Tuesday, April 19, 2016

14+

Oeh. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi peab saama. Mina ja blogimine oleme viimasel ajal kadunud üksteise eludest, kuid ometi on blogimises tohutu sära, mille puudumine annab tunda. Võtsin natist kinni ja otsustasin, et seni kuni mul ei tule vaimu peale nagu Pierrot', võiks ennast sundida. Eesmärgiga kunagi lugeda ja heietada. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi peab ikka saama.

Edaspidi kirjutan teile igal esmaspäeval (n+4) järgmisest rasedusnädalast kuni mul õnnestub kõhuelanikuga lõpuks kohtuda. Ilus traditsioon algab küll sel moel, et kirjutan esimese postituse hoopis teisipäeval, sest eile ei jõudnud mu teod mõttega kaasa joosta. 

Nädalaid: 14+5

Pean mainima, et rasedus on mul siiani möödunud sel moel nagu targad raamatud räägivad. Õnneks mitte ainult kannatustenoodis, vaid ka heas mõttes. Viimane ultraheli andis kinnitust, et lapse suurus vastab ajale ning ka kõik ülejäänud mõõtmed on arsti sõnul nagu raamatust - täpselt keskmised. Mis puudutab mind, siis mul on siiani olnud au teha läbi kõik need toredused, mis kaasnevad rasedusega. Sel nädalal lisandusid esimesed (tuntavad) Braxton-Hicks emaka kokkutõmbed ning eriti armastavad nad tulla hommikuti voodis vedeledes. Mul on küll pisike kõhuke ees, mis lamades kaob kuhugi kehasse, kuid toonusega jääb mulje nagu oleksin hiidüllatusmuna alla neelanud. Te oleksite pidanud nägema Igori üllatunud nägu, kui ta seda esimest korda nägi - kõht oli ka tugevalt paremale viltu. :)

Võrreldes kahte esimest ja praegust rasedust, pole ma kunagi nii varakult hädiselt tundnud. Põhimõtteliselt tunnen iga kell, kuidas miski toimub kõhus ja ma ei räägi siin pisikest toksivast tegelasest, kes peaks hetkel põlluhiire pikkune olema. Kui ma seisan püsti, tunnen, kuidas kõht punnitab üle ääre. Kui ma istun, siis kõht jätkuvalt punnitab igasse nurka, justkui lükates ülejäänud organid mulle kurgu alla. Igasugune kiirem liikumine toob valusaid pisteid ning tekitab pähe mõtteid, kui juba praegu vaevlen, siis mis saab, kui mul on nädalaid rohkem on.. Voodis pikutades, käsi püstes ja süüa nõudes?

Kõige akiivsemalt tegin trenni novembris ja edasi läksin laisemaks, sest pidevalt sadas vihma ja ma pole üldse toatrenni lembene. Raseduse esimestel kuudel üritasin mõned korrad jalutamas käia, kuid hing oli nööriga kaelas ja poolel teel pidin otsad andma. Hetkel käin vähemalt 2-3 korda nädalas end liigutamas. Tempo on küll kõike muud kui minulik ja erakordselt aeglane ja kestvus poole vähem. Lohutan end sellega, et peale beebi sündi on mul võimalus vähest trenni järgi teha. Ja kui aus olla, siis ma ei jõua kärutamist ära oodata!

Sel nädalal on mu toitumine normaliseerunud ja ma tunnen, et olen isutanud ära kõik rämpstoidud. See oli üsna kohutav, kui igasugune mõte tavalisest kodutoidust ajas südame pahaks. Samas andke aga pakk krõpse nomnomnom. Lisaks hakkasin jooma magusaid karastusjooke, küll mitte kaheliitriste pudelite kaupa (Sloveenias on suurim pudel 1,5 l), vaid jõin korra päevas ühe purgikese. Eile, kui tütar oli trennis, käisin jalutamas ja ostsin endale poest topsiku pähkli ja rosina segu ning gaseeritud mineraalvee. Kas ma olen ainus, kes ostab poest krõpsupaki kerge piinlikusetundega ja tunneb uhkust, kui korvis on tervislikud snäkid? :)

Mina ja kaal oleme siiani sõbralikult läbi saanud. Olenevalt sellest, mida ma päeval söön, ole kosunud 1-1,5 kg. Mul on tegelikult hea meel, et ma olen pigem juurde võtnud, kui kaalu kaotanud esimese trimestriga. Mäletan hästi, kuidas ma eelmiste rasedustega sõin alguses minimaalseid koguseid ning kaotasin kuni 5 kg. Mis edasi juhtus oli see, et kui isu taastus, sõin ennast korralikult üle, sest kehal oli vaja saada tagasi kõike (ja veidike ka juurde), millest oli puudust tundnud. Seega ma ei poolda äärmusi ning, kuigi tõesti oli halb ja isu polnud, siis sundisin ennast sööma.  

