Tuesday, July 26, 2016

Pole üldse paha

Ma ei mäleta enam, kes oli see sõber, kellega arutasin raseduse ja blogimise teemal. Igatahes minu mureks oli see, kas mul üldse tasub kirjutada rasedusest. Ehk kipub liiga hädaldamiseks? Mõttele sain ainet ühest blogist, mille autor oli rase ja mulle tundus, et iga tema postitus on ülitäpne kirjeldus kohutavalt kaootilisest elust. Muidugi iga postituse lõpetas ta sellega, kui äge tegelikult kõik on ja ta üldse ei stressa, samal ajal, kui MINA läksin lugemise peale peast halliks.

Mõtlesin, et mis juhtub, kui minugi elu on nüüd pea peale keeratud ja ma ei suuda muud teha, kui kiruda kõike ja kõiki. Ja teate, ma ei oskaks isegi sellist situatsioni lõpuks kokku võtta kui - noh, elu! Mis siis!

Tegelikult ma veidike ikka tahaks vinguda. Samas kaeblemine pole kuigi edasiviiv jõud ja mul on tunne, et peale selle, et vingun omaette peas ja veel kirjutan teile ka sellest, siis hakkangi uskuma, et elu on halb. Üritan hoopis sel moel mõtted kirja panna, et leida halvas miskit head ja, kes teab ehk annan mõtteiva ka mõnele teisele kaeblejast rasedale.

Kaeblen nüüd selle üle, et tore teine trimester on läbi saanud ja alanud on kolmas trimester koos veelgi mahlasemate toredustega. Ma ei jõua käia poes, ma ei jõua käia õues lilli kastmas või teises majas aknaid avamas, ma pole võimeline köögis süüa tegema, enamik ajast ma ei jõua enda voodist kaugemale. Ma olen nagu üks suur hunnik shhitta ja sellesamuse häda.

Tore on see, et mu tütred on korraga kenake maad iseseisvunud. Mis sa ikka peale hakkad, kui pole kedagi, kes su suunurgast putru pühiks! Alles sel talvel olin ma üsna hämmingus, kui vähe on nad suutelised meelde jätma ja rutiinist kinni pidama. Mis siis, et selliseid tegevused nagu hambapesu, juuste kammimine on igapäevased iidamast, siis pidin ikkagi neile meelde tuletama. Nüüd, kui ma olen enamiku ajast hädisena kuskil nurgas värisenud, saavad nad kõik vajaliku veatult tehtud. Lastel on isegi tekkinud huvi võtta rohkem kohustusi.

Peale kõige eelneva olen teinud endaga kõvasti tööd, et lasta kogu olukorda vabamaks, võtta rahulikult ja mitte ärrituda sel moel nagu varem. Tundub, et suurema vabaduse tekkimisel võib tagajärg olla parem kui oleksin arvanud.

Haha, muuseas lapsed on nii agarad, et leiavad keldri külmakirsust endale jäätist ja toovad mulle ka. Viimati oli uks nii kõvasti kinni olnud, et Neti kutsus teised tüdrukud appi ja kolmekesi suutsid nad ukse lahti kangutada. Meeskonnatöö missugune!

Ausalt ma enam ei mäleta, kuna magasin normaalselt terve öö. See, et käin tunni tagant (pakun) vetsus on täiesti tavaline ja see, et saan ühelt tegelaselt konstantselt näkku, makku ja kubemesse on ka iseenesestmõistetav. Kuid see, et mul pole õrna aimugi, kas olen üleval passinud üks, kaks või kolm tundi ja, kas ma olen vahepeal üldse maganud ja, kui palju ma öö jooksul üldse magan, on tappev. Ei ole ju mõnus, kui veedad mitmeid tunde järjest unesegasena voodis ja ärkad sama värskelt, kui läksid õhtul voodisse.

