Saturday, May 14, 2016

Fotograafia / here we go again

Kirjutan teile enda mõtted, mida postitasin eile õhtul ILIL fotosõprade gruppi seoses kaamera soetamise ja fotograafia õppimisega. 

Mõnda aega tagasi avastasin, et minu oskused portreefotograafina on üsna nigelad, kui just mulle ei sattunud tohutult fotogeenne pildistatav - nendel hetkel näis kõik lihtne. See oli ka üks põhjuseid, miks tegin pigem fotolavastusi toodetest või pildistasin loodust. PS meie armas fotogrupp ootab sõpru ning grupiga saab lahkel loal liituda SIIN.

Minu esimene peegelkaamera oli õe vana aparaat Pentax K-x, mis jäi peale esimest kasutusaastat mulle lahjaks ning lisaks uudistasin paremaid ja minu jaoks praktilisemaid objktiive. Enamik pilte on mul tehtud umbes 35 mm juures ning kuna sain tööl 17-50 f/2.8 objektiiviga kogemusi juurde, teadsin, et uue kerega tuleb ka sama objektiiv kaasa.

Kuna uus kaamera kere koos objektiiviga oli kõike muud kui hetkega otsustatud ost, andsin endale lubaduse praktiseerida nii palju, et teenida kord sellega raha. Minu esimeseks pildistatavaks oli kaunis Anett ja nagu ma alguses ütlesin, näis meie koostöö nii sujuv ja lihtne, pidades selle võtmeks enda head kätt ja juhendamisoskusi. Tegelikult oli põhjus hoopis see, et Anett teadis täpselt, kuidas pakkuda mulle võimalus teha klõps-klõps kaameraga ja sündis maagia. 

Edasi proovisin portreefotograafiat enamasti laste peal ja pean tunnistama, et olin üsna hädas. Võisin Pinterestist koguda erinevaid pooside õpetusi, kuid jõudes hetkeni, mil oli vaja tööd teha, higistasin nagu miška. Hiljem arvutist pilte üle vaadates olin enamasti pettunud, sest poosid näisid kuivad ja igavad ning pildid sarnased üksteisele.

Ma lihtsalt ei mõistnud, kuidas saan maagia taaskord enda poolele.

Tänu ühe imelise inimese inspiratsioonile, otsustasin tütrega pildistama minna. Mis siis, et väljas sadas enamik ajast vihma ning oli pilvine, arvasin, et hea fotograaf peab oskama olukorraga kohanduda ning võluma välja parima. Tunnistan, et kui me alustasime, siis oli mul nutumaik kurgus. Mu tütar oli nii tüdinud näoga nagu ta jääks kohe magama. Üritasin talle näidata, kuhu vaadata ja kuidas keha hoida, kuid ta tegi kõike loiult kaasa ning mul polnud raske ta ilmest lugeda, et ta oleks heameelega mujal. 

Mingi hetk mõistsin, et kuiva juhendamisega pole mul midagi peale hakata ning üritasin luua mängulist ning vaba õhkkonda. Rääkisin talle tema õest, kes peab kõvasti trenni tegema, samal ajal, kui tema saab printsessi mängida. Lasin tal sõrmede ja kätega mõõta kiriku katust ning tuju hoidmiseks viskasin erinevaid nalju.

Kõik muutus justkui sekunditega. Tema silmadesse tuli sära ja ma ei pidanud talle poose ette ütlema - see kõik toimus naturaalselt. Minu edaspidiseks tööks jäi kiiresti parimate nurkade alt pildistamine. Mis kõige tähtsam - lõpuks ometi nautisin protsessi ning ei muretsenud enda pea halliks. See oli imeline!

Ma loodan, et leidsin endasse taaskord usu. Vähemalt ma tunnen, et hirm läbi kukkuda on kadunud. Või isegi, kui see tuleb, siis naeru ja naljaga on võimalik igast raskest olukorrast läbi kaevata. Hetkel küll olen pisut kõhkleval seisukohal, millist töötlust valida ehk siis omamoodi "mina" leidmine terveks protsessiks.

Mõned valitud palad teilegi. 

PS esimene pilt on parim näide sellest, kui tüdinenud mu pisi alguses oli. :)








Jaanika




7 Responses to “Fotograafia / here we go again”

  1. Väga ilusad pildid :) Kuigi ma pole laps, oleks minuga täpselt sama raske, ma pole üldse fotogeeniline. Aga neis piltides on tõesti loomulikkust ja liikuvust. Kaunis.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitäh! :)

      Kui me tegime perega Eestis stuudiopilte, siis oli fotograafiks Raili Adoson. Ta oli uskumatult imeline just selle poolest, kui kergelt pani lapsed elama. Isegi nii palju, et ühte elavamaloomulist pidime lõpuks maha rahustama. :D

      Delete
  2. Viimane foto on kindlasti minu lemmik. Omast käest tean, et parimad kaadrid sünnivad siis, kui inimesed ei poseeri. Eelmisel aastal pildistasin oma tütart, ronisin mänguväljakul ühe atraktsiooni otsa ja ta vaatas juhuslikult üles ning sain täiesti imelise kaadri temast. Ja loomulikult on huumor üldse parim viis, kuidas igasuguseid arusaamatusi lahendada ja samuti meeleolu tõsta. Ma arvan, et mõtte ebakindlusest võid küll maha matta. Sa oled piisavalt tõestanud, et sul on fotograafiaks hea käsi ja samuti oskad sa püüda mahedat valgust. Ma käisin eelmisel aastal nelja-päevasel fotokursusel, mida viis läbi New Yorkis õppinud ja elav fotograaf Eleri Ever. Üks, mis mulle tema tundidest meelde jäi, oli soovitus minna üksi kaameraga jalutama. Hea tujuga püüame ühtesid kaadreid, halva tujuga näeme teisi asju, kuid mõlemad on võrdselt põnevad. Kõige tähtsam on võtta pildistamiseks reaalselt aega. Me pildistasime tooteid kord neli tundi ja oh boy, kus tuli meie õpilastel alles huvitavaid lahendusi. Kuid peamine on tahtmine ja see on pool võitu.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Sloveenlaste üheks parimaks omaduseks on nõmedate olukordade huumoriga silumine. Ma olen seda kõikjal tähele pannud. Eriti just kohtades, kus keskmine kodumaallane teeks ussiseid märkuseid, suudavad sloveenlasest sellest peajagu üle olla. Nad lihtsalt ei võta kõike südamesse ja ehk ka mitte nii tõsiselt kui meie. Eeskuju missugune, eks. :)

      PS sa võiksid blogis kirjutada enda fotograafia õppest ja kogemustest. Usun, et paljud pole midagi sellist proovinud (just välismaal) ning vähemalt minu jaoks on see lugemine huvitav.

      Delete
  3. Ma eelmisel suvel põgusalt peatusin ka sellel teemal. Õpe ise oli Eestis, kuid meie õpetaja ise elab ja töötab New Yorkis: http://www.stellarium.ee/2015/08/you-know-my-name-not-my-story.html

    ReplyDelete