Friday, April 22, 2016

Kuidas pakkuda loomadele paremat kaitset?

Kevad on üks ütlemata tore aastaaeg ja usun, et ma ei pea teile seletama miks (talv, be gone!). Peale selle, et kevadel saab pikale ja hallile talvele head teed soovida, on kevad uute põnevate alguste ja taassünni aastaaeg. Kõigele toredale vahukooresele toob see aastaaeg üles kurva teema, mis on tegelikult meiega aasta läbi. Seda murepunkti võiks võrrelda kui koristamata junnidega murul, mis soojade ilmadega lume alt välja sulavad..

Ma olen mõnda aega jälginud ühe humoorika ja muheda Eestimaa Loomakaitse Liidu liikme facebooki lehte mitmetel põhjustel. Esiteks ilmuvad sinna värsked uudised loomade elust Eestis kõige kiiremini ja, mis saaks olla veel huvitavam, kui inimese otsene kontakt olukorraga. Vähemalt minu jaoks on pisut emotsionaalsem ülevaade huvitavam, kui lugeda kuiva kokkuvõttet mõnelt netilehelt.

Tegelikult ma ei tahtnud teile rääkida ELL-st, liidu liikmetest ja ka mitte uudisesaitidest, vaid peatuda lugude peategelastel ehk loomadel, loomaomanikel ja kõrvalvaatajatel. Viimasteks võivad siis olla ükskõik, kes on seotud loomaga, kuid pole otseselt looma peremehed(naised).

Probleem number üks. Hüppan sammu tagasi igal kevadel ja ka sügisel korduva probleemi juurde, mis tähendab, et korraga on kõikjal üle tohutus koguses loomalapsi. Pisikesi hädiseid ja vähemhädiseid poegi, kelle saatus jäetakse lageda taeva alla, bussipeatuse pingile karpi või halvimal juhul märga hauda. Kelle pildid pannakse üles erinevatesse müügikanalitesse ja facebooki kurva looga, kuidas meie armsal Muskal käis peika ja, kui loomalastele kodu ei leita, siis (pane sulgudesse üks rõve ähvardus ja manipulatsioon).

Probleem number kaks. Alates sellest hetkest, kui portaalid uppuvad erinevatesse loomalaste pakkumistesse, löövad lemmikusõprade silmad särama. Neid sõpru on mitmeid. On selliseid, kes on pikalt mõelnud, arutanud perega, kindlasti ka mõistnud, et lemmikloomaga pole alati lihtne ning otsustanud, et nad saavad vähemalt järgmised 15 aastat hakkama sellega, et pakuvad loomale kodu ning koha enda südames. 

Peale vastutustundlikke loomapidajate on Eestis suur hulk inimesi, kes võtavad lemmiku emotsiooni ajel, mõtlemata, kas nad suudavad anda endast parima looma heaolu tagamiseks. Kõige kurvem selle probleemi juures on see, et hoolimatud loomaomanikud põhjustavad enda käitumisega probleeme, mille tagajärjed maksavad kätte loomale. Näiteks koolitamata koer pannakse aianurka ketti, kus ta häirib omanikke kõige vähem. Emased ja isased lõikamata kassid lendavad õue, sest nad tüütavad kisamise ja kraapimisega. Hoolimatu loomaomanik ei pruugi olla pahatahtlik inimene, kes peksab või uputab loomi, vaid ka inimene, kel pole viitsimist või tahtmist tegeleda probleemidega. 

Tulen selle uudise (taolisi uudisi on aprillis mitmeid olnud) juurde, mis rääkis koera tulistamisest naabrite poolt, kuna väidetavalt ründas lahtine koer kasse. Esiteks ma ei õigusta ükskõik millise nurga alt vaadates vägivalda looma kallal. Lisaks arvan, et kindlasti esimese võimaluse korral tuleb pöörduda vastavatesse ametiasutustesse, kes tegelevad hulkuva looma ja loomaomanikuga.

Samas ma tean lugu, kuidas lapselaps jooksis tuppa püssi järgi ning lasi maha suure koera, kes ründas tema vanaisa. Ma tean lugu koerast, kes jookseb päevad läbi vabalt ringi ja hirmutab inimesi - ei, jätkuvalt ma ei haaraks püssi. Ma tean koertest, kes suudavad aiast või aedikust välja pääseda ning lugu kordub aina uuesti.

