Tuesday, May 17, 2016

18+

Lugesin just kellegi 20. nädala looteanatoomia teemalist postitust ning avasin kalendri, et vaatada üle, kuna on minu aeg saada vastus küsimusele - kraaniga või ilma. Vastan teilegi, et sinna on täpselt kaks ja pool nädalat ootamist. Vaadates, kui kiiresti on iga nädal möödunud ja, kuidas rasedusäpp teatab aina suurema numbri saabumisest, siis olen kindel, et ootamine möödub märkamatult.

Saan teile rõõmsa südamega teada anda, et lisaks sellele, et mina olen ühe 200 grammise peksukott, sai ka Igor esimese tugeva müksu. Pikutasime voodis ja pugisime šokolaadi (suurte pähklitega, meie lemmikut), mille tõin haigele abikaasale külmarohuks.. ning seejärel abistasin söömisega. Pakun, et nii 15 minutit peale söömist hakkas üks tegelane tohutult rapsima. Lööke tuli igasse nurka nagu ta oleks saanud korraga suure koguse energiat. 

Igor on üritanud igatepidi tunda liigutusi. Ükskord pani ta näo kõhule ning samal ajal sai ta mõnuga (jalaga?) näkku, tundmata küll ise midagi. Mõtlesin, et taaskord on liiga vara, kuid vihjasin, et ta võib proovida. Mõned sekundid hiljem tundsin ma kõige tugevamat lööki siiani ning Igor hakkas rõõmust hüppama - ka temagi sai sellest osa. See oli üks ütlemata ilus hetk. :)

Lugesin täna ühte artiklit, mis rääkis emast, kes teadis, et sai viimase lapse, jättes kurvalt hüvasti kogu titendusega. Nii 99% kindlusega võin öelda, et minagi teen peale kolmandat last sama, kuid ometi ma ei tunne suurt kurbust. Võibolla on lugu selles, et mul on raske mõista, kuidas osad naised ei kaota isu uuesti rase olla. Mul tuleb ausalt öeldes pisut hirm nahka, kui mõtlen, et peaksin raseduse veel mitmeid kordi läbi tegema. 

Miks üldse sellised mõtted mu peas? Tunnistan, et üks põhjus on see, et ma ei armasta suuri muutusi enda kehaga. Ma elan vabalt üle paistes jalad ja triibulise kõhu ning isegi sünnituse. Samas mõeldes sellele, et olen saanud taas "reele" enda kehaga ning pean alustama mitmeid kordi uuesti vormi saamisega, on nukker. Kahjuks olen üks neist, kel maandub iga amps puusadel ning lõualotil ning vormi saamine võtab väga suure tüki mu ajast ja motivatsioonist, mida mul ei pruugi alati olla.

Lisaks tunnen ennast kohutavalt saamatuna. Mulle ei meeldi, et paar-kolm kuud võttis mu lapsi peale kooli vastu magav ema. Mitte tore ja naeratav ema, vaid unine norin kuskilt toast. Tegelikult need power-napid ei lõppenud esimese trimestriga ja vajadusel põõnan ka nüüd. 

Kolmas rasedus on olnud kõige vaevalisem üldse! Esimese raseduse ajal käisin jalgrattamatkal ning sõitsin korraga 40 km. Praegu on mul raske isegi tennisepaelu siduda ning murran pead, kes hakkab edaspidi mu hernepeenart rohima. Kõht on pidevalt valulik - võtan küll lisaks magneesiumi, aga suurt abi pole ma saanud.

Kokkuvõtvalt ma siiski naudin rasedust ja rõõmustan kõige toreda üle, mis sellega kaasneb. Tahan öelda, et ma olen saanud kogeda maailma suurimat ime juba kaks korda ning tunnen, et kolmandast korrast mulle piisab. Olen väga tänulik nende võimaluste eest! Ei saa mainimata jätta, et kolm last on hetkel maksimaalne, keda saame endale lubada ning kellele meil on pakkuda piisavalt energiat ja aega. 

Muuseas, mul on tohutult hea meel vaadata värskeid ja esimest korda rasedaid naisi. Tean, et nende jaoks on kõik nii uus ja kuigi on raske, siis on veelgi raskem sellest kõigest loobuda. :) Mõistan seda kõige paremini, kui vaatan enda lapsi. Imeline!

Mitu last olete teie planeerinud?

Jaanika




18 Responses to “18+”

  1. Mul on olemas kaks ägedat kutti 4 aastane ja 1 aastane. Oma sisimas olen alati mõelnud, et kolm last oleks tore, sest mul endal ka 1 õde ja 1 vend. Kui jäin teise lapse ootele, lootsin väga saada tütart aga nüüd kui oma pojakesi vaatan siis, on see ikka nii mõnus, et meie perre sündisid hoopis poisid. Aga sellest hoolimata ei ole ma täielikult maha matnud unistust kolmest lapsest ja tütrest.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kuna mul on kaks tütart, siis saan täiesti aru su mõttest, et kolmas võiks tulla teisest soost. Ja kindlasti ära mata maha enda unistusi! :)

