enda koera viimased triljon aastat.

Miskipärast polnud tingimused kunagi parimad ja olles värske koeraomanik viimased kaks nädalat, siis mõistan miks. Meie Pauka ehk õige nimega Lasse on just see tegelane, kes pidi meie koeraks saama. Meil olid mõnda aega hoopis teised ideed tõu ja vanuse suhtes, seega Lasse oli omamoodi vimka peale sügavat seedimist. Me lihtsalt ei teadnud, et ta on meie kuts.

Pean jätkama planeerimise teemal ning rääkima sellest, miks 2016 aasta august oli parim aeg tema saabumiseks.  



Lasse on minu esimese pulmaasta kingitus. Vähemalt nii meeldib mu abikaasale öelda ja ma ei pahanda, sest kolimise käigus unustasin mõelda Igorile unustamatu kingituse (mis siis, et umbes ülepäeva meenutan talle, et poja ilmale toomisega maksan talle kinni järgmise kümne aasta sünnipäevad ja muud kingitused).

Tegelikult oli koera välja valimine ja koju toomine meie kahe pikaaegse töö tulemus. Tunnistan, et mina olin see agressiivsem pool (loe: vinguv väike titt) ja tema see, et "ouu-ouuu" mitte veel, Jaanika, mitte veel (loe: pidur). Tiimitööga suutsime jõuda lahenduseni ja kahe sõnaga kokkuvõte oleks - oleme õnnelikud. 



Rääkides õigest ajast, siis meie jaoks oli oluline see, et suudame koerale pakkuda võimalikult palju enda aega. Minu jaoks tähendas aja pakkumine seda, et kutsikas ei peaks olema teatud aja kodus üksinda, vaid saaks piisavalt sotsialiseerumist ja tähelepanu. Teadsin kindlalt, et järgmise aasta jooksul pole mul kuhugi kiiret ja sellest sündis otsus võtta koer praeguse suve jooksul.

Ma võtan kiirelt läbi selle teema, kes ja, mis on Lasse. Ta on nimelt selline kollilaadne toode, kes näeb hullumoodi rough collie moodi välja, aga tal puudub see medal, mis ütleb, et ta on kindlalt sama tegelane, kes mängis filmis Lassie't. Nii, et võibolla on ta hoopis krantsist külakutsi teise pesakonna esmasündinu. Ma ei hakka seda teemat enam põhjalikumalt lahkama, kuid ütlen, et edaspidi kasutan sõna "kolli" puhul, sest ta on jätkuvalt rämedalt kolli moodi. Kollimoodlanelaadne.

Kuigi Lasse on täpselt samasugune kutsikas nagu iga teine noor sussinärija, siis võib tema käitumisest välja lugeda paljut kollile omast. Enne tema saabumist oli mul au kohtuda paari pisikese toakoera kutsikaga ja sain tunda, mis tähendab see, kui koeral hambad sügelevad ja ta otsustab neid su sõrmede peal teritada. Valus. Väga valus! Sama vana Lasse, kes on kaks korda suurem kui need pisid koerad, oskab mänguhoos hammustada, kuid ta teeb seda nii õrnalt, lastes kiirelt nahast lahti. Talle meeldib ka juukseid närida ja hammastega musi teha, kuid eelkõige rahuldab ta hammustamise vajadust mänguasjadel, riietel, sussidel, vaibal - ehk siis kõikjal vist..?

Ma ootasin koera ja kasside kohtumisest hullemat kui see, mis juhtus. Lasse pole teiste loomade suhtes grammigi agressiivne ning loomadega tutvudes avaldub pigem see, et ta on hinges karjakoer. Peale meie kasside otsustas ta karjatada ka kõiki teisi õuekasse ja isegi kanu. Seda kõike mängides ja kasutades oma heledat kutsika häält. 

Peale selle, et Lasse on sõbralikkuse ja viisakuse etalon (never ever ta ei käi köögis kerjamas), on ta õrnahingeline igavene pisibeebi. Kõige uuega tutvumine võtab tal kõvasti aega ja hetkel harjutame teda majast kaugemale jalutamist. Meetrikaupa. Ta on napilt omaks võtnud hommikused kirikukellad ja autohääled, kuid pigem pelgab, kui on hulljulge. Lisaks ei tohi temaga liiga kuri olla ja pigem saavutab helluse ja kannatlikkusega parema tulemuse. 



Me oleme saanud tema kehakergitamise enamvähem kontrolli alla ning kollane loiguke toas on pigem erand kui reegel. Ta oskab päeval välja küsida ning äratab meid öösel kaks korda üles, et õue minna. Lasse on peale kahte nädalat olnud üksinda ühe korra (nii pooleteiseks tunniks) ning selle aja jooksul ootas meid koridoris VIIS loiku! Arvatavasti muretseme talle oma toapuuri, kuid samas harjutame teda ka autosõiduga, et Lassel oleks võimalus meiega koos trippida.

Ma ei tea, mida Igor tundis Lassega esimest korda kohtudes, kuid mina saan öelda, et vähemalt mul jooksid emotsioonid mäest üles, alla ja tagasi üles. Ta polnud esimesel kohtumisel üldse nii armas nagu piltidel ja pigem vaatas meid üliaralt oma niigi pisikeste mandlikujuliste silmadega. Seega mu mõte oli midagi - oeh, ta võiks nüüd kiiresti ilusaks ja suureks kollipoisiks kasvada, kole titt säherdune. Aga noh, oli ka pisardamist, sest tegime lastele üllatuse ja Annekas sai vist alles tagasisõiduks autosse pugedes aru, et me võtame ta kaasa. 