Teate, mida ma siis mõtlen. Ma mõtlen, et midagi on väga valesti. Kuidas on võimalik, et loomadele langeb nii palju kannatusi ja peasüüdlane jalutab karistama käed taskus olukorrast välja? Kuidas on võimalik, et me võime ürgorus kännul istudes surfata internetis, kui samal ajal uputatakse ämbrisse kassipoegi nagu ennemuiste? Kuidas sai M.A. jalutada kohtust karistuseta, sest ei suudetud tõestada, et ta jättis tahtlikult loomad nälgima? Kuidas võib hooletu pidaja hoida looma vildakas aias, kust koer saab aegajalt plehku panna ning jõuda ühe kõrvalvaatajani, kelle närv ei pea vastu ning ta tulistab koera?

Ma olen juba sellises vanuses, et lisaks mustale ja valgele näen ma mitmeid halle varjundeid, mis jäävad kahe võimaluse vahele. Kuid ma ei näe seda seadustes, miks peaksid kaitsma loomi nende omanike eest. Eesti lemmiklooma pidamise nõuded näivad kui soovitusena, kuigi enamik meist mõistab, mis tegelikult kodudes toimub. Või, kui te ei tea, vaadake Eesti Loomakaitse Seltis lehele ning mõistke, et see on kõigest jäämäe tipp. 

Surfasin netis, püüdes leida ülejäänud Euroopa riikide lemmiklooma pidamise nõudeid. Kui enamike maade kohta leidsin kerge ülevaate ja põhiliselt selle kohta, kui teretulnud on loomad kohvikutes, siis oli ka üks erand, mis pani mu silmad särama - Šveits. Selles pisikeses riigis tuleb enne looma võtmist läbida kursused ning näiteks koerte puhul tuleb minna loomaga ka edaspidi kooli. 

Kas see võiks olla seadus, mis kuluks ka eesti inimestele ära? Minu arvates oleks, sest rutaka otsuse võib teha igaüks ning sel moel on inimesel võimalus ennast proovile panna ning õppida tunda looma enne, kui see koju tuuakse. Jumala eest, ma läheksin kursustele heameelega! Hetkel on kogu mu info, mida olen tuhlanud koerapidamisest, ühest raamatust ning internetist. Kõlaks ju suurepäraselt, kui saaksin õppida koerte kohta otse ekspertidelt. 

Kahjuks ma hetkel ei oska rohkem soovitusi enda poolt pakkuda, aga kui teil tekkis selle teemaga mõtteid, siis pange need kommentaaridesse kirja. Kas teil on tulnud kannatada hoolimatu loomaomaniku tõttu? Kas te arvate, et Eestis on loomadele ja kõrvalvaatajatele piisavalt kaitset pakutud? Kas te üldse näete probleeme ja millised oleksid teie arvates parimad lahendused?

Mina pean tunnistama, et olen ühe korra täiskasvanuna teinud looma võttes rutaka otsuse. Võtsime vana ja üsna suure kilpkonna ning ma ei olnud läbi mõelnud, kuidas pakkuda talle parimaid tingimusi. Kilpkonna andsime lõpuks botaanikaaeda, kus ta mõnda aega hiljem varastati. 

Jaanika




4 Responses to “Kuidas pakkuda loomadele paremat kaitset?”

  1. vist keskkooli ajal kargas mulle üks pisike peni säärde. omanik ei hoidnud teda oma territooriumil. vanemad kutsusid politsei ja omanik sai hoiatuse, et kui asi kordub, pannakse koer magama. siis ülikooli ajal pures tšau-tšau päris veriselt mu paremat kätt (kihvajäljed endiselt olemas peopesas), aga see toimus koera territooriumil ja polnud kokkuvõttes väga hullu midagi, loom kaitses oma ala. no ja paar aastat tagasi tormas tohmanist naabri peni tänaval minu ja Elvise kallale (Elvis oli ilmselgelt rihma otsas). kõigepealt kukkusin peopesad ja põlved puru asfaldi peal, siis ruttu läbi valu püsti ja Elvis sülle. oli päris kole kogemus.