See, et mu lapsed on igavesti terve öö rahulikult põõnanud, on teinud minust üsna mugava inimene. Kui aus olla, siis mul on raskusi meenutamisega ajast, mil lapsed olid beebid.. Kas nad magasid terve öö või passisin nendega vapralt üleval, ei oma peale kuute aastat enam mingit tähendust. Kuid mul on hea meel, et saan taaskord harjuda ebamugavate öödega. Tänu magamatusele on mul võimalik kasvõi mingil moel ettevalmistada olukorraks, kus uni on suurem haruldus kui tavaliselt. Seega mul on isegi hea meel, et on nagu on.*

*tegelikult on mul veelgi parem meel selle üle, et Igor saab alates lapse sünnist 15 puhkusepäeva võtta ja meiega esimesed nädalad igapäevaselt koos veeta ja me saame rahulikult uue hinge ning elurütmiga tutvuda.

Minu kindel arvamus on see, et lõunamaa on üsna nõme koht sigimiseks. Eriti, kui sa oled terve elu põhjamaal elanud ja isegi kohalikele. Meie endine naaber sünnitas eelmise aastal aprillis või augustis ja põhimõtteliselt nad passisid lapsega terve suve toas. Peale kella kaheksat õhtul oli ainuke aeg, mil nad pistsid nina välja ja läksid jalutama. Igati eluterve suhtumine, sest suvel on siin nii kuum, et igaüks võiks toas püsida. 

Meie plaan oli saada laps sügiseks või talveks. Esiteks sellepärast, et ta ei peaks nõnna pisina kuuma taluma ja samas saaksin temaga õues kärutada ja ta tudule panna. Selliseid asju me ei saaks suvel harrastada.

Jõuan nüüd mõttega algusesse.

Põhimõtteliselt kõik see, mis ma postituse algusotsas kirjeldasin, kuidas mul on nii halb olla, on tingitud kuumusest. Ma lihtsalt EI FUNKA, kui olen ülekuumenenud ja minu au on olla see suvine kannataja. Oleksin ju võinud kenasti raseduse talveks sättida ja ennast ülimugavalt tunda, aga mu otsus oli vastupidine, sest tahtsin, et vastsündinul oleks parem. Ja tegelikult mul ka. Nüüd saame kahekesi ringi matkata ja pekki kaotada (kes kaotada, kes koguda). Järgmiseks suveks on ta piisavalt suur ja vähem tundlikum, et pidada suve vastu. Kuigi dear lord, see ei tähenda, et ma ei unistaks suveks külmale maale kolimisest..

Keegi võiks nüüd mulle äikest soovida, sest nii mõnusalt jahutav on siin, kui aegajalt sajab vihma ja viib majadelt katuseid. :)

Jaanika




2 Responses to “Pole üldse paha”

  1. Olen vastupidiselt Sinule täielik suvetüdruk ja praegune +27 on minu jaoks täiesti talutav. Kui peaksin tööl käima, mis järgmisest nädalast taas algab, siis ma ehk ei hõiskaks siin nii väga, aga praegu kodusena on küll olemine norm. Mul muidugi nädalaid ja kõhukest ka vähem - 19.
    Vihma ootan aga minagi, et ei peaks aias kastekannuga ringi kõndima. Õnneks lähipäevil lubab sedagi.
    Magamisega on mul samuti omad lood - olen üsna väikese unevajadusega ja seega igaöised paarikordsed vetsuskäimised mind praegu ei sega. Mul on olemas kogemus tüdrukuga, kelle allergiast tingitud üle keha sügelemine ei lasknud pea aasta öösiti magada, sest kui ikka kuuled "emme sideleb", siis ju sügad kõrvalvoodis oma kõige kallimat.
    See on küll hea, et mees saab kohe peale lapse sündi igati toeks ja abiks olla ning ei pea kiirustama peale hommikumusi kohe tööpostile.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kui mul oli sama palju nädalaid kui sul ja natuke peale, siis ma olin täiesti tiptop vormis. Kaalu oli juures vast üks kiloke ja mingi kuumus mind ei heidutand - kuigi hästi tagasi mõeldes, siis kindlasti polnud nii kuum kui praegu. Ma olen rasedusega muutunud kohutavalt tundlikuks, seega ootan jahedamat ilma suure innuga. Mul oli alguses sügelemisefaas. Õnneks nüüd läks üle, kreemitasin nagu hull ja tundub, et jäi ikka kehale veidi nahka alles. :)

      Pai pai su kõhukesele ja nautige koos ilusat Eesti ilma (kuniks veel on!) :)

      Delete