Tuesday, May 24, 2016

19+

Täna on mul au tutvustada teile pisikest Kalevipoega või sõjaprintsess Xenat, kes on otsustanud läbi kõikide kihtide (loe: pekk) endast kõigile märku anda. Võrreldes kahe esimese lapsega pole ta kõige aktiivsem, kuid see-eest see kõikse tugevam (ja lollim?). Mis pole üldsegi imelik, sest mulle meenus, kuidas Igor lõi puruks supermarketi poksimasina. Just sellesamuse, mille peal mina vehkisin parimal juhul "loseri" välja. Tugevast Lõuna-Eesti naisest pole siin haisugi.

Eelmise nädala lõpp läks nii kiiresti minust mööda ja, kui aus olla, siis ma olen viimasel ajal üsna laisk, mis puudutab arvuti kaane avamist. Samal ajal on mul peas olnud rohkem mõtteid, kui eales ja viimased päevad, täpsemalt siis eile, olid sellised, mil tekkis kahtlused kõiges.

Kodune elu on kõige rohkem mõjutanud minu eneseusku. Mul on tunne, et minu vajalikkus seisneb kõige rohkem tolmurullide kokku ajamises ja, kui üritangi keskenduda vaimsele tööle, tunnen, kuidas kodune elu jääb seisma. Võimatu on märkamata jätta pesuhunnikut või kraanikausi alla kogunevat mustust. Ükskõik kui palju me ka kassiliiva vahetame, kassikastist tuleb mind häirivat lõhna. Ja nii edasi. Väga raske või lausa võimatu on ennast välja lülitada, kui kõik mu ümber segab keskendumist. 

Mingi hetk jooksen kogu pingest puntrasse ja tunnen, et enam ei oska. Nõme ju. Enamasti ma ei suuda tabada seda, et tegelikult on probleem palju tühisem ning pigem hakkan mõtlema kõigele muule, kus ma ei suuda mingil põhjusel esirinnas olla. Nojah, kool lõpetamata. Mhh, jälle ei suuda alustatud tööd lõpuni viia. Grr, miks lapsed mu soove ignoreerivad. Appi, me ei saa jätkuvalt maja renoveerimisega alustada, midagi ei muutu.. 

Aga tegelikult. Ma ju mõistan, et mul pole suuri probleeme, mille üle peaksin pead valutama. Kas ma ei oska olla õnnelik? Jah, ma usun küll. Vahelduseks Facebookile avan mõned eneseabi lehed. Mhm. Päris mõeldavad-tehtavad õpetused, aga kuidas ma seon need enda eluga? Proovin mõelda kõigele heale enda elus ja mõtlen terve päeva sellele. Kõige olulisemad kõigepealt - lapsed, abikaasa, kodu. Seejärel pisemad - hobid, oskused, minu head küljed, sõbrad. 

Olin peaaegu "seal" ja tundsin end koos mõtetega hästi. Tavaliselt on mu peas keerlemas üsna negatiivne pilv. Seekord mitte. Samas ma tundsin, et vajan veel mingisugust abi mõtete reastamisel, sest tean, et positiivne võib hajuda sama kiiresti kui ilmus.

Seisin autoga punase tule taga ja märkasin, et üks teismeline neiu astub kõnniteelt autoteele ja samamoodi tagasi. Ta möödus kellestki. Tal polnud ruumi. Minu silmad peatused möödutavast, ratastoolis vanal mehel, kelle puue näis selline, et see on ta elu olnud alates sünnist. Ta keha oli kõvasti deformeerunud ning istumise asemel oli poollamavas asendis. Üks ta kätest oli krõnksus rinnal. 

Teine ja ainsa töötava käega lükkas ta enda ratastooli. Te oleksite pidanud nägema ta nägu. See oli omamoodi segu ahastusest ja iga jõuraasu haaramisest ratastooli edasi viimisse. Ta lükkas suure vaevaga ratastooli ühte poolt ning, kuigi mulle tundus, et nüüd on see hetk, mil ta enam ei jõua, siis sellegipoolest ta jätkas. Sel inimesel oli ainult tema tool ja üks käsi, millega ennast edasi viia. 

