Wednesday, June 29, 2016

24+

Eelmisel reedel jõudsin ma sellisesse punkti, kus seisin korraga surmaga silmitsi. Mäletan, et üks viimastest mõttetest enne pimeduse saabumist oli - küll ma sellest veel teile kirjutan. Üks viimastest tegudest oli haarata lähedalistuval neiul käest ja öelda talle: "Pfalun khutsge arhst."

Jah, käisin glükoosi taluvuse testil.

Neid sõnu siia kirjutades võin kinnitada, et olen elu ja tervise juures ning tundub, et parima laengu suurepärasest testist sain mina, mitte beebi. Isegi siis, kui ma näost valgena kuumas ooteruumis istusin, oli igast tema mulksutamisest tunda rahulolu.

Ma ei mõista, kas oli naiivne arvata, et kui rasedal, mis enamasti tähendab ka pisut tundlikumat inimest, palutakse tulla hommikul haiglasse söömata-joomata, võetakse talt nii viis topsikutäit verd ja kästakse oodata neli tundi, siis kogu see protsess toimub kuskil mujal, kui umbses ooteruumis ja kolme korruse vahelt joostes? 

Pean mainima, et siiani oli iga naistearsti külastus kulda väärt. Isegi kui tahaksin vinguda, ma ei saaks. 

Reede polnud vist kellelegi haiglas hea päev. Õed käitusid mossis, vanad tegijad olid suvepuhkusel, uusi patsiente vooris aina sisse, ootasin igavledes, et keegi mu kuhugi juhataks ja minuga edasi tegeleks. Reedene värk, vist?

Ma olin heas mõttes üllatunud, et suutsin ilma korraliku hommikusöögita nii kaua vastu pidada. Igor viis mu haiglasse, ootasin testi, rääkisin enda günekoloogiga, andsin esimest korda verd ja ootasin veel. Minu enesetunne polnud grammigi halb, kui jätta välja fakt, et ma olin nutu äärel, kui karjuvalt ja paluvalt lapselt võeti kõrvalruumis verd. Üldjuhul minu rasedusaegne nutmine ei tähenda paari poetatud pisarat, vaid korraliku emotsioonide ülepea lainetamist. Tegin aga, et kiiresti minema sain ja nuuksusin koridoris.

Huvitav on see, et vanurid, väikelapsed ja rasedad saavad laboris eelisjärjekorda ja põhimõtteliselt ei pea ootama. Veelgi huvitavam on see, et kõik ülejäänud vaatavad "trügijat" ikkagi sellise näoga nagu tahaks nuga selga anda. Kui ma "vähem" rase olin ja ilm külmem, siis seisin südamerahuga järjekorras. Praegu? 

"Laske mind läbi, rase naine tuleb, tehke teed!"

Kõik oli väga hea kuni jõin pooleliitrise topsikutäie (heh, need samad plastikust topsid, millest välisüritustel saab osta siidrit või õlu) glükoosilahust ning läksin tagasi kolmandale korrusele. Tol hetkel olin jooksnud kaks korda alla laborisse ja üles günekoloogia osakonda. Õues oli üle 30 kraadi ja miskipärast teatud haigla osades konditsioneer ei töötanud. Naistenõuandla oli üks neist.

Laadisin öösel kenasti telefoni aku täis ja võtsin kõrvaklapidki kaasa. Isegi heegeldustöö peitis end mu käekotis. Kuid telefoniekraani vaatamine ajas mu pea kuidagi keerlema, panin telefoni heaga kotti, pea vastu külma seina ja vahtisin lakke. Ei läinud kaua, kui sain tunda esimese ringi ebameeldivat pearinglust, surinat kätes, kõrvakuulmise hajumist ja loomulikult neid armsaid halle täpikesi silmade eest. Justkui oleksin korraga pingilt püsti hüpanud. Seda ei juhtunud, sest istusin rahulikult, kui kõik see toimus. 

Otsustasin rahulikult olukorrale vastu vaadata, sest tavaliselt sellised pearinglused ei kesta kaua. Mul oli õigus, sest ei läinud kaua, kui mul oli tunduvalt parem. 

Kuni kõik kordus taas ning läbi uduloori palusin arsti.

Korraga olid kõik jalul. Ämmaemand, õed ja arst. Mind viidi suletud kabinetti, kus sain pikali olla ja nautida jahedat õhku. Lõpuks olin seal, kus ma ideaalis oleksin kogu glükoosi taluvuse testi protsessi näinud..

Sel ajal, kui ma veel paksu koridoriõhku nautisin, jõudsin Igorile kirjutada ja ta pani autole hääled sisse, et mu kätt hoida. Kliinikusse tõi ta üsna reipas meeleolus abikaasa ja tagasi tulles kohtus ta ratastoolis kärutatavat naist, kes oli näost kriitvalge.

