Tuesday, May 10, 2016

17+

Ütlemata raske on ennast arvuti taha paigutada ja blogisse kirjutada, kui väljas on mõnus ilm, mis ei too mind teps mitte tuppa. Ma olen vist teile rääkinud, et kevad on mu lemmik aastaaeg ja hetkel on siin täpselt samasugune nagu Eesti juunikuu. Ehk siis otsaga juba suves, aga samas nagu kevad.

Metsad ja aiad on lopsakalt rohelised ja iga sõõmuga saan endasse hingata kergelt niisket ja sooja, kuid värsket suveõhku. Jalutama minnes võtab meid vastu käo kukkumine, mis tavaliselt kostub kuskilt taamalt. Pane või jaanituli sooja ja šašlõkid vardasse. Lämmatavat sooja ennustavad akna taga laulvad ritsikad ning nende siristamine muutub aina tugevamaks, mida pikemaks muutuvad päevad.

Praegu on täpselt see minu ilm, mil saab kanda lühikest varrukat, samas ka pikki pükse või vajadusel kleiti. Täiuslikkus!

Mina ja kõhuelanik saame väga hästi läbi. Peale selle, et mul on keeruline tenniste paelu siduda, on raske millegi üle kurta. Eks mu mälu on veel piisavalt hea, et meenutada kõiki neid toredusi, mis ootavad ees kolmandal trimestril (ausõna, tahtsin ka taaskord semester kirjutada). Seega 17-nädal on olnud meie vastu armuline ja hea ja mul poleks midagi selle vastu, kui me samamoodi koos lõpuni purjetaksime..

Kui varem pidin olema rohkem keskendunud, et mükse tunda, siis selleks nädalaks on nad minuga igas asendis, igas tegevuses. Ei saa mainimata jätta, et sellest ajast, kui hakkasin tundma beebi liigutusi, on rasedus hoopis huvitavam. Igor on küll tiba pettunud, et tema peab kauem ootama, aga lohutuseks saab ta vähem kui kuu pärast teada lapse soo. Ultraheli ootab meid 2. juunil, taaskord sama ülitoreda arstiga.

Eelmise nädalaga, kui meil oli suurem kummikommiorgia, panin mõneks ajaks (loodetavasti nii umbes igaveseks..) lõpu rämpstoidule. Rämpstoidu alla lähevad minu mõistes pigem liigselt suhkruid sisaldavad toidud ja rasvas kõrvetatud road. Ühe korraliku pihviga ja tomati-kurgi-salatiga burski vastu pole mul midagi. :) Õnneks mina ja rasedus astumine hetkel ühte sammu ja polnud raske otsust teha. Pealegi, kui ma hakkan mõtlema, kui palju head kodutoitu saan süüa ühe paki kummikommide asemel, siis oeh, ärme rohkem söögist räägime! 

Kaal on viimase nädala kõikunud, kuid pakun, et ma pole suurt juurde võtnud ning kaal on jätkuvalt +2 kg juures.

Ahjaa, eile jõudsin haigeks jääda. Mis siis, et ilm on kaunis ja bikiinideväel pole veel ringi lipanud. Sellegipoolest. Silmad olid kohutavalt valgustundlikud ja veidigi kõvemad hääled ajasid pea valutama. Täna juba piisavalt parem, et triikida üks päris kobe hunnik pesu ja sorteerida tüdrukute kappe. Jõuaks kunagi enda omani, annaks medali selle eest! :)

Kui füüsilise poolega on mul enamvähem okei, siis see, mis toimub mu kahe kõrva vahel on ulmeline. Ma ei saa siin rääkida sellest, et olen emotsionaalne hüsteerik, sest mul on raske millegi üle vinguda, kui Igor on kiire mu rasedusvaegusi leevendamas. Rääkides nüüd sellest, mis juhtub, kui uinun, võiks teile hommikuni pajatama jääda. Pakun, et viimati nägin  lapsena selliseid õudusunenägusid, mis võtsid terveks päevaks tuju ja eluisu. Viimane oli midagi seoses haigusega ning kogu mu pere ja veel mõned inimesed otsustasid teha enesetapu piinadest pääsemiseks. Mina ja beebi olime ainsad, kes polnud haiged. Sellise une peale ei julgenud ma järgmisel õhtul voodissegi minna! Tavaliselt ma ei mäleta ärgates, mis toimus, aga kõige jubedamad unenäod ei lähe mingil põhjusel meelest. Ja siis ketravad terve päeva mõttetes. Siiani mäletan ja väristan õlgu.




Endast mul pole teile pilte näidata, kuid see-eest ronisime (höhöhö autoga sõitsime) Igoriga nädalavahetusel mäkke ja lasin kaameral tööd teha. Ilm oli just nii hea nagu ma postituse alguses kirjutasin ja lisaks kolmele klähvivale koerale, saatis meid suvine käo kukkumine.

Jaanika




One Response to “17+”