      Delete
  2. Meil on kaks last (üks neist on minu abikaasa varasemast "elust", kuid võtan teda enda lapsena, sest ta on täisajaga meie juures ja no, ta on kasvanud minu lapseks), ja hetkel olen lapseootel ka.
    Arvan, et 3 on meie piir. Paljud on küsinud, et kas mul kahju pole, kas ma ei tahaks 3 päris enda last, et kokku 4 siis. Olen mõelnud, et esiteks nad kõik ongi minu lapsed, ma ei tee neil vahet. Teiseks tunnen, et peame saama nii palju lapsi, kui paljule meil midagi anda on - nii materiaalselt, kuid tegelikult ka emotsionaalselt, aeg jne. Tunnen, et 3 on minu piir :)
    Kuigi vahel oleme seda küll mõelnud, et 10-15 aasta pärast võiks neljanda lapse hoopis lapsendada, aga eks seda näitab aeg.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma arvan, et inimesed, kes pole pidanud läbi elama "kärgperendust" ehk ei mõistagi, kuidas täiesti "võõrad" (hea sõna, eks) lapsed kasvavad nagu enda omad. Mu abikaasal on lugu veel lahjem, ta peab leppima ainult ühe PÄRIS lapsega. :)

      Delete
  3. Oi, no minul on plaanitud 4 last ja 2 hane ja 6 lammast ja tiigiga maamaja... Aga noh.. :D
    Plaane peab ju tegema. Ja suurelt!

    Siin Tartu.
    Piret

    ReplyDelete
    Replies
    1. Piret, kui on keegi,kes saaks 4 lapse, 2 hane ja 6 lambaga suurepäraselt hakkama, siis see oled SINA! :)

      Delete
  4. Nägin blogrollis su postituse pealkirja ja mõtlesin, et tuleb miskit alaealistele keelatut. Raseduse olin juba unustanud :D:D

    Mina mõnikord mõtlen, et võiks kokku olla kolm, teinekord, et ehk isegi neli, aga praegu olen kahega väga rahul ja ei tunne suurt himu rase olla. Küll jõuab :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Britt, vaata, et sa siis ei tule lugema, kui 26+ on. Ilmselgelt keelatud sinu vanusele. :D

      Ma arvan, et sina, kes sa oled minu meelest tohutult tubli ja hakkaja, vajad puhkust. Ja kahe lapsega puhkuse all pean silmas seda, et saad rahulikult nautida, kui palju uut su tütred võivad pakkuda ja kogu see avastamisrõõm.. oeh. On mida nautida. :)

      Delete
  5. Pean ütlema, et mul pole vaja rasedapäevikut pidadagi, sa teed seda minu eest! :) Olen nädalaga maas, aga olen ka korduvalt mehele öelnud, et kui ma peaksin kunagi veel tulema jutuga, et äkki võiks üks veel olla, siis tuletagu mulle meelde seda väsimust. Ühesõnaga, ma ei taha rohkem rase olla. Kolm on minu piir. :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ja ma veel mõtlesin, kas ma ikka viitsin raseduspäevikut pidada. Tuleb välja, et lausa pean, kui saan kellelegi abiks olla. :D Võid hiljem ka naaseda, kui peaks titeisu tagasi tulema. :P

      Delete
  6. Hetkel on kolm last 6a tüdruk, 3a poiss ja 1a tüdruk. Pole välistatud, et kunagi 5-10 aasta pärast ka neljas laps 😊

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mul on hea meel, et leidub tegusaid häid lapsevanemaid.:)

      Delete
  7. Mina olen esimest korda rase :D Juulis on tähtaeg seega juba varsti ... Aga ega ma ei teagi praegu kas ma tahaksin ühte last veel või ei ... Aega on kuna olen veel piisavalt noor. Mehel on eelmisest abielust 2 last (ei ela püsivalt meil vaid käivad nädalavahetuseti) Seega mul nagu 2 last juba oleks + kass ka kes beebi eest :D

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma võtaks ka ühe juulibeebi. :) Soovin juba palju õnne ette ära! Ja nii vahva, et sul on terve suur seltskond, kes uut ilmakodanikku ootab. ;)

      Delete
  8. Minu kutt saab varsti 3, mõne aasta pärast on plaanis talle väike vend või õde hankida ja sellega ilmselt piirduma. Rasedus ega sünnitus mind ei hirmutanud aga kuna lapsed tuleb ka inimesteks kasvatada siis arvan, et 2 on meie piir. Tahan, et lapsed saaks valida endale meelepärased hobid ja huviringid ning et me saaksime perega ringi reisida. Ma austan väga peresid, kus kasvab palju lapsi kuid ma arvan, et ühe- või kahelapselised ei ole kuidagi kehvemad. Lapsed on erinevad ning vanemad samuti. Inimeste vajadused ja võimalused on ka erinevad.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Tõsi. Vanasti hoidsid lapsi vanavanemad ja sport oli enamasti tasuta ning trenniriided kõigil üks. Hetkel on lugu nii, et kui soovid lapsele pakkuda lisaväärtusi, siis peab rahakotis ka midagi olema.

      Delete
  9. Meil on nelja aastane poiss ja ühe aastane tüdruk. Mõte kolmest lapsest on küll väga tore, kuid kahjuks on tervise pärast kolmas rasedus välistatud. Lapsendamine aga ei tundu minu teema. Seega oleme oma kahe lapsega väga õnnelikud ja eriti teadmisega et nii neljakümneselt saame elada peamiselt iseendale :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Tegelikult, kui sügavamalt mõelda lastesaamise teemale, siis ma usun, et me oleme mõlemad väga õnnelikud inimesed, et meile on antud niigi palju võimalusi. :) Jah, ma loodan ka varakult pensionile jääda. :P Kardetavasti hakkame mehega taaskord World of Warcrafti mängima!

      Delete