Monday, February 22, 2016

Fotograafias kinni

Viimane nädalavahetus möödus mul puhkuselainel. Pakkisime sõbrannaga kohvrid ja põrutasime mägedesse. Kõige toredam oli see, et mehed ja tited jäid koju. Mis tuletas meelde, et pean uuesti õppima vabanduse nautimist ja lõpetama ettekujutluse, kuidas terve maailm kukub ilma minuta pooleks.

Puhkusega kaasnes rohkelt vaba aega, mida kasutasin mõttete ritta seadmiseks. Viimasel ajal olen kasutanud enda kaamerat ülivähe inimeste pildistamiseks. Võibolla see ongi hobifotograafi areng - kõigepealt lapsed, koduloomad ja aias õitsevad lilled, edasi maastik-arhitektuur ning viimasena kõik, mis püüab silma. Teistel võib see vabalt olla tagurpidi järjekorras.


Võin öelda, et ma ei ole enda piltidega rahul. Üks põhjusi on see, et olen rahutu hing ja pidevalt tahaks proovida midagi uut. Kasvõi teistmoodi töötlust ühesugustel piltidel. Mul on hinges kuri kahtlus, et ma ei anna endale piisavalt aega ühe pildistamisstiili või töötluse õppimiseks. Mann võib öelda, et fotograafil on selline ja selline stiil. Jaanika mõtleb, et see on igav ja piltides peaks olema muutus. Lisaks ei arva Jaanika, et tal tegelikult õigus oleks, lihtsalt Jaanika üritab enda tõde luues rahutu hinge olukorda pehmendada.

Töötlusprogramm. Ma olen päris kindel, et aeg oleks võtta ette korralik Photoshopi treening. Kuigi Lightroom on olnud mu parim sõber viimased aastad, siis ma usun, et suudaksin rohkem. Hetkel on tunne, et olen Lightroomi kinni jäänud ja pidevalt kordan vana muusikat.

Töötlus. Lühidalt - ükski töötlus pole piisavalt hea ja lisan pildid blogisse mõttega "ähh, käravad küll".


 Hommik. Seal, kus on piimjasvalge taevas, peaksid olema silmipimestavad mäed. Udus.

Lugesin Manjana blogist jahimees piltnikest, kellele meeldib pildile saada, mida nad näevad. Ma olen vist pooleldi jahimehe ja pooleldi emotsiooni püüdja tüüp. Eriti meeldib mulle tasakaalustada enda pildistamistiil töötlusega. Siinkohal võib mu ideaali lõhki ajada ainult see, kui jahimehe osa pole piisavalt täidetud ning isegi töötlus ei anna abi.

Kokkuvõtvalt. Tahaksin olla piltidega rohkem rahul ja tunnen, et pean alustuseks iseendaga tegelema. Rahustama Jaanikat, õppima Photoshop', jahtima pisut rohkem, et see emotsioonidega tasakaalus oleks ja mitte üle mõtlema. See viimane on ilmselgelt kõige piinarikkam.

Kuidas on teie fotograafia teekond arnenenud ja, kuidas jätkasite, kui olete jõudnud punkti, kust edasi ei oska minna?

Jaanika




4 Responses to “Fotograafias kinni”

  1. Mina olen samuti selles punktis, kus tunnen, et aeg on järgmine samm teha ja Photoshopi õppima hakata. Lightroom meeldib mulle küll väga, aga on teatud asjad, mis ma lihtsalt tahan selgeks saada ja LR seda ei võimalda.
    Ma usun, et sellised perioodid tulevad pikemas perspektiivis vaid kasuks. Niimoodi otsides ja erinevaid asju katsetades ning tahaks loota, et ühel hetkel jõuad välja sinna, mille peale süda lihtsalt laulma hakkab.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Just, just. Lightroom on tegelikult hästi mõnus programm, aga kui tahaks kasvõi pildile teksti lisada, siis lähen PicMonkey'sse. Ma usun, et isegi hobifotograafina võiks vähe prestiižsemat programmi kasutada. :)

      Ja lisaks igatsen praktika järele. Mul pole siin kedagi pildistada. Peale enda pere. :D

      Delete
  2. Sa oled nii tubli! Väga ilusad pildid!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Tahaks veel parem olla, aga sellegipoolest võtan komplimendi vastu. Aitäh! :)

      Delete