Ma olen alati mõelnud nii, et minu asi pole ennast võrrelda nõrgematega, vaid peaksin andma endast kõik, et upitada edasi edukate suunas. Istudes mugavas autos ja vaadates puudega inimest, murdus mu süda pooleks. Kui palju olen mõelnud ainult selle,  MIKS ma ei saa hakkama ja leidnud vabandusi igast nurgast. Ja, kui vähe olen jõudnud tegudeni, sest kogu mu jõud on kammitsetud tobedate mõtete käes. 

Kui mõtlen tagasi sellele hetkele seal valgusfoori taga, siis ma vist isegi nutsin. See on kindel, et ma ütlesin iseendale - fakk, Jaanika, FAKK! 

Täna oli üle pika aja üks väga hea päev, sest ma polegi kunagi nii tänulik olnud kõigeleenda elus - see, mille üle täpsemalt ma tänulik olen, kirjutan eraldi postitusse, sest mulle meenus, et ma ju alustasin raseduspostitusega. :)

Rasedusest. Mul on raske millegagi mitte rahul olla, kui siis meeletult kasvava kaalunumbriga. Varem mul polnud probleemi olla kõigesööja, kuid hetkel on nii, et iga amps, mis maandub suhu, maandub ka puusale. Isu on hea, kuid samas ma ei söö magusat iga päev. Mu kaal on täiesti kindel, et söön, sest olen 4 kg maeiteakustotsast külge võtnud. 

Eelkõige üritan hoida mõttet, et rasedus pole võimalus (vabandus) vabalt patustada ja küll ma peale sünnitamist hakkan tervislikult toituma ja treenima. Olles korra edukalt kaalu langetanud, tean, kui raske on end taas reele saada. Eelkõige just selles osas, mis toimub kahe kõrva vahel - tervislik elustiil on mõttelaad, mitte kapsasupidieet. 

Samas ma tean, et aegajalt ikka satume mäkki ja Igor üllatab mind millegi heaga ja poes käies võtan endale mõned võised croissantid. Kõik mõistuse piirides. Oleks vaid mu kaalunumbri ja mõistliku rasedusaegse söömise vahel mingisugune korrelatsioon..

Käisin lapsele seljakotti otsimas ja otsustasin H&M-st läbi astuda. Viimati nägin seal palju erinevaid triibulisi kleite ja mina kui vana triibuhull, pidin proovima. Võtsin kolm erinevat kleiti ja tulin tühjade kätega poest. Põhjus oli vist selline, et mul on palav ja tahaks koju. Eks siis kunagi tagasi. Tegin mõned pildid ka ja darn you, haajaemmi kabiini valgustus! Mitte ühegi teise kabiini peeglist pole mulle selline troll vastu vaadanud. :D

Valulikud ja üsna ebamugavad toonused ei anna jätkuvalt rahu. Toonused on ka üks põhjustest, miks ma heameelega kannaks edaspidi ainult kleite - mida vähem on miski kõhtu rõhumas, seda parem.  Kuigi minu ämmakas pole siiani kõhtu mõõtnud, siis on tunda, et viimastel nädalates on kasv kõvasti hoogu saanud. Paelte sidumine on iga päevaga aina raskendatud ja kerge pingviini samm on sees.

Järgmisel nädalal on looteanatoomia ja vastuse saab küsimus - kas Herakles või sõjaprintsess Xena. :)

Mu jalad vajavad hädasti aega, et paraneda sellest ajast, kui nahk meeletult sügeles. :( Nädalavahetusel õnnestus mul veel põldmarja oks endale säärtesse kõndida. No ei anta armu!

