Wednesday, July 06, 2016

25+ ehk preggo Žužemberkis

Me ei ole väga meelsalt kasutanud Igori perekonda lapsehoidjatena sel lihtsal põhjusel, et mulle ei meeldi neile teenusega sees olla. Mitte, et keegi oleks meilt midagi nõudnud vastuteeneks, aga ikkagi.. kui me kuhugi kahekesi läheme, siis valime sellise aja, et tüdrukutel oleks kõht täis, paneme neile pika multika või filmi, mille lõpus on nad valmis edasi voodisse hüppama ja magama jääma. Samal ajal on allkorrusel ülejäänud rahvas, et täiesti üksi nad pole, aga saavad ise üksteise kamandamisega hakkama. 

Seega lapsehoidjaid meil siin igal nurgal pole võtta ja, kui õnnestuski tüdrukud kolmeks päevaks ära sokutada, pidime leppima sellega, et Igor on tööl ja kuhugi sõita me ei saa. Mis ei takistanud minul nautida aega, mil mul pole ühtegi titte. Isegi mehe viisin kenasti pealelõunat tööle. Hoidsin tal veel silma peal, et ta tehasesse sisse jalutaks. :D

Eile õhtul ma ei jõudnud veel plaane teha, kuid nii pea, kui olime lastega hüvasti jätnud, teadsin, et selliseid võimalusi ei saa jätta kasutamata. Minu ja kaamera suhe on viimasel ajal olnud nii nadi, et kipun pigem telefoniga pildistama. Telefonist tõmban pildid arvutisse ja hops, täiesti vaadatav ja nauditav kraam. Heh, hetkel peegelkaameraga tehtud pilte töödeldes tunnen küll, et higimull on otsa eest, sest töötlemine on muutunud raskemaks (olen kriitilisem?) ja töö protsess tähendab kõike muud kui instagramis filtreid valida.

Sloveeniaga on tore lugu see, et pole vaja sõita kaugele, et olla vaimustatud, vapustatud jne jne. Vali ainult üks lähedalasuv loss või väike linnake, tipi navisse asukoht ja löö autole hääl sisse. Kogu protsessi juures oli raske ainult see, millist paika valida. Millisesse ilmakaarde sõita? Samal ajal, kui tuhnisin nina arvutis, rääkis Igor vahva loo, kuidas ta käis Žužemberkis vanaisaga dialüüsi patsientide kokkutulekul ja seal oli nii palju süüa, et nad pugisid end vennaga umbes sama suureks kui mina praegu - enamik Igori vahvatest lugudest algavadki "ükskord kui me sõime..". Mul tõusis kulm meetrikõrgusele tema loo peale ja uurisin, kas nad jõid ka kõik dialüüsirahva joogid ära, sest teadupoolest ei tohi nad palju juua ja, kas seal üldse vets oli, sest nad ju käivad dialüüsil.. Igor ei olnud just sillas mu naljadest, aga mul oli hea meel, sest googeldasin Žužemberki ja otsustasin, et sinna ma täna lähengi.

Pakkisin endale selga ainsa riietuse, mis sobib mulle hetkel nagu valatult ehk minu triibuline H&M-i kleit. Jah, ma kavatsen seda kanda kuni kleidist on ainult varrukad alles. Ma pole suur käekoti inimene, aga kaamera on raske ning mõtlesin, et laenaks tüdrukutelt seljakoti. Praegu käivad ju suured inimesed ka seljakottidega, eks? Ja ma ei räägi siin matkasellidest, kelle puhul on matkakott alati andestatav. Igatahes minu valikus oli Hello Kitty ja Charmy Kitty seljakott, mis tähendab, et valisin Neti triibulise koti. Nägin välja nagu pesuehtne triibik. 

Kohalejõudmisega läks hästi, kuigi minu usk Sygicu navisse pole just parim peale seda, kui jõudsime kunagi poolteist tundi mägiteedel ekselda. See oli kõike muud, kui tee, kus me pidime sõitma - isegi mina, kui autojuht tol hetkel, olin näost roheline.

Parkisin edukalt Žužemberki lossi kõrvale. Edukalt tähendab minu ja Sloveenia külakeste kohta seda, et auto on edukalt asetatud sel moel, et ei tohiks äratada politsei tähelepanu. Mitte seal, kus vaja, aga parajalt seal, kus vaja.



Kes veel käib kolmapäeva lõunal turisti mägimas? Mitte keegi! Mul on poppide turistikohtadega selline armastan-maloodanetsakärvadsiinsamas suhe. Oleks kena, kui ei peaks trügima ülejäänud saja inimesega, et näha ühte pisikest vaadet või ausammast. Enamasti neid kenasid olukordi nii lihtsalt ette ei satu ja siis tunnen ennast nagu viimane loll, et ma üldse ronisin paika, kuhu tahavad KÕIK ronida. Seekord oli lugu vastupidine. Ilmselgelt olid kõik selle regiooni külastajad hoopis Dolenjske Toplices basseinirõõme nautimas ning sain põhimõtteliselt üksinda lossi varemetes turnida ja pildistada.

Ma ei hakka kirjeldama, kui muljetavaldav Žužemberki loss oli. Vaadake pilte ja näete ise.

Peale lossihoovis uudistamist, otsustasin piiluda lähemalt, mida see pisike linnake pakub. Ma olen see, kes suurima heameelega pigem kolab linnas ringi ja hingab sisse tänavate elu ja olu. Ilmselgelt mitte inimestele mõeldud lossiäärne trepp, oli just see, kuhu pidin minema. Minu emotsioonid tol hetkel - NII ÄGE! Trepp oli poolenisti lagunev ja kinnikasvanud, aga siiski piisavalt kõnnitav. Sain trepilt veel mõned pildid vaatega linnale ning taaskord hingasin suure sõõmu kohalikku unist hõngu.

Räägin teile veel ühe toreda loo Sloveenia väikelinnadest. Ütleme nii, et te lähete tutvuma tänavatega. Te kõnnite kitsastel tänavatel, mida ümbritsevad pisikesed romantilised vanad majad. Tänavatele on pargitud uhked autod. Korraga näete enda kõrval traktorit ja korraga pole te enam linnatänaval, vaid otse talu hoovis. Üle tänava jooksevad kanad ning ketikoer hakkab laisalt teie poole haukuma. Ninas on tunda vänget sõnniku aroomi. Kõnnite edasi ning aiale on toetunud kohalik talumees, kes krõllab enda peast silmamunad välja, kuid ütleb teile viisakalt tere. Te astute mõned sammud tagasi ning olete taas linnatänavail.

See on Sloveenia.







Kuna tegemist on siiski ka grammikese võrra raseduspostitusega, on mul teile hea meel teada anda, et kogu Žužemberki külastuse ajal, käitus kõhuelanik väga viisakalt ja uinus. Alles sel hetkel, kui hakkasin järgmisesse linna sõitma, otsustas ta anda endast märku. Ka kogu aja eest, mil ta magusasti magas. Ehk siis tamp oli kõva. Ikka mehemoodi. 

Aga ma jooksen nüüd abikaasale järgi. Teate, kui ma pakkusin talle, et viin ta tööle ja tulen pärast järgi, et me võiksime kahekesi rahulikult kasvõi tähistaevast vaadata, küsis ta, kas ma teen seda ainult sel põhjusel, et me mäkki läheksime. Ma ei mõista, mida ta arvab, et ma olen mingi rase ve..

Jaanika




Leave a Reply