Friday, April 01, 2016

No one is perfect

 .. that is why understading is so important.

Kui ma olin umbes 5-aastane, nägin linnaliini bussihoone trepil vana ja kortsus meest müümas koduaia õunu. Ma lubasin endale, et tulen tagasi, kui mul on piisavalt raha, et talt kõik õunad osta. Õhtul voodis vanale mehele mõeldes hakkasin nutma, sest ma teadsin, et ta sureb enne ära, kui mul vajalik raha koos on.

Lasteaias ma ei mõistnud, miks pean sööma sööki, mis tuleb allaneelates tagasi suhu. Neelan ja lupsti suus, neelan ja taaskord suus. Ma ei julgenud söömist lõpetada, sest kuigi vaatasin kurva näoga pudrukaussi, ei lubanud kasvataja söömist pooleli jätta.

Meie kooli teine klass oli lasteaiaga ühes majas ning ühele tüdrukule tuli ta ema järgi. Nad istusid klassi garderoobi aknal ning tüdruku ema lõpetas ta kodutööd, mida ma ka kommenteerisin. Ta ema käskis mul enda nina teiste asjadesse mitte toppida ning mulle tundus, et sel tüdrukul pole isa, sest ta ema on liiga kuri.

Ühel pimedal õhtul, see võis olla talvekuul, jõudsin koju ning seal polnud kedagi. Ma kartsin (siiani kardan) kohutavalt pimedust ning läksin riietega teki alla ning lamasin seal õhupuuduses ja higistades kuni keegi tuli koju. Edaspidi olin vanaema juures nii kaua kui võimalik, et jõuaksin alati viimasena koju.

Põhikooli lõpus kammisin enda juuksed üles patsi ning klassivennad naersid mu üle inglise keele tunnis. Ma ei mõistnud, miks nemad ei näinud seda pilti, mis vaatas mulle peeglist vastu.

Peale seda, kui mu esimene armastus mind jättis, leidsin, et nüüd oleks aeg hakata otsima endas vigu, sest täiuslike inimestega ei juhtu selliseid koledusi. Võttis rohkelt aega mõistmiseks, et võibolla täiuslikke inimesi pole olemas ja ta lihtsalt ei armastanud mind enam.

Esimese lapse sündides olin kohutavas shokis, sest mulle ei jõudnud kohale, miks ma teen kõike kellegi teise pärast. Miks ma ärkan, siis kui keegi teine tahab, miks ma kõndisin öösel toas ringi, kuigi oleksin soovinud magada, miks ma saan süüa, kui keegi annab selleks piisvaalt aega. Aja möödudes tundsin, kuidas ma ei olegi alati esikohal ning selles pole midagi halba, kui seal on keegi teine.

Hakates Igoriga koos elama, ma ei mõistnud, kuidas ta kõigele nii positiivselt reageerib, pidades tema sinisilmsust naiivsuseks. Võttis aega.. võttis päris kõvasti aega, et märgata, kui palju ta pingutab, et minu ja teiste tuju üleval hoida, samal ajal, kui ma ise olin kangekaelset jonnakas kuni lõpuni. Oeh. Võttis aega, et olla kasvõi grammike sama armas ja hooliv inimene kui tema.

 Jaanika




4 Responses to “No one is perfect”

  1. Ma kaifisin seda postitust tema ülimas siiruses. Aitäh!

    Tartu. Jälle mina.

    ReplyDelete
  2. See on üks imeilusasti kirja pandud mõttelõngakera, väga nauditav lugeda!

    ReplyDelete