Jaanika




14 Responses to “19+”

  1. Esimene kleit on kena! :) Ja kui end virisemast taban, siis vaatan "Kodutunnet" ja mõtlen et küll mul on vedanud. Katus peakohal, mees kes ei joo-peksa, terve laps. Mida veel elult tahta. :)
    Naljakas kui värskelt on veel meeles kõik rasedusaegne elu. Mul oli üsna kerge rasedus, natuke toonuseid, kõrvetisi ja tursed raseduse viimased 3 nädalat, aga otseselt millegi üle kurta nagu polnud. :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Oeh, Kodutunne.. ma parem ei kommenteeri. :)

      Kuidas sul peale sünnitust tunne oli? Igatsesid ka rasedust või tegid aaaarggghh ja magasid mõnuga kõhuli. :D

      Delete
  2. ma mäletan oma ainsast raedusest seda üllatust, et kõik ajas nutma. varem ma polnud eriline piripill, aga need rasedushormoonid tegid minust teise inimese (sellise kes regulaarselt jäätist hävitas):D

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma kujutan ette, kuidas sa pisardasid ja võisid samal ajal jäätise söömisega jätkata. :)

      Delete
  3. Minule ka triibukleidid väga meeldivad ning esimene ja teine isutvad väga hästi! Kolmas ka, aga ma ise eelistaks neid natuke pikemaid versioone. Ma kohe ei saa ütlemata jätta, et ma ise viskaksin sinna veel näiteks teksa vesti peale ja vuolaa! Sa vist pead tagasi poodi minema (hahhaha) :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Tõsi! Kolmas meeldis seljas, aga pikkus oli selline, et kui ma kummardan, siis ma parem ikka ei kummardaks. :D Hahaha, ma käisingi täna uuesti poes ja proovisin teksajakki ka. :P Meeldis väga!

      Delete
  4. Esimene laiade triipudega kleit näib kõige paremini istuvat.
    Raseduse koha pealt nõu anda ei oska, ma olin see friik kelle pea ainus sümptom oli kasvav kõht ja seal siputav tegelane, ei tea ma midagi toonustest, hormoonimöllust, isudest ega sümfüüsivalust. Lohuta end sellega, et kõik on mööduv ja sa tead isegi eeldatavat tähtaega (mil rasedamurede asemel tulevad valusad nibud, piimapais ja mahe tunni kaupa magatud uned :P)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitäh meeldetuletamast! :D Mul on väga hea meel, et Igor saab esimesed 15 päeva meiega kodus olla. <3

      Delete
  5. Vau, mis jalad, Jaanika! Minu hääl läheb kolmandale kleidile! Nii kaunis su seljas. :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitäh, südamest kohe! Ma olin kindel, et saan kommentaari iuu, mis tsellu jalad. :D Ausõna, see kõik on H&Mi valgustus.. :P

      Delete
  6. Ma teise raseduse ajal "piinasin" end järjekindlalt ja ei söönud kunagi nii palju kui tahtsin, ega peale kella 6t õhtul jne. Võtsin kogu rasedusega kaalus juurde 13 kg ja ei nautinud seda üldse. Alguses ei lisandunud üldse kaalu ja siis üks kuu tuli pauhti 5 kilo juurde.. Ämmakas muudkui noomis ja mina tundsin häbi, kuigi jälgisin igat ampsu. Ei tahtnud korrata esimese raseduse +24 kilo, kuid kahjuks meenutasin ma rohkem söömishäirega isiksust, kui säravat rasedat. Olgu ka lisatud, et ma pole kunagi olnud ülekaaluline ning esimese rasedusega tulnud lisakilod kaotasin aastaga, pluss veel kaks kilo otsa.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mina ka seda kaaluteemat rasedusega ei mõista. Võib ju punnitada, aga keha käitub omasoodu. Minumeelest on 13 kg täiesti normaalne kaalutõus nende naiste puhul, kes pole ülekaalulised. Nii, et sina oled tubli! :)

      Delete