Thursday, July 28, 2016

Peaaegu esihüsteerik

Mõned postitused tagasi kirjutasin teile, kuidas on mõjunud kuumad ilmad mu rasedusele. Kokkuvõtvalt - kõike muud kui midagi toredat. Enamiku tegusatest tundidest jätan jahedamasse hommikusse või õhtusse ning ülejäänud ajal olen selline mõnus vegetaabel. 

Ma ütlen ausalt, et ma pole kunagi veel nii palju netis passinud kui praegu. Telefon on alati mu lähedal, kuid seda ma kasutan kõige rohkem messengeris jutustamiseks, vahel piilun Instagrami ja joovastun Pinterestis. Mõnel õhtul lahutan meelt candy crushi ja hay day maailmas. 

Võiks ju raamatuid lugeda, aga peale koerakasvatuse alaste raamatute mind hetkel miski ei huvita. Parimal juhul jään peale mõnda lehte lihtsalt tukkuma. 

Väga lage ka ei jõua vaadata, mis tähendab, et löön arvutil kaane lahti ja loen kõike. Enamasti pigem meelelahutuslikku kraami facebookist, blogidest ja perekoolist. Jap, ma olen olnud perekooli lugeja alates sellest ajast, kui enamik mu nooremaid sõpru olid alles põhikoolis. Aastaid tagasi kirjutasin kaasa beebi teemadel, kuid praegu olen suuremalt jaolt ainult lugeja. Käsi südamel, mul pole nii head kraami sinna postitada. :D

Eile õhtul, kui taaskord-taaskord Igor oli peale kahte minutit unenägudemaal ja mina taaskord-taaskord lugesin lambaid, meenutasin olnud päevi. Ma olin kuidagi ärevil ja see vist oli üks põhjustest, miks une saabumisega võttis aega. Peas jooksid terve päeva pildid ja raske oli seda häälekat televiisorit sulgeda.

Mul on selline lugu, et kui tunnen, et midagi on valesti, pean leidma lahenduse enne kui suudan uinuda. Kõigepealt tuleb muidugi leida probleem, mida on teinekord raskem avastada, kui tegeleda selle lahti mõtestamisega.

Igatahes jõudsin arusaamisele, et tuima näoga netis looderdamisega olen välja kaevanud enda koledama poole. Ma ei taha nüüd peita ennast raseduse taha, sest eelkõige inimene nagu iga teine, kuid võin öelda, et olen muutunud tundlikumaks ja sellest tulenevalt ka.. biatšiks?

Pean tunnistama, et mulle ei meeldi paljude inimeste väljaütlemised -  need tunduvad mulle labased ja mõttetud ja ainuke, mis mu peas keerleb on see, kuidas neile irooniliselt ära panna. Või läbi lillede vastu vahtimist virutada. Või lihtsalt vaielda ja kiskuda tüli. Minu peas on minu tõde absoluutne ja õige ja ma lihtsalt ei suuda jätta jonni, enne kui olen kellegi ajanud viimasele piirile. Pakun, et inimestega tõuklemine ja neid ärritamine, samal ajal üritades neid valgustada, kuidas nad ikka ei mõika midagi, on üks libe teetass - tore nautida, kuid kuum kraam võib kiiresti endale sülle valguda.

Jeesusmaria, mul pole mingit tahtmist teenida vabariigi esihüsteeriku tiitlit*. Ma ei taha peituda arvuti, interneti ja raseduse taha, kuid ma ei ole ju ainuke, kel on selline probleem olnud? Pole ju raske sattuda mingitesse nõmedatesse vaidlustesse, mis ehk varem poleks isegi kulmu kergitanud? Või leida ennast olukorrast, kus oled lugenud ja lugenud ja mingi haige vajadus on kõike kommenteerida ja jätta endast snap snap, bitch, I know it all muljet?

* irooniliselt lugesin just sellest, kuidas raseduse lõpupoole muutub aju toimimine, mis on tingitud stressist, magamatusest ja hormoonidest.

Kuna ma leidsin endas sellise empaatiavõimetu külje, mis saab liialt internetis hoogu, siis esimene samm oli lahkuda gruppidest, kus on sellised aegaraiskavad vaidlused kerged tekkima. Sõpradega kavatsen ma edaspidigi messengeris juttu puhuda, kuid facebooki scrollimine on mõneks ajaks no-no. Võtan aja maha ka blogide lugemisega ja üritan lõpetada kolme Cesar Millani raamatut. Viimaseks jääb see, et hakkame varsti maja tühjendama ja kolima ning Igoril on puhkus, mis tähendab, et elu saab tiba uue rütmi ja arvutikaas jääb niikuinii kinni.

Ainuke, mis minu meelest arvutiga seoses on üdini positiivne, on see, et ma saan blogida. Võibolla mõned teist, kes te ei ela eestikeelses keskkonnas, olete märganud, kuidas kõne- ja kirjakeele oskus hakkab langema. Tihti tuleb mitu korda mõelda ja kontrollida sõnade grammatikat ja tähendust. Minu eesti keele grammatika on alati pisut longanud ja praegu tuleb see eriti teravalt välja, mis tähendab, et kui ma kirjutan, siis ka kontrollin üle ja uurin. Ja see on arendav. Lisaks saan blogides teha läbi eneseanalüüsi ja inimesele, kellel on peas korraga miljon mõtet, on see parim, mida saab endale lahenduseks pakkuda.