Lõpp hea, kõik hea. Me ootasime veel kaks tundi, andsin kolmandat korda verd ja võisin koju minna. Mida ma muidugi ei teinud, sest Igor viis mu kaubanduskeskusesse, et mind pitsa ja šokolaadiga (mmm valge Lindti kookosešoks) turgutada. Minu muinasjutud on need, mis lõppevad hea söögiga.

"Ja kui nad veel surnud pole, siis arvatavasti söövad nad koos mehhiko ja mereanni pitsat ning Jaanika viib Igori tööle, et  hiljem tuua lasteaiast tütar koju."

Kogu protsessi tulemuseks on see, et minuga pole keegi ühendust võtnud, mis sloveenipäraselt tähendab, et kõik on okei. Pole vaja ise helistada, eks. Pidage see meeles!

Aga meie, vot meie käisime eile Zagrebis ja esimene asi, mida Igor ütles, kui nägi enda "punast" Emmaljungat, oli "see on ju roosa". Tegelt? :D Meie vankrivärvi saagast saab lähemalt lugeda SIIN

Kas näitan beebikraami ka ette? Hetkel oleme teinud kerget shopingut Nextis, H&M-s ning Ikeas. Lisaks mõned teise ringi asjad ja varsti on kõik vajalik olemas. Taaskord kiidan seda, et mul pole siin kaltsukaid, sest muidu oleksin teise trimestri kanaemanduse najal igasuguse mõttevõime kaotanud ja krahmanud KÕIKE viis korda rohkem.


Jaanika




6 Responses to “24+”

  1. Hei, kangelane! :) Kust see Eesti naine selle jõu võtab? Ei tahaks vastata, "et sööb Rakvere siga", ju Sul ikka muud tagavarad kusagil igaks elujuhtumiks tallel. ;) Olen ise kahte last kandnud nii, et tähtaeg septembris ja suvi 30+ kraadi päevast päeva. Isegi minu jaoks, kes talub palavat ülihästi, oli see aeg suht raske. Tegelikult hakkas mind väga huvitama, mis sellest heegeldusest valmib? Ise lõpetan praegu teist roosat paput, aga ei teagi veel, kas pean oma mererohelise lõnga ka äkki välja otsima... :P Edu Sulle, tubli naine!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Sloveenia sigade peal, ju siis. :D

      Peale seda reedest testi, muutusin kuuma suhtes veelgi tundlikumaks ja ma ei saa enam üksi poeski käia. Varem ikka hoidsin kütuse pealt ja tegin autos aknad lahti, aga nüüd ilma kliimata ei sõida ma kuhugi. :)

      Tekki, ikka tekki. Ma nii osavnäpp pole (või noh, pole väga viitsinud süveneda), et teen peenemaid töid. Avastasin enda jaoks youtubi abil heegeldamise ja see on imelihtne, teen ainult järgi ja suurem mõttejõud mustriga jääb ära. :)

      Delete
    2. Tänan! Hea, et leiad ikka lahenduse enda hoidmiseks. Praegu on ju lubatud ka pisut rohkem tahta. :P Vähemalt olen mina oma 15+ nädala jooksul küll saamatum kui kunagi varem - mehe sõnul. :D
      Ostsin ka täna teki lõngad ära ja kohe asun kallale, kui aega saan. :)

      Delete
  2. Täitsa huvitav võrdlusmoment. 2a tagasi Pelgus käis glükoositesti tegemine nii, et võtsin ise oma "segu7" apteegist kaasa ja läksin kohale. Juhatati palatisse, kus oli vist 4 voodit. Õde toimetas sealsamas verd võtta, muul ajal sai voodis pikutada ja tukkuda või lugeda vms. Kõik väga mugav. Isegi kaasavõetud võiku jäi söömata, tõin koju tagasi ja sõin perega hommikust.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Siin sai "segu" tasuta (tegi mulle topsikutäie vee ja glükoosipulbri kokteili), kuid kõik muu, mis järgnes oli nagu "kuhu hekki ma end joonud olen..". Paras peavalu ja arvatavasti lasen Igoril tagasiside kirjutada. Mitte, et see Sloveenia raudkindlat süsteemi muudaks, aga kes teab.

      Sinu kogemus oli midagi sellist, mida ma isegi ootasin. :)

      Delete
  3. ITKs käib asi nii: lähed hommikul kohale söömata-joomata, apteegist ostad imelise joogi kaasa (sai valida cola, apelsini v vaarikamaitselise siirupi vahel, ma valisin apelsini). Vere andmine ja ootamine käib kõik kõrvuti ruumides. Istuma peab, tugitoolis, lamada ei saa. Üsna umbne oli ka. Käisin testi tegemas juuli 2015.

    Igatahes vapper olid ja loodan, et rohkem testi tegema ei pea (vahel sunnitakse korduvalt seda ollust jooma!)

    ReplyDelete