Tuesday, March 29, 2016

Hilised pühad

Olin pisut tujutu, et Igor valis reede õhtul esimeseks poeks Novo mesto kesklinnas asuva Tuši. Enda meelest olin kindel, et siit poest me küll valgeid mune ei leia, sest kui aus olla, siis olen Sloveenia poodides ainult pruunikoorelisi näinud. Samas, kui haarasin suurest munapakkidega riiulist viimase karbi valgeid mune, olin sama õhevil, kui väike laps ja minu keha haaranud "esimese päeva haigus" ei tundunudki enam kole. Vähemalt järgmised paar tundi.

Mul on keedetud munadegs see kiiks, et need meeldivad mulle (väga!) ainult siis, kui nad on värskelt keedetud, tiba soojad ja söön kohe. Igasugune mõte sellest, et munad on külmad, eilsed ja kellegi käppade vähel värviseks tehtud, vähendab mu isu veelgi. Hea söögijutt tuli meelde. Kord Võrus "Ränduri" pubis oli mu prae garneeringuks sinise munakollasega munad - ka seest!. Munad olid nii üle keedetud ja sinine oli vaid sammu kaugusel lillast värvist. :D Tegelikult on mulle meeldivad enamik munaroogadest, ainus tingimus on see, et need on värskelt pannilt võetud.

Mõttes nõustusin sellega, et enamik valgetest munadest annan lastele, sest valgel taustal on värvid ja pildid palju silmapaistvamad ja erksamad, kui tuhmil pruunil. Endale kogusin nädala jooksul erinevaid Pinteresti mõtteid ning planeerisin tähistada pühi munakoori kaunistades või nendega meisterdades. 

Laupäeva hommikul ärgates, küsis Igor, kuidas magasin. Eelmisel päeval alguse saanud haigus läks õhtul koju jõudes hullemaks ning pugesime varakult voodisse. Ma ei mäletanud ööst suurt midagi, kui seda, et raske oli külge keerata, sest iga sentimeeter mu kehast valutas. Igor sai aga öö läbi nautida mu kaunist oigamis-sümfooniat. Ta vist ei julgenudki silmi kinni panna, kartuses kas ma hommikul ikka ärkan. Ärkasin! :D

Järgmised kaks päeva olid kõige kolekolekoledamad mu elus! Ma ei kujutanud ette, et turses kõri, valutav keha võib nii magusalt maitsta koos "mul-on-rõvedalt-paha" esimese semestri rasedussümptomitega. Lastega mune ma ei värvinud, sest samal ajal kükitasin üleval korrusel, seistes surmaga silmitsi. Seekord polnud mul ka jõudu, et hoida silma peal, et lapsed korraga kotitäit šokolaadi nahka ei pistaks. Täna hommikul leidsin ainult paberid.

Täna, kui taaskord end inimeseloomana saan tunda, mõtlesin, et munadepühad möödusid tiba kurvalt. Munakoori enam värvida ei viitsi, kuid samas - võiksin õust mõned aias kasvavad lilled tuppa tuua ja elamisele värvi anda. Otsisin keldrist meie pulma küünlahoidjad, mis on tegelikult Zara kodupoest ostetud joogiklaasid. Kaevasin õues mõned lilled üles, näpsasin ämma aiast imepisikese hüatsindi (viin tagasi!) ning võtsin lisaks potitäie mulda. Viimased kolm valget muna tühjendasin sisust, pesin, panin kuivama.

Oh, kuidas mulle ei meeldi toas mullaga mässata ja hiljem koristada. Õues meil pole lauda ning käpukil ei taha kergelt punnis kõhuga upitada. Pealegi on munakoortesse istutamine tõeliselt vaevarikas töö, mida tuleb nina vastu tööd teha.

Panin üht klaasi mulla ja munakoores väikese lilla hüatsindi. Teise klaasi täitsin tükeldatud munakoorte, mulla ja mulle teadmata lilledega. Viimased valged lilled läksid pruuni minipotti. Aluseks kasutasin valget kandikut, kuhu lisasin klaasid ja lillepoti. Vahedesse pistsin jõuludest alles jäänud kuivanud sammalt ja ühe tühjaks puhutud muna. 

Selline ta siin on. Eks ta jääb nii kauaks tuppa kuni mulle hüatsindi lõhn vastu hakkab. Sellepärast ma võtsingi pisi-pisi suuruses lille - esimesed tunnid oleme täitsa sõbralikult läbi saanud.





Ja siin ma nüüd olen. Üksinda toas, samal ajal, kui lapsed rõõmsalt õue mängivad. Ainsateks kaaslasteks on seina jõllitav kass (peaksin muretsema?) ning toas lendlev kevadine nartsisside aroom. Kui te vaid mu häält kuuleksite! Isegi padusuitsetajad jäävad häbisse mu kõrval. :)

Hoidke ennast ja üritage mitte esimeste soojade ilmadega haigeks jääda - kevad on üks salakaval tegelane. 

Kuidas teie munadepühad möödusid?

Kähisev Jaanika




2 Responses to “Hilised pühad”