Tuesday, July 19, 2016

When shit gets real

Unistused. Ma olen alati kindel olnud selles, et elus peab olema mingi eesmärk, mille poole püüelda. See on justkui vahend teavitamiseks ja minu mõttemaailmas ka rahustamiseks, et minu elul on mõtet. Ma ei tea olla liugleja ja ühepäevaliblikas, ma tahan olla saavutaja. Alles sel juhul saan eluga rahul olla. 

Tunnistan, et olen alati kerge üleolevusega suhtunud inimestesse, kellega vesteldes mõistan, et neid ei huvita peale eksisteerimise suurt midagi. Nad on rahul oma minimaalse sissetulekuga, neid ei huvita värskelt välja tulnud filmid või raamatud. Nad ei soovi isegi mõnda suuremat linna koduriigis külastada, rääkimata teistest riikidest! 

Minu teetassiks pole kunagi olnud selliste inimeste suunamine või nagu mulle endale meeldib mõelda - targutamine. Samas tunnen teatud kahetsust nagu nad laseksid sel üürikesel võimalusel teha kõikvõimalikku raisku minna. Sellistes olukordades üritan sammuda läbi nende rada ja mõelda, mida mina teeksid, kui mul oleksid samasugused võimalused.

Peale analüüsi lõpetamist ja üleüldse teiste eludes sorkimist, olen jõudnud arusaamisele, et sel ajal, kui mina olen enda mõtete ori, tundes lõpmatut vajadust kõike kalkuleerida, analüüsida, panna igat järgmist sammu paika, olen kaotanud võime elada hetkes. Mis kõige jubedam, need inimesed, kes olid minu arusaamade järgi "mõttetud", suutsid nautida pea igat minutit enda elus, tundmata rahulolematust ja pidevat vajadust kuhugi mujale joosta. Need inimesed on minust tunduvalt õnnelikumad! 

Hetkes elamine ei tähenda seda, et inimene on leppinud kehvemaga. Võibolla ta ei kirjuta iga nädal üles "to do" nimekirja või ei sea aasta eesmärgiks ümbermaailma reisi, mis ei tähenda, et vegeteerib nagu suvine porgand keldris. Mul on jäänud mulje, et jube popp on pidevalt olla motiveeritud, inspireeritud, unistada suurelt ja veelgi suuremalt, järgida trende, olla iduideaalidele vastav ja jagada enda igat hetke sotsiaalmeedias. Nagu kui sa ei ole nonstop änksi täis ja ei lenda tähtede poole, siis sa oledki (mineviku Jansa) mõistes m õ t t e t u ! 

Kindlasti mahutaks siia ka veel kolmandaid ja neljandaid näiteid, aga kuna ma olen üks tagasihoidlik inimene, siis saan kõige julgemalt rääkida just sellest, mida olen enda nahal kogenud.

Õnnelikuna tundmine ja hetkes elamine on see, mida mina pean õppima. Või mitte ehk isegi õppima, vaid rahunema maha. Ma pole jäänud ühestki rongist maha, kuigi piinan ennast pidevalt, sest olen lasknud paljusid võimalusi mööda. Kahtlemata olen loomult laisemapoolne, seda pean vapralt tunnistama. Ja pean tunnistama ka seda, et paljude igapäevaste tegemiste alustamiseks ja eelkõige lõpetamiseks pean higimull otsa ees pingutama. See on minu taak, millele üritan suunata rohkem energiat (mis ei tähendaks, et ma võimaluse korral siiski ei valiks kergema tee..).

Jõudes ringiga taaskord unistuste poole, siis saan rääkida sellest, mis juhtub ja võib juhtuda, kui need täituvad. Mõnikord vaatamata sellele, et pole saavutamiseks suurt miskit tehtud. Taaskord enda najal näiteid tuues, saan öelda, et eesmärk ei garanteeri õnnetunde saavutamist, kui puudub oskus nautida kogu teekonda.

Kurvastusega saan kirja panna need read, mis on ületunnistuseks sellele, et olen enda kahtluste ja painavate mõtetega (mitte kunagi rahul olla) teinud haiget ühele kõige kallimale inimesele enda elus. Minu abikaasale. Kogu teekonna ajal, mil ma polnud veel temani jõudnud, arvasin, et minu elus ei saa kunagi olema õnnelikku suhet ja samas pidasin ennast teatud põhjustel seda kõike ilusat mitte väärivaks. Kui mul vaid oleks võimalik minna ajas tagasi ja rahustada ennast maha ja öelda, et sa oled väärt parimat ja sa oled täiesti õigel teel. 

Mitte, et ma täna ja praegu oleksin eluterve mõtlemisega. Mul on jätkuvalt probleeme eksiteerida koos enda mõtetega ja sellepärast üritangi panna energiat ka mujale, kui elu eesmärkidesse. Esiteks rahuneda, rahuneda ja veelkord rahuneda. Kõik on hästi. Tegelikult on ka ja ma ei suuda mõista, miks ennast sel moel piinan. Teiseks üritan hajutada arusaamist enda elust justkui ma ei pürgiks kuhugi - mõista, et on hetki, mil peabki elu olema sujuv ja ühel tasandil liikuv. Ka see on täiesti okei. 

Eelkõige on minu jaoks vajalik see, et lepin iseendaga ja enda vigadega ja üritan parandada, seda, mis tõeliselt vajab tööd. Kõlab ju raskemalt, kui seada umbmäärasesse tulevikku eesmärgiks uus BMW või suvila? Minu arvates küll. :)

Õnneks on enese tõeline avastamine, leppimine ja parandamine saanud alguse ning mul on hea meel tõdeda, et lisaks enda leidmisele, mõistan paremini kui kunagi varem, kui erinevad me oleme. Käsi südamel, ma saan praegu tunda kadedust nende inimeste üle, kes ei pea vajalikuks pidevalt kuhugi joosta ning oskavad elu nautida. Mina pole veel sinna jõudnud, aga tahan. Väga!

Jaanika




One Response to “When shit gets real”

  1. Millal veel mitte elu nautida kui mitte raseduse ajal? On aeg, enam pole palju jäänud!

    Musimusi, kõik on suurepärane!

    ReplyDelete