Esimesed ööd olid väsitavad, kuid ma saan kogu värske koera kogemuse võtta kokku selles võtmes, et me pole mitte kordagi hädaldanud. Mis siis, et mõned ööd olen saanud tunni kaupa magada või Igor avastanud kollase lõigu koos pruuni lisandiga hommikul koridoris. Meie lemmikloom on tõeline pereprojekt ja tänu igaühe abistavatele kätele ka palju lihtsam. Kui väsib üks, võtab üle teine ja nii ta läheb. Igaüks saab puhkust ja tööd. 

Dialoog. Mina ja Igor.

Mina: "Ma lugesin, et kollid elavad kõige rohkem 16-aastaseks."
Igor: "Miks sa räägid nii nagu ta sureks varsti ära?!"
Mina: "Ma eile hakkasin mõtlema kauaks teda meile on ja olin peaaegu pisarates, sest mitte ükski teine koer pole kunagi nagu tema!"
Igor: "Nojaa.. aga õnneks on ta meiega vähemalt kuni 2030 aastani.."

Kanakarjataja Lasse

Kas teil on koer ja, kuidas tuli otsus võtta pisike (või suur) karvane kaaslane?

Jaanika




8 Responses to “Meie august: koer”

  1. Ma nii mäletan kui kaks aastat tagasi suvel olime perega Taanis Legolandis ja siis sain facebooki tuttava kirja, et üks väike tegelane on kodutu ja otsib peremeest. Minu ''Tahan!'' tuli isegi enne kui teadsin kui vana või mis soost ta on. Oma elukaaslasele ja isale sain ka siis kohe hõisatud, et meil on nüüd koer. Mõlemad vaatasid mind kui segast ning ei uskunud. Mina see-eest terve reis enam millestki muust ei mõelnud ega rääkinud. Nüüd olen juba kaks aastat iga päev õnnejunnis!
    Hahaa, ja muide, see vist mingi naistevärk, sest ma ka mingi kord nädalas olen nina vingus ja heietan, et mis siis küll saab kui teda enam pole... aga noh, that's life ja tuleb nautida seda, mis on! :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Haha, kui lahe! Meil see võtmise hetk ei tulnud ootamatult ja ma jõudsin sada korda ennast halliks muretseda, kuid see ei tähendanud, et ma poleks olnud sillas. Praegu on nii, et kõik on sama obsessed nagu mina ja kohutavalt armunud Lassesse. Koera võtmine on tõesti üks parimaid otsuseid. :)))

      Delete
  2. Meil on ka koer.. on kogu aeg olnud. Kui viimane koer pulma läks ja enam tagasi ei tulnud, siis mõtlesin küll, et enam koera tükk aega ei võta ! Aga siis.. kuidagi tühi tunne oli. Kuna tuttavatel sündis just kaks kutsikat, isased, siis mõtlesime, et why not ! Ja nüüd ta meiega on :). Meie armas Diesel, kes on juba üle aasta vana. Kahjuks peame me teda hoidma ka ketis, kuna ta kipub hulkuma minema, aga olen tähele pannud, et üha enam saan teda terveks päevaks lahti lasta ja ta on kodus.. loodetavasti ei lähe varsti enam ketti vajagi :).

    Teie Lasse aga on nii armas, et ma tahaks ta ära süüa :).

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ära taha meie Lasset ära süüa. :D Kui aus olla, siis hetkel on nii, et pigem temal on soov kõike ja kõiki nahka pista!

      Delete
  3. Ohh, on ikka tõesti armas kuts! Palju õnne teile!
    Meie hundikutsupreili on juba 5 aastane. Sain ta oma ellu eelmisel aastal koos elukaaslasega. Ja mina, täielik kassiinimene, olen leidnud endale nüüd tõelise sõbra ja kaitseingli, kes sammugi maha ei jää ja igal hetkel mul silma peal hoiab. Meist on saanud lahutamatu paar. :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Onjuu.. see on kuidagi nii armas, et on keegi, kes on nagu hea vari alati su selja taga. :)

      Delete
  4. Meie koerabeebi on alles 5,5 kuune (ehk samamoodi palju-palju-palju vahvaid aastaid ees ootamas koos), aga sattusin Facebook'is mingi lingi peale, kus naine tegi oma koera viimasest päevast galerii ja lahistasin nutta nii mis hirmus! Ehk et jah .. see on mingi naistele omane kiiks nii kaugele ette mõelda ja kurvastada :)
    Beebidega endal kogemust pole, aga esimesed nädalad andsid VIST hea aimduse, mis kunagi tulevikus ees ootamas on - pidev väsimus, ärkamine kellegi teise nõudmise peale varahommikul jms, aga samas kui diivanil kaisutad kutsika kaisus, kaob kõik see eelnev ja südames on ainult suur rõõm ja heldimus, et selline otsus sai tehtud ja on keegi, kes oma armastusega üle kallata.
    Ja eriti hästi sain sellest aru siis, kui esimest korda peale koera võtmist 1,5 kuud hiljem andsime koera mu ema juurde ööseks. Siis tulin töölt koju ja oli nii imelik tunne, et mis mõttes nii tühi on kodu ilma koerata. Siis oli nii raske meenutada, et issand, kuidas me enne ilma koerata elada saime :D

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma olen nüüd kade, kui sa räägid diivanil koeraga kaisutamisest. Me tahaksime ka, aga ilma selleta, et ta musitaks meid koos hammastega. No pole veel suutnud seda välja juurutada. Muidu pole üldse agresiivne, aga ma ei tea, mis tal selle lähedusega on!

      Me ei kujutaks ka elu ilma koerata ette. Täiesti asendamatu pereliige. Muuseas sa panid täiesti täppi selle beebi ja kutsika elu seosega ja mul on hea meel, et sa tead, mida tulevikus oodata. :D

      Delete