Monday, July 11, 2016

Esimene

Kui see aasta on blogijate seas beebibuum, siis eelmine aasta kulges abieluranda sõudmise tähe all. Pole imestada, et vaikselt hakkab tilkuma esimese aastapäeva postitusi. Vaadates kalendrisse, siis täpselt samamoodi on ka meil. Varsti, varsti ehk siis 15.augustil.

Nii kaua kuni ma ennast mäletan, oli mul suur ja õhuline unistus elu armastusega abiellumisest. Number üks - parim mees maailmas, number kaks - kõik vajalikud inimesed meie ümber ja number kolm - rohkelt süüa ja juua. Võin vihjena öelda, et KÕIK oluline oli tehtud. Ja uskuge mind, ma pole teps mitte kergesti rahule jääv. 

Samas ma polnud kunagi mõelnud sellele, missugune on esimene päev olles abielus. Või teine. Või kolmas ja nii edasi. See on ju nii, et abiellud ja siis on happily ever after, eks? WRONG! See oli täpselt-umbes peole järgnenud päev või ülejärgmine, kui ma nutsin lohutamatult, sest tundsin ennast nagu lõksu püütud hiir. Tõsiselt, arvasin, et peale sõrmuste vahetamist, andsin ka igasuguse vabaduse ja nüüd võib mu abikaasa, igavesti hell ja hea inimene, näidata enda tõelisi külgi.

Ütlen vahemärkusena seda, et minu vabadus ja iseseisvus omavad sügavat tähendust ja see, et me elasime Igori vanematega koos, tundsin ennast mõnes mõttes väärtusetuna. Too hetk pidin ennast kokku võtma ja ootama, sest teadsin, et see pole igavene olukord. Polnud küll kerge.




Rääkides veel pulmapäeva unistustest. Loodan, et ma pole ainus, kes on noh seda.. seda allkirja harjutanud. Noh, juba siis, kui tulevane abikaasa pole põlvele laskunud.. Mina kritseldasin terve kaustiku tagakaane Igori perekonnanime täis ja, kui oli aeg anda esimest korda uus allkiri registreerides. eee.. siis mul võttis ikka mõnda aega, et end koguda ja tuletada meelde, missugune see krõnks seal kaustiku kaanel oligi.

Aga nüüd meie abielu madalseisu kohta, mis saavutas tipu eile õhtul. 

Päeval on siin megakuum ja alles pimedas saab aknad ja rõduukse avada. Pimedas tulevad isegi telekavalguse peale tuppa igasugused satikad ja eile õhtul lendas sisse hiiglaslik ööliblikas. Igor püüdis ta seinalt kinni ja järgmine hetk oli see, et kui mu abikaasa tahtis, et ma tunneksin enda kannil, kui pehmed on ta siplevad tiivad. Ainuke, mida mäletan edasi oli see, et kiljusin ja karjusin Igorile: 

"DIVORCE! DIVOOOOORCE!"

Veidi solvunud abikaasa lasi ööliblikal minna ja porises, et miks ma niimoodi teda lahutusega ähvardan. 

:)

Nagu ikka, tahaks esimesel tähtpäeval teha abikaasale erilise kingituse ja hetkel liigub mõte Kukupesa toodete, ehk mõne ilusa tähendusliku pildi, poole.. Mida olete teie abikaasale kinkinud? 

Jaanika




6 Responses to “Esimene”

  1. Palju, palju õnne, armastust ja jätkuvat ühes suunas vaatamist teile!!!
    Romantikuna :) kinkisin kunagi esimese koosoldud aasta puhul(mitte abielus) väga armsale inimesele kohaliku kunstniku maalitud pildi "luiged loojangujärvel", mille taha pühenduseks kasutasin lauluteksti "See armastus sinu ja minu vahel on lihtne nagu laul" :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Oh, imeilus! Minu nostalgitsejast abikaasale meeldiks selline kingitus väga. :)

      Aitäh!

      Delete
  2. Jou! Kas abiellumise päeval peab juba uue allkirja andma või siiski veel vana? Meil ka teema õige pea päevakorras, aga olen arvanud, et laulatusel ikka veel vana allkiri või siis mitte? Palju õnnelikke ja harmoonilisi aastaid.....meil hakkab esimene aasta tiksuma 20.juulist :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mis vahvad uudised, Maret! Armastust ja õnne!

      Kui sa muudad perekonnanime, siis tuleb minu teada juba registreerimisel uus autogramm anda. :)

      Delete
  3. Palju õnne ja vähe ööliblikaid!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitäh! See on üks südamlikult hea soov. :)

      Delete