    mis ma öelda tahan, on see, et on olemas koerte ja kasside pidamise eeskiri, mis näiteks minu kodulinnas ütleb väga selgelt järgmist: "Koera ja kassi võib pidada omanikule kuuluvas või tema valduses olevas ehitises või territooriumil. Territoorium (ala) peab olema piiratud selliselt, et on välistatud koera või kassi väljapääsemine sellest. Koera või kassi pidamiseks mõeldud ala peab vastama seaduses või selle alusel vastuvõetud õigusaktides sätestatud veterinaarnõuetele ja loomapidamise tingimustele. Koera pidamisel ketis ei ole tarastamine kohustuslik, kuid tuleb välistada looma ärajooksmine või inimestele või teistele loomadele kallaletungimise võimalus."

    kahjuks ei saa väga paljud inimesed vist eesti keelest aru ja arvavad, et on igati tore, kui nende kassid oma väljaheiteid minu aeda käivad sokutamas. kui inimene ei saa eeskirjadest aru, siis ei tohiks ta looma võtta, sest pole võimeline vastutama. õnneks "peksab" meie väike koer nii mõnegi kassi minema neile liiga tegemata, aga kui peaksime näiteks tulevikus endale suurema koera võtma, kes meie kinnistul töllavat kassi vigastab, siis on mul kassist loomulikult siiralt kahju, aga midagi pole teha. omaniku lollus karistab looma, kes ei saa ju aru, et midagi valesti teeb. tegelikult on see nagu surnud ring, sest inimesed on justkui puuga pähe saanud. kui looma oma territooriumil hoida ei suuda, siis ei tohiks teda endale üldse võttagi, väga lihtne. ja see jutt, et kass tahab ju vabalt ringi käia, on loll jutt. kes selle vabalt käimise eest vastutab, kui kass pärast autorataste all on või siis mõne koera hammaste vahel? ma ütlen ausalt, et mind ärritavad lollid inimesed, kelle tõttu peavad loomad asjatult kannatama.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Seda on hea kuulda, et teie ümbruses on reeglid paigas ja ma loodan, et vajadusel on neist ka abi.

      Ma saan täiesti aru, miks paljud mtü-d ei annagi kasse neile, kes ei suuda looma toas pidada. Mõtled küll, et mis ohud seal õues on, kuid tegelikult võid kiiresti aru saada, et kassidel polegi 9 elu. Uhhh ja see, mis puudutab "külastavaid" kasse on pikk teema. Täna hommikul korjasin ühe julkusid meie murult..

      Ja mind ärritavad ka sellised inimesed!

      Delete
  2. Meil oli samuti aias täielik hullumaja kui meil veel koera ei olnud. Pooled küla kassid käisid meie aias kolamas, linde murdmas, peenardesse ennast tühjendamas ja parimal juhul kuivavatele linadele sirtsutamas. Peale seda kui koera võtsime on neid külastajaid vähemaks jäänud. Koeral on komme kasse taga ajada ja neile naljaviluks ennast kaela visata, kallale ta neile ei lähe.

    Meie enda kiisu on tubane, sest ega teda mingi väega siin aias kinni ei hoia ja pole vaja, et ta kolama läheks.

    Koera võtmist kaalusime umbes aasta aega ja ühel hetkel otsustasime, et nüüd on õige aeg ja nii saigi ta meil koju toodud. Inimesed tavaliselt ei arvesta sellega, et koer on tegelikult väga suur väljaminek. Näiteks alustades steriliseerimisest mille algsumma on väiksel koeral min. 200€, toit, mänguasjad, paremad palad (küpsised, närimiskondid jms.) ja kindlasti tuleb arvestda sellega, et iial ei tea millal tuleb arsti poole pöörduda (nt. meie koer sai kuskilt lestad ja selle ravi läks maksma ainuüksi 59€). Kõige tähtsam on see aeg mille pead oma koerale pühendama. Ta vajab palju tähelepanu ja õpetamist.

    Ja on tõesti hale kui vaatamata kõigele tuuakse koer koju ja seejärel jäetakse ta lihtsalt vedelema. Loomadel on ka emotsioonid. Mina ei kujutaks üldse ettegi, et ma praegu oma Mustika kuhugi tee äärde jätaks ja ise rahuliku südamega koju tagasi sõidaks :(

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kui ilus lugemine. Aitäh!

      Ma olen siiani pisut hirmul, et kas me saame koera pidamisega hakkama. Eks ikka on teatud ootused ja tahaks, et koer oleks kenasti kasvatatud, et vältida igapäevaseid probleeme. Igatahes mul on usku, et minu soovid täituvad, kui ma ka kõvasti raban nende nimel. :)

      Raha tuleb tõesti kõrvale panna, sul on täiesti õigus!

      Delete