Friday, July 22, 2016

27+

27-nädalaga viin teid tagasi esimesse trimestrisse ning seejärel võtame koos hüppe mitmeid aastaid tagasi (lausa 10!), mil sain esimese lapse.

Sel nädalal tuli mu kehale üks tüüpiline füüsiline muutus, mis enamasti ilmneb küll raseduse lõpus. Lõpus lõpus. Üle pika aja ehk siis alates esimesest trimestrist pole ma näinud "seda" und, mis paneb tööle mu rinnanäärmed. Praeguse raseduse ajal on seda juhtunud lausa kaks korda! Mis on aga une sisuks, et see suudab nii tugevalt mõjutada mu keha?

Esimesest lapsest peale on minusse programmeeritud hirm ebaõnnestuda imetamisega. Maailma loomulikuim tegevus, kuid miskipärast üks suurimaid hirme ja isegi nii suur, et see käis mind aastaid läbi une kummitamas. 

Iga kord toimus uni üksühele. Korraga märkan, et mul on beebi ning ma ei mäleta, kuna teda viimati söötsin. Ilmselgelt liiga pikka aega tagasi, sest last rinnale pannes ta imeb hetkeks, keeldub ning hakkab nutma.

Umbes samamoodi läks mu vanima tütrega. Minu rinnad olid küll piimast paistes, kuid ta armastas pigem magada ja oli üdini kehv imeja. Kehv imemine väljendus selles, et ta ei viitsinud/tahtnud/jaksanud imeda nii kaua kuni piima hakkas tulema. Ta proovis, aga kui nägi, et sealt ei tule nii kergelt midagi välja, hakkas nutujorin pihta. Sel moel pidasime ühe kuu vastu, kuni südaööl toodi mulle pakk piimapulbrit, tegin talle pudelisse toidu ning esimest korda magas laps nagu "sisesta maailma magusaim võrdlus". 

Tegelikult on ju lool kena lõpp. Laps sõi rinnapiimaasendajat suurima heameelega, kosus armsaks paksuks beebimõmmikuks ning enamasti magas hästi. Ta oli harva haige, alati väga hea isuga ning nüüd on temast kasvanud tubli neiu. 

Ma ei tea kuidas, kuid kuidagi jäin mina sinna õnnestumise ja ebaõnnestumise vahele kinni. Täiesti ilma abita tundsin ennast läbikukkununa ja mõnikord kellegi abiga tundsin ennast veelgi halvemini. Näiteks, kui rinnaga toitev ema küsis minult üleolevalt, miks laps pudelist sööb. Kusjuures tegemist polnud viienda eesti lambaga, tegemist oli haritud naisega, kel arvatavasti puudus empaatiavõime. Või oli ta lihtsalt tross. Go figure.

Eelviimane kord sama und nähes hakkasid mu rinnad tilkuma. See oli praeguse raseduse alguses, mil JUBA tundsin hirmu. Ja sel nädalal õnnestus mul uuesti sama teed minna.. Ühe erinevusega! Kui tavaliselt ma ärkasin higise ja õnnetuna, siis seekord lõppes uni sellega, et otsustasin minna imetamisnõustaja juurde ning senikaua sööta last lusikaga. Mis ei tähendanud üldse, et mu rinnanäärmed tööle ei hakanud!

Siit tuleb minu kui eduka tissitaja (teine laps!) ja edutu tissitaja soovitus - palun ärge kommenteerige ema valikuid toita last pudelist (või rinnaga). Enamasti seal taga pole ema valik ning enamasti seal taga on natuke rohkem tööd, kui lapsevanem tahaks hiljem heldimusega meenutada. Ausõna, mind näiteks väga huvitab, kuidas on värskel emal läinud beebi toitmine ja, kas läks lihtsalt või, millist rpa-d ta kasutab. Kuid ma ei uuri. Heameelega kuulan ja räägin kaasa, aga ainult siis, kui sõber soovib enda kogemusi ISE jagada. Punkt.

Eile oli mul naistearsti ja ämmaka külastus. Peale viimast korda napilt kokku kukkudes, tekkis mul hirm ning ma ei julgenud minna üksinda haiglasse. Igoril on uus töö (Igoril on uus töö, jee) ja tema ei saanud päeval kaasa tulla. Polnud midagi teha, kui võtta kaaslaseks Igori vend, kes istus minu ja ülejäänud saja rasedaga vapralt günekoloogi ukse taga. Ma loodan, et nüüd ta vallalise ja vaba mehe maine ei saanud rikutud. :D

27-nädalaga olen juurde võtnud 7 kg. Viimastel nädalatel on isu rohkem kontrolli all, sest kuum ilm ei tekita tahtmist terve külmkapp koos sisuga nahka pista. Mõnikord siiski võtan poest natuke rohkem kui oleks vaja, mis tähendab, et järgmised päevad söön eriti korrektselt. Mitte vähem, aga ei söö liiga kalorirohket toitu. Täpselt samamoodi tegin ka enne rasedust ehk siis minu "cheat day". Ma ei julge rohkem ennustada, kuidas selle va kaaluga läheb, aga soov oleks jääda mitte rohkema kui 13 lisakilo juurde.

Ämmakas jagas mulle hunniku brošüüre ning üks neist rääkis epiduraalist. Sain teada, et Sloveenias saab varakult ette valida epiduraaliga sünnituse ning selleks tuleb enne haiglasse minekut kohtuda anestesioloogiga. Ausalt ma väga pikalt sel mõttel ei peatunud, sest olen päris kindel, et sünnitan sama kiiresti või pigem kiiremini kui viimane kord. Mis kõige "mõnusam", mul pole ükski lapseootus läinud üle aja, sünnitus on alganud iseenesest nädal kuni kümme päeva varem. Mul on siiani korra tulnud paanika sünnituse suhtes, kuid pigem olen sellise "let's get this shit done" suhtumise. 

Igor läheb augustis perekooli. Ma eeeeriti ei viitsi kaasa minna, aga kui nad näitavad ka haiglat, siis isegi võiks. Huvi oleks näha sünnitustuba ja sünnitusjärgseid tube.

Haha ja siin on tüüpnäide minu võikust. Kui mul teinekord läheb õhtul kõht tühjaks, siis tähendab see, et pean minema alla korrusele kööki. Suurt kunsti ma seal teha ei taha ning valmibki taoline lihtne kõhutäide. :D

Jaanika




Leave a Reply