Rääkides kaalujuttudest, siis esimesel günekoloogi visiidil pani arst südamele, et tuleb korralikult ja tervislikult toituda. 15-20 kg kaalutõus on normaalne, kuid ta rääkis, et paljud sloveenia naised kosuvad kuni 30 kg (pakun, et ka Eestis) ning see on eelkõige naise ja lapse tervisele ohtlik. Uurisin veidi rasedusaegse kaalutõusu kohta ning minu kehamassiindeksi järgi peaksin maksimaalselt juurde võtma 13 kg. Sean endale selle numbri ülemiseks piiriks ja annan parima, et sellesse jääda.

Võrdluseks eile tehtud selfi ja kolme nädala tagune pilt. Muna, kodujuust, kirsstomatid, praetud sai - best breakfast EVA! Saaks veel neid kõige õigema kõvadusega avokaadosid ka.. Viimasel pildil minu eilne snäkk, mida polnud piinlik osta.

Lasteasjadest on meil hetkel üks puuvillane kombe ning see on ka kõik. Ma heameelega ei kipu poest uusi asju ostma, sest mis puudutab beebiriideid, eelistan taaskasutust. Pigem ostan suurematele lastele uusi asju. Neile on see pisut olulisem, kui ühele pisikesele inimesele. 

Olin alguses pisut kurb, et ma ei saa Sloveenias sekkaritest riideid varuda nagu Eestis tegin, sest siin pole selliseid väärt poode. Kuni.. Igori ema ütles, et ta töökaaslased tahavad mulle beebiasju saata, sest nad lugesid Igori facebookist head uudist. Tulevasel vanaemal polnud isegi võimalust ootusest teada anda, kui telefon oli punane. :D

Hetkel mõtleme rohkem selle peale, et saaksime oktoobrist teise majja kolida ja, kuidas saada päris enda pesa selleks ajaks piisavalt mugavaks. Mul on energiat kordades rohkem, kui mõned nädalad tagasi, seega tahaks juba käed käiku lasta. Võin öelda, et sel suvel alustame lihtsamate töödega ning aasta pärast võtame ette kütte- ja veesüsteemi vahetuse, uued aknad ning teise korruse. Lisaks tahame ehitada majale lisa, kus saab olema minu (meie, I guess..) unistuste vannituba. :)

Esmaspäevani!

Jaanika




8 Responses to “14+”

  1. Ära sea piire! Kui tuleb ikka tahtmine neljapäeval kirjutada, siis tee seda!

    Muidu aga parimat võimalikku kasvamist! :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitäh!

      Sel moel saaks homsest ülehomme või üleülehomme.. Üritan end kuidagimoodi ohjata. :)

      Delete
  2. Rasedusel on ikka trimestrid, mitte semestrid ;) Kuigi, ma arvan, et tudengid teevad läbi ka kaalumuutuse iga semestri lõpus, no nii sessi paiku :D

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kui sa vaid oleksid siin olnud sel hetkel, kui ma su kommentaari lugesin, oleksid näinud elu suurimat näopihku. :D

      Aitäh! Trimester tõepoolest...

      Delete
  3. Kirjuta ikka. ükskõik millest, nii tore on su postitusi lugeda ja kaasa elada.
    Kaalutõusust- mul tuli juurde u 18 kg, no okei, sellest 2-3 kg olid tursed, mis 39+n nädalast tekkisid. Raseduseelsesse kaalu sain paar päeva enne lapse 5-kuuseks saamist (toidan rinnaga). Nii et ära väga heidutada lase ennast kaalutõusust. :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma üritan võtta toitumist mõistusega nii palju kui võimalik, kuigi vahel on tunne, et keha elab täiesti oma elu. Sellesmõttes on hea, et mul on eelmiste rasedustega kogemusi ja, kui nüüd tagasi mõelda, siis lasin ennast iga kord totaalselt käest. Siiski. Üritan mitte üle mõelda. :)

      Tervitused teile kahele!

      Delete