Thursday, March 17, 2016

Ükskord, kui kevad käis külas

Enne, kui ma räägin teile, kuidas kasutasin täna maksimaalselt maailma ilusaimat kevadpäeva, võtan mõne sõnaga kokku põhjuse, miks siinne blogi oli mõneks ajaks kinni. Olen mõistnud, et kõige hullem, mida saan endale teha on see, kui surun emotsioonid endasse luku taha, mõeldes, et olen tekkinud probleemist või ebameeldivast situatsioonist üle. Võin tol hetkel mõelda, et minuga on kõik okei, mind ei huvita, ma ei hooli, kuid lugu on tegelikult vastupidine. Mingi hetk, kui need lahtiseletamata emotsioonid tagasi põrkuvad, tunnen, et ma ei taipa mis toimub.Viimased kolm, neli kuud olengi tundnud kui maailma rumalaim.

Kuni mõistsin, et alati ei pea head nägu tegema. Mõnikord on vaja nutta, räusata, jonnida, vastu vaielda. Muidugi üks põhimõte on kindel (suutsin selle blogipuhkusel endale leida) - emotsionaalne käitumine ei sünni selle arvel, et keegi teine saab haiget. Ükskõik, kui palju see inimene mulle meeldib või ei meeldi. Enda põhimõttete seletamine ei tähenda teistest ülerullumist või solvamist.

Vot selline eneseleidmise tee oli mul mõneks ajaks ees. Võin öelda, et iga päevaga tunnen ennast paremini ning eesmärk, mille poole soovin võidelda on selgem kui kunagi varem.



Tegelikult olen ma teid Instagrami piltidega veidi petnud. Enamik päevi on siin üsna hallid ja vihmased ning hommikul silmi avades on ainsaks sooviks pisut kauem teki all vedeleda. Mõned päevad olid siiski imeilusad ning täna oli üks nendest, mil eredat (ja üsna kuuma) päikest jagus pikaks päevaks.

Magasin hommikul rahulikult kaheinimeseund, mis tähendas, et silmad avasin alles kell kümme. Tegelikult polegi see pikalt, sest nädalavahetusel lasin kella 11-ni, olin kaks tundi üleval ja magasin veel kolm tundi otsa. Üleüldse võiksin pool päeva diivanil külitada ja Igorilt sööki-jooki nõuda. 

Sellised unised päevad on halli ilma põhjusel ja täna polnud mul ühtegi vabandust laiskuseks. Kui aus olla, siis ma ei tahtnudki. Peale hilist hommikusööki astusin rõdule, hingasin sõõmu sooja kevadist linnulaualust pungil õhku kopsudesse ning otsustasin jätkata aianurga kasimisega - just selle aianurgaga, kus meie uus kodu on. 

Tööl on hoopis teine maik, kui teha seda endale. Ütlen ausalt - Igori ema aias oli tema see, kes enamik ajast pepp püsti rohis ja kõplas. Noh, ma ikka käisin ka, kui oli vaja sealt midagi korjata. Näiteks kirsstomateid hommikusöögiks. :)

Kuid enda peenrad on hoopis teine tera. 

Ma ei tea, kas selleks suveks teen köögiviljapeenrad, kuigi mõte herne- ja tomatiraksus käimisest on üsna ahvatlev. Hetkel pean suuremaid plaane majaesisega, mida täna korrastasin. Tahaks lilli, kuid mul puuduvad igasugused teadmised, milliseid, kui palju ja kuna. Ja kas üldse! Ma pole veel googeldamiseni jõudnud, kuid võite mulle kirjutada, milliseid lilli teie suveks istutate või, millised lilled teie aias juba istuvad.

Lõpetuseks näitan teile mõned pildid metsaserval peetud piknikust.





Läksin tütrele lasteaeda järgi, kui otsustasin enne poest läbi hüpata ja osta pisikese purgitäie apelsinilimonaadi. Kohutav, kuidas isutab.. Poe külmikust leidsin hea hinnaga maasikad ning teadsin, et leidsin suurepärase põhjuse lapsed metsa meelitamiseks. Armas, eks. :D

Meelitamine läks edukalt ning ilusa ilma lõpetasime kolmekesi maasikate ja vahukoorega piknikku pidades. Ahvimõnu! :)

Ilusat kevade saabumist soovides!

Jaanika




One Response to “Ükskord, kui kevad käis külas”

  1. Ma tahan ka nüüd, et keegi mind maasikatega piknikule viiks! :)

    ReplyDelete