Friday, August 05, 2016

29+

Mis värk on õigel ajal blogipostituste avaldamisega? Ma tean, et turundajad loevad statistikast, millal on õige kellaaeg ja nädalapäev suurima vaatajaskonna saavutamiseks. Samas mõeldes endale ja kõikidele ülejäänud nõulaiferitele, kelle reede suurimaks plaaniks on kodune diivanisoojendus, on igakell parim aeg. Pealegi tänapäeval on kõigil telefonid - öelge mulle aeg ja paik, kus te kindlasti ei ava seda? Ja tegemist pole teatri, pulma või matusega.

Eelnev jutt on inspireeritud postitusest, mida ma kirjutan reede pärastlõunal, veidi enne õhtust aega ja, mida kavatsen varsti ka avaldada.

Ma olen jõudnud arusaamisele, mis asi see rasedus on ja ma pole kade tüdruk teiega seda jagada. Rasedus on üks suur PIDU. Esimene trimester võrdub kiire alkoholi kulistamisega, mis tagab tiheda vetsupoti kallistamise. Teine trimester on siis, kui oled üle elanud suurema koguse alkoholi, sul on head sõbrad, kes on karastanud su keha pudelitäie külma veega ja võiks öelda, et sul on isegi täitsa hea olla. Kahjuks pohmelli eest pole pääsu, isegi kui oled võtnud enne magamaminekut mõned valuvaigistid, joonud veelgi rohkem vett, söönud mahlase burgeri ja hunniku rasvaseid friikartuleid, eemaldanud meigi ja korjanud juustest iga viimase kui klambri. Vaatamata kogu eeltööle on kolmas trimester nagu pohmell, mille eest pole pääsu - sa võid ju ette valmistada, aga pohmelli eest põgenemine on nagu raudteerööbastel rongi eest jooksmine. Sa ei pääse enne, kui jõuad eesmärgini.

Tere, mina olen Jaanika ja mul on kolmas trimester. Mu magu ja selg valutavad, ma käin terve öö kolme tilga kaupa urineerimas, mu keha ei anna enam kuhugi välja venitada ja muust ma ei unista, kuid, et pidu ükskord juba lõppeks. Pidu minus eneses peaks rasedusäppi andmetel kaaluma 1350 grammi ja pikkust on tal 35 cm. 

Tean, et mu kehas on peale väikese inimese ka rohkelt verd, lootevett ja muud manti, aga selles kahtlen, et raseduse süüks saab panna 10 kg kaalutõusu. Ehk et, ehk et, ma olen kena koguse pekki enda külge keevitanud ja mul on edasiseks kerkimiseks kaks kuud aega. On päevi, mil ma ei suuda enda tagasi hoida, on päevi, mil ma ei suuda ja ei taha süüa ja on päevi, mil ma hoian end vapralt vaos. Eelkõige olen lõpetanud kaalumise ja see on olnud parim abimees end teadmatuses hoidmiseks. Duh.

Igoril on lõppemas puhkuse esimene nädal ja eile saime kätte kaks kastitäit puitu, mis kuluvad maja kütmiseks. Mina ja kummardamine oleme üksteisest sama kaugel, kui mina ja mu veidike liiga pikad varbaküüned (help!), seega kõik peale minu, kes olid täna kodus, käisid puid lõhkumas ja riita ladumas. Mina tegin samal ajal tunnikese lõunaund, kuna terve öö sai taaskord lakke vaadates ja vetsu vahet joostes veedetud. Igor andis kindla ausõna, et ta laseb mul peale poja sündi magada. Miskipärast mul on tunne, et üleval on siiski see, kel on piimamannergud omast käest võtta..

Rääkides taaskord raseda ajust ja selle vaevalisest funktsioneerimisest, siis eile genereerisin suurepärase idee teha lastele nalja. Võtsin kassi sülle ja küsisin vannitoa ukselt, kas nad võtavad Nuru ka vanni. Lapsed ei tahtnud Nuru, meie ülekaalulist musta kassi ja Nuru ei tahtnud vanni. Ta otsustas hoopis ennast ringi keerata ja mulle käpaga vastu vahtimist anda. Nõme nali, eksole! Hea, et enamvähem terveks jäin, sest haav on sügav ja annab siiani tunda nagu silm oleks rulli löödud.

Teate, meil on jäänud veidi rohkem kui nädal kolimiseni. Nagu ma olen rääkinud, siis majal pole suurt häda midagi, vaid aknaid pesta, harjaga ämblikud välja ajada ja enda asjad sisse viia. Või nii me arvasime. Ma olen põhimõtteliselt terve nädala kööki kraaminud ja pesnud ja pühkinud ja mitmendat korda üle pesnud... köök on kõige hullemas seisus! Tundub, et kunagi on sinna mõnus laadung tahma kogunenud (ahi ehk ajas sisse) ja see on kenasti kõikjale ennast laotanud. Isegi külmkappi! Köök on minu jaoks see koht, kus peab läikima, sest muidu ei suuda ma seal ei süüa ega süüa teha. Oh, well. Viimane kord tõmbasin akna eest rohelised ribikardinad, pesin aknad ja lasin valgust ruumi - kohe teine tunne tuli. Ootan nõusolekut vana toolinurga välja viskamiseks (viskan niikuinii, aga tahan vastust, kas keegi teisest majast tahab endale), seejärel keeran köögilaua ruumiga risti, peitsin üle ja kaunistan vaasi lilledega. Kes seda kojusoojust ikka loob, kui mitte ise!

Järgmisel nädalal või ülejärgmise alguses on meile uut ja karvast pereliiget oodata - oh, boy, oh, boy!

Jaanika




2 Responses to “29+”

  1. Kolida viimasel trimestril on omaette pidu :D

    ReplyDelete
    Replies
    1. Teistel on suurem pidu kui mul. :P Ma olen rohkem meeleolu looja. :D

      Delete