Tuesday, April 05, 2016

Mina ja doktor mina

Alustuseks mainin, et postitust kaunistavad pildid on tehtud Novo mesto vanalinnas. Minu üheks meelistegevuseks peale raamatute lugemise on üksinda vanalinnades uitamine. Samal ajal, kui üks laps tegi trenn, teine käis Igoriga teatris, uudistasin imelist ajaloohõngulist arhidektuuri ja üllatavalt tühje kitsaid tänavaid. 

Eelmisel reedel, kui oli täpselt samasugune imeline õhtupoolik, läksime Igoriga ultrahelisse. Sellele eelnes naljakas situatsioon, kus Igor puhkas kahest, peaaegu, et järjestikusest töövahetusest, mina tšillides ta kõrval ja oodates õiget aega, et teda äratada. Mingil huvitaval põhjusel unustasin kella tundmise ja ainult tänu Igori ärkamisele jõudsime me napilt, kuid kerge hilinemisega haiglasse. 

Jõudes haiglasse, võttis meid vastu inimtühi hoone ning mul oli tunne, et günekoloogia osakonnas rulluvad vaikuses kõrbetaimed. Õnneks leidsin ühe avatud ukse ning mind võttis vastu päeva lõpetav õde ja ultraheli arst. 

Ma olen Eestist kaasaõppinud kogemuste najal teinud alati ennatlikke järeldusi, et meditsiinitöötajatega tuleb ettevaatlik ja kergelt kõhklev olla. Usun, et ma pole ainus, kel on olnud tohutult häid kohtumisi (Tartus dr Sirje Saar ja ta õde) ning kohtumisi, mida tahaks võimalikult kiiresti unustada (üks muldvana õde naistehaiglast, kes töötas nii päevases kui ka öises vahetuses, nime olen edasiste hingehaavade süvendamise vältimiseks peast pühkinud). 

Nii palju, kui ma olen ka üritanud suhtuda Sloveenia arstidesse eelarvamusega, on nad kuramused suutnud mu hallid mullid purustada. Erandiks polnud ka reedeõhtune ultrahelitohter, kes võttis mu vastu kõrvuni naeratusega, uurides, kuidas ma ennast tunnen. Ilmselgelt imeliselt, sa ilusa hingega arst!









Ultraheli toimus kergelt hämaras toas ning kogu protseduuri muutis eriliseks mugavaks see, et samal ajal, kui pikutasin, sain seinal olevast telekast meie pisikest kõhuelanikku vaadata. Arst mõõtis last iga külje alt, lugesime koos käed-jalad üle ning ta seletas mulle, mida on peale kuklavoldi mõõtmise väga oluline loote kehalt otsida. Kokkuvõtvalt on meie laps ajaliselt õige suurusega, süda lööb nagu vaja ning kõik oluline on seal, kus olema peab ja tiptop suuruses. "Täpselt nagu raamatust" oli arsti hinnang. 

Visiit lõppes kallistuse ning sõnadega, et ta ootab väga, et me uuesti kohtuksime ning mina olin kuskil pilvedes, sest lõpuks kohtusin arsti, kes on umbes sama armas kui mina. Kui mitte armsam!

Tegelikult lõppes meie visiit sellega, et avastasime, et sama kabineti üks töötajatest on Anete klassivenna ema. Selle peale tühjendas arsti juba koju läinud kolleegi laualt kommikausi sisu tütre (ta tuli meiega kaasa, et minna hiljem trenni) pihkudesse, samal ajal kiites taevani ta ideaalset sloveeni keelt. 

Kogu protseduur ja visiit oli ülimalt meeldiv ning ma ei pannud isegi pahaks, et miskipärast on siin rangelt soovitatav kuklavoldi mõõtmine tasuline..

Mulle meenus nüüd minu günekoloogi õde, küll sloveenia oma. Ta on üks eriti huvitav tegelane, kel tundub kogu süsteem üle pea käivat ning ta eriliseks lemmikuks on hüüatada aegajalt "shit"!

Kirjutage, milline on teie parim kogemus haiglatöötajatega!

Jaanika




4 Responses to “Mina ja doktor mina”

  1. Minu vaieldamatult lemmikarst on minu immunoloog dr.Ress. Hetkel on ta küll lapsehoolduspuhkusel ent siiski uurob aegajalt kuidas minul ja lastel läheb. Alati võttis kabinetis vastu naerulsui ja kunagi ei tekkinud tunnet, et läksid arsti juurde vaid pigem justkui sõbra juurde. Mõnus!

    ReplyDelete
    Replies
    1. See on küll armas. :) Kusjuures mu sõbranna mainis, et sama UH arst asendas korra ta enda arsti ja iga kord, kui nad hiljem koridoris kohtusid tulid ta ligi ja küsis kuidas läheb. :)

      Delete
  2. Ma olen oma elus väga vähe arstide ja meditsiinisüsteemiga kokku puutunud, üldjoontes vaid raseduse ajal ning lapse teemadel. Ja kuidagi on juhtunud nii, et ma ei ole kunagi (ptüi, ptüi, ptüi) sattunud ebameeldiva spetsialisti juurde. Mõni arst on küll päikeselisem ja mõni teine vähe konkreetsem aga mu probleemid on alati lahenduse saanud ja kõik küsimused vastused.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Seda on hea kuulda. :) Minu viimane huvitav kokkupuude endise perearstiga oli see, kui ta käskis 1-kuust beebit mitte sülla võtta, kui ta nutab. Hellitan ära. :D

      Delete