Wednesday, July 13, 2016

26+ ja võime vihata kõike

Esimesel trimestril kaotasin usu sellesse, et rasedust on võimalik mingi nurga alt nautida. Ainsad mõtted, mis lapsekandmise vähegi mõnusamaks tegid olid see, et ka elevanditiinus pole igavene ja mingi hetk tuleb rõõmus hetk ning saab sünnitada. 

Teine trimester saabus küll "kui vaja pistan kõik söödava nahka" isuga, kuid energia üleküllus, pisikesed müksud kõhus, armas kõhuke ja särav jume tasakaalustasid negatiivsed pooled. Võrreldes aasta algusega, mil sulgesin blogi ja kogu üldtunne kaldus sinna jaanalinnu ellushtumise poole, tundsin, et tulevikul on rohkem jumet kui kunagi varem. Ehk siis life is good.

Pean tõdema, et kuldne teine trimester on läbi saamas ja võin tuua mõned võrdlused. Magus õhtust hommikuni uni on asendunud õhtust hommikuni voodis siplemisega. Isu millegi hea järele (vahepeal olid mul murelid, kõvad nektariinid ja kirsstomatid teemaks) on asendunud isutusega. Ma söön kõik toidukorrad, kuid mis elu see on, kui toidu söömine võrdub justkui kruusa järamisega. 

Poja müksud, mis tõid mulle alati hea tuju, on asendunud hirmuga, mil jälle hakkab peks pihta. Ta on enamasti ärkvel siis, kui heidan pikali ja magab, kui liigun ringi ja kõht õõtsub. Minu unetusele pole kaasa aidanud see, et praegu ta ei taha üldse magada ja üleeelmisel ööl, mil sain kaks tundi und, mängis ta kukerpalle tehes trummi KOGU ÖÖ. Ma ei tea, kas loodetel on küünised, sest külili pole võimalik olla. Täpselt selline tunne nagu mingi rott üritab kõhunahast läbi kraapida. Isegi, kui keeran tagasi selili, tunnen pikalt seda kohta, kust ta just üritan endale teed maailma luua.

Peale viimast nädalat tunnen nagu elu beebiga hakkas pihta. Päris mõnus harjutamiseks ja meeldetuletamiseks, kas pole.

Ja nüüd selle juurde, miks minus peitub oskus vihata inimesi ja puudub vajadus seda varjata.

Sloveenia suvi on nagu Sloveenia suvi ikka. Päeval 35 kraadi, ööseks heal juhul langeb sinna 25 kanti. Hea nipp eestimaalastele - kui õues on palav tuleks sulgeda aknad, katta kardinatega ja avada alles, kui on pime. Abiks ikka, kui kliimat pole. 

Meie teeme just samamoodi ja see on parimaid viise ülikuumade suvepäevade üleelamiseks. Aga kujutage nüüd ette, kui olete kinniste uste-akendega toas terve päeva passinud, oodates õhtut (päriselt-päriselt õues on nii kuum, et on puhas rumalus välja minna), mil saaks värsket ja jahedamat õhku nautida. Juhtub aga see, et üks naabrimees (edaspidi tross) otsustab panna põlema hunniku värsket muru, oksi ja lehti ning tossutab üle terve oru. 

Kas aknaid saab lahti teha? Ei saa. 
Kaua aknaid ei saa avada? Seni kuni õues on toss. 
Kaua on toss õues? Viimaste kogemuste najal kuni hommikuni, mil hakkab uuesti kuumaks minema.
Aga kui natuke ikka aknaid avada? No siis istud toas selle tossu sees, mida üks tross otsustas tekitada.

Ma pole kindel, kas kättemaksuks või on trosslus nakkav, otsustas ka järgmine naabrimees samasuguse lõkke teha. Mille järel jooksis õue seda tossavat hunnikut mullaga katma kolmas naabrimees (loe: ingel). See polnud veel kõik. Esimese õhtu tross arvas heaks ikkagi lõke tulele puhuda ning jätta see taaskord tossama.

Tundes uuesti suitsuhaisu ninas ning joostes aknaid ja uksi sulgema, nutsin nagu väike laps. Eelmisel öösel magasin tossuses rõdutoas vaevalt kaks tundi ning järgmisel päeval sõitsin kiirteel Ljubljanasse, viisin ämma haiglasse, kõhtusin sõbrannaga ja sõidutasin meid tagasi. Mul polnud päeval hetke, mil oleksin tahtnud tikkudega silmi lahti hoida, kuid peale kuuma päeva ootasin jahedat õhtut rohkem kui kunagi varem..

Ma südamest vihkan, et see tross oma perekonnaga siia kolis, sest peale kogu tossamis-trossamisloo, ajasid nad maja alumisest korruselt minema maailma armsaima perekonna, kelle noorim tütar mängis meie lastega. Igor käis eile maja omaniku juures olukorrast teada andmas (see perekond on üürnikud) ja, kui sellest pole abi, lähen isiklikult kogu hiilguses ja magamatuses situatsiooni lahendama. 

Mitte, et ma viitsiks trossidega jaurata. Pigem heegeldaks lõpuni beebiteki, mille tarvis eile linnas lõnga jahtisin. Saate aru. Ma ostsin kolme värvi suvalist lõnga kaks aastat tagasi. Ja saate aru! Ma sain uuesti neid samu värve ja lõngu. Käsitöö maailm on ikka nii LOCO. :D

Samas elul pole viga, kui märgata eredamaid hetki päevas. Näiteks see, kui ostsin Igorile karbitäie suuri ja mahlaseid glasuuriga pontšikuid Ljubljanast ja aitasin tal sealt mõned süüa. ERITI tore on see fakt, et nii häid sõõrikuid ei müüda kuskil meie lähedal ja puudub võimalus end põssaks (põssamaks?) järada.

Muuseas täna on tunduvalt külmem ja tunnen jõudu teile lasteasju pildistada. Now how great is that! :)

Jaanika




2 Responses to “26+ ja võime vihata kõike”

  1. Mul on sulle öiseks palavuseks üks hea ja odav nipp - vana hea põrandaventilaator. Kõige palavamatel suvedel kasutasin seda öösel magamistoas, mingil hetkel hakkas isegi mõnusalt jahe ja tuli tahtmine lina(teki asemel) peale tõmmata :) proovi järgi! Odavamad maksavad siin Eestiski 15-20 eurot. Aitab ka päevasel aja toas, ma usun..... :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Meil on ventilaator, aga ma panin tähele, et keegi seda peale minu ei kasuta. Ja ausalt öeldes saan aru, sest kui see masin peaks päevad-ööd läbi kolm kuud järjest undama, siis enne istutakse saunas. Aga sellegipoolest mina ikkagi kasutan, sest kui on liiga kuum.. oehh, ei jaksa. :)

      Delete