Tuesday, June 21, 2016

23+

Ma olin napilt 23+ postitust täna üle laskmas, kui vaatasin Briti videot kõndivast Ellast ja siis ma kujutasin ette, et ta on hoopis minu poeg ja süda läks soojaks ja siis olin nördinud, et me peame teda veel neli kuud ootama. Oktoober on ju mägede taga, või mis?

Isegi kui oktoobrini on kõvasti aega, siis kõhuelanik annab endast sellisel moel märku, et mõnikord ma olen kindel, et minus elab täissuuruses beebi. Võrreldes tütardega meeldib pojale mind taguda varakult kõikvõimalike nurkade alt ning vabalt toksib mu roideid. Ja tegemist on alles 23-nädalaga! 

Nagu ka targad raamatud räägivad ja Igor mu kõrval targutab, on mul hetkel maailma suurim isu. Ma üritan söödud toidu hulka tasakaalustada rohkema liikumisega, kuid mul on tunne, et loodus on paika pannud selle, et tagavarad tuleb halbadeks aegadeks korjata naha alla. Olen maha rahunenud peale selle, kui hakkasin lugema Sally blogist tema rasedusjärgsest taastumisest ja mõistan, et kõik omal ajal. Igatahes jooksutossud ja vanker on mul hinges valmis sätitud - nüüd oleks vaid ühte titekest sinna komplekti vaja.

Minu kapipealne: nektariinid, kirsstomatid, murelid ja viimasena.. mäki kupongid. .P




Eile tegime Nextist tellimuse ja täna saime sõnumi, et pakk jõuab homme kohale - now how cool is this?!

Me leidsime netist mõned kasutatud beebiasjad ja homme läheme Aventi rinnapumpa ostma. Igor ütles, et sai müüjalt sõnumi, et ta mees on kodus ja ta juba kujutas ette, kuidas tema kui mees läheb ühelt mehelt rinnapumpa ostma. :D Saime näpud taha ka väga korralikule Maxi Cosi Pebble' turvahällile, kuid napilt jäime ilma. Oeh, ilus oli teine, hind hea ja oleks kaasa saanud adapterid, mida paigaldada Quinny Zappile. Just viimast otsime me ka - kerget raami, kuhu poodlema minnes asetada turvahäll.

Muuseas, kui keegi teist peaks müüma Quinny Zappi, Pebble't või Fisher Price' lamamistooli, siis võite mulle pakkuda - juulis ja augustis tulevad Sloveeniasse külalised, kes saaks need siia toimetada.

Saate aru, ma alustasin kolmanda beebitekiga! :D Esimene sai valmis siis, kui me elasime veel Ljubljanas, sai teine tehtud heegeldamisisu rahuldamiseks. Teki tükke ma kokku ei õmmelnud, vaid panin kotti õiget aega ootama. Kui ma aasta hiljem selle koti avasin, siis avastasin, et biokilekott oli hakanud lagunema ja kõik lapid on plastikupuruga kaetud. Kuna tööd tuli juurde ja ma isegi ei tea, kuidas ma puru täielikult välja saan, lükkasin töö teadmata ajaks edasi. Peale raseduse avastamist tuli mul isu teha tumedates värvides lapitekk - taaskord heegeldada ja seekord sooneutraalsetes värvides ja paksem. Tükid on taaskord valmis, leiaks aint kellegi, kes need kokku paneks. Peale Liisi heegelduspostituse lugemist tekkis taaskord isu heegelnõel välja otsida ja seekord tahtsin olla kavalam ning teha ühes tükis tekk. Eile ja täna tegin usinalt käsitööd kuni mul sai lõng otsa. Pood, kus müüakse seda lõnga on Ljubljanas ja pealinna lähen alles juulis. Üritan vahepeal kahele esimesele tekile punkti panna. Kuigi jätkuvalt ma ei armasta seda kokku traageldamist..

Reedel on mul glükoosi talumatuse test ja võite arvata, kas ma ootan seda. Planeerisin kaasa võtta raamatu või heegeldamist, aga te võite kommenteerida, kas mingi tegevus on üldse reaalne peale glükoosimorsi joomist? Või on mul nii paha, et vaevalt suudan hingatagi?

Jaanika




9 Responses to “23+”

  1. Glükoositesti tegin mina ka, kaasas olid 2 sõbrannat, jõime seda siirupit koos ja verd käisime kordamööda andmas. Mul ei iiveldanud ega midagi, jutustades läks aeg kiiresti. Kui üksinda peaks minema, siis võtaks kaasa vist mõne ajakirja ja passiks telefonis :P

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kui sa mu järgmist postitust loed, siis telefon mul polnud abiks. :D

      Delete
  2. Mind ka see glükoositest iiveldama ei ajanud, lihtsalt see passimine oli tüütu.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Vedu! Mul on hommikutega õnneks see lugu, et aeg läheb kiiresti. Oleks ma seal õhtul olnu, oeh..

      Delete
  3. Mina kaklesin endaga see kaks tundi, mis seal pidin olema, et mitte oksendama minna.. Minu jaoks oli see megaväkk. Ajaviiteks oli telefon :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mul reaalselt paha ei olnud, pildi viskas aint eest. :D Aga see-eest olid mu järgmised hommikud ka taolised nagu peale glükoosijooki.

      Delete
    2. Mul siis vedas, et pilti eest ei visanud :D. Aga no ma ei pidanud mitme korruse vahet ka jooksma. Meilooteruumist paar sammu oli vere andmiseni :).

      Delete
  4. Ei ajanud iiveldama! Ajakiri, telefon ja uni aitasid aja ka üle elada!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Uni... mmm.. kui ma poleks pidanud ringi jooksma, siis oleksin heameelega uinunud. :)

      Delete