Pardoon kõigile, kes on pidanud peaaegu esihüsteerikuga netiavaruses kohtuma!

Kas teie olete leidnud, et internetis suhtlemine ja aja veetmine toob teis välja negatiivse poole? Kui palju te üldse viitsite või tahate siseneda facebookis, foorumites, blogides kommentaaridesse? Kas olete piiranud enda interneti kasutamist? Kui palju tunnete vajadust tõestada enda arvamust?

Jaanika




10 Responses to “Peaaegu esihüsteerik”

  1. Ära räägi, ma olen viimasel ajal samasugune. Nii kiiresti läheb närv mustaks ja oskus rahulikult rääkida on täiesti kadunud. Automaatselt hüppan kõrri. Sellepärast üritangi netiaega minimaliseerida kuniks mõistus tagasi tuleb :D Vähemalt ma oskan enam-vähem pakkuda, et mu seisukord tuleneb sellest, et ma pole harjunud kogu aeg lastega üksi olema ja see ümberharjumisprotsess võtab aega.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ausalt, ma ei tahaks olla sinu nahas! Ma olin eilse päeva lõpus vaimselt nii väsinud, et see on tundus hullem kui päev otsa kartulipeenral rügada. :D

      Delete
  2. Mina kusjuures olen netis tasakaalukam suhtleja kui reaalis. Teatud olukorrad päriselus ajavad mind närvi ning kui inimene mind on juba korduvalt ignoreerinud või "üle lasknud" siis võin reageerida üsna teravalt (kusjuures põhjusega, lubaduste murdmist ei tolereeri ma üldsegi mitte). Aga netis asju kirja panned või mõnele foorumipostile vastates mõtlen enamasti oma vastuse rohkem läbi ja üritan kirja panna nii, et mingit kahetimõistmist ei tekiks.
    Kuigi ega alati see ei aita. Kui näed foorumis küsimust, et kust kingaviksi osta saab või mis kellani mõni toidupood lahti on siis tahaks öelda midagi teravat küsisja vaimsete võimete kohta ning täpsustada, kas ta arvuti või telefon lähevad ainult sinna foorumisse?

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma võiksin sinu pealt seda reaalis teravamat reageerimist õppida. Miskipärast on mul just päriselus nii, et ma ei taha inimestega rääkida ja pigem eemaldun olukorrast. Kuigi olen arvamusel, et rääkida võiks ju kohe. Aga löön põnnama, ma pakun.

      Selliste foorumipostituste peale tekib mul tavaliselt mõte, et kuidas need inimesed küll päriselus hakkama saavad. :D

      Delete
  3. Ma olen viimasel ajal suht tšill! Peale pikki erutavaid-depressiivseid aastaid.

    Mulle meeldivad su rasedapostitused, jube imelik. Komplimendi korras - teiste rasedate postitused rasedusest mulle eriti ei meeldi.

    Aa mu blogis sa pole ammu kommenteerimas käinud. Tahad ma kirjutan Sulle midagi ilusat? Mõne postituse näiteks. Ma pole kunagi tellimuspostitusi teinud, aga ma arvan, et rasedatele meeldib kui neile meelehead teha :P

    FB-võõrutus oli mul eelmisest sünnipäevast pool aastat järjest. Mõjus päris hästi. Nüüd ma suudan kriitilistest kommentaaridest ikka jupi paremini hoiduda ja üritan ainult kassipilte laikida. Mõnikord libastun ka. Aga enam südamesse ei võta, kui keegi väga erutava teema tõstatab.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitäh! Tõsiselt kohe!

      Tead sinu tšilli olekut on tunda ka su postitustes, mida ma küll alati loen, aga ju siis ei aja mind kaasa kiruma.. ehk nii? Või siis sa pole piisavalt vürtsikas nagu Postimehe kommenteerijad. Oi, seal saaks sae käima tõmmata. :D

      Kas sa luuletada oskad? Mul mõnikord tekib lausa sundmõte millegi ümber ja siis ketran seda kuni tekib luuleriim. Ei kirjuta neid üles, aga endal on tore ajaviide.

      Delete
    2. pole luuletamist peale kooli enam proovinud.
      niisama kirjutamine meeldib rohkem.
      peaks vürtsiga proovima
      aga siis võiks näiteks
      näljane olla
      muidu on liiga tšill

      Delete
    3. Luulerida, see pole pahe
      sõnade ritta seadmist ette tuleb vähe
      Mõtlen, kas rida rea järel keegi üldse mõistab
      kas ma tegelikult luuletada oskan
      Või on mul oskus jätta viisakas mulje
      nagu lapselt laenatud mullitajast
      puhuksin mulle

      :)

      Delete
  4. Guugelda kindlasti ka lisaks Cesar Millani raamatute lugemisele kriitikat tema treeningsüsteemi kohta. Seda pole just vähe.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Olen lugenud ja teadlik. Võiks öelda, et palju on sellist, mida tuleks ise kaine peaga analüüsida. Näiteks seda, kui tõsiselt võtta tema teleshoud. Ma õnneks ratast päris ise ei hakka leiutama ja olen uurinud mujalt ja läheme koertekooli. :)

      Delete