Monday, January 18, 2016

Mina kui blogija

Ma olen kohutavalt oskamatu, mis puudutab postituste algust ehk sissejuhatust. Teil on ehk paremini läinud, kui mina mäletan neid aegu, mil vaatasin emakeele tunnis kirjandi paberit ning ahmisin õhku (vett?) nagu kala, kes on kuivale jäänud. Probleemiks pole kirjutada teine, kolmas, neljas ja ülejäänud jutt, kuid see esimene lause, mis peaks olema mõistlik tutvustus sisusse võrdub minu jaoks sõnade kivisse raidumisega. Raske!

Kuna ma jätkuvalt ei oska postitusi alustada loogilise sissejuhatusega, hüppan ühelt teemalt järgmisele. Nimelt mul on hea meel, et võtsin mõneks ajaks blogimisest pausi. See polnud planeeritud, vaid tuli loomulikult koos pühadeaegse puhkusega, mil mul lihtsalt ei jätkunud aega bloggeri külastamiseks. Mis jällegi ei tähendanud, et ma teiste blogidel läbi telefoniekraani silma peal ei hoidnud. 

Aga miks on hea vahepeal blogimisest puhata? Üritan nüüd teemas püsida, aga tegelikult valetan teile ja hüppan järgmise mõtteni, et siis tulla tagasi esimese juurde. Loogiliselt nagu ikka, sest ilmeselgelt mul pole raskusi teemas püsimisega. Riukalik naer.

Nimelt on mind blogimisega saatnud alati see teema, et millest kirjutada. Kui palju kirjutada. Kui palju rääkida enda igapäevasest elust. Kui palju haarata blogisse inimesi, kel pole võimalust anda nõusolek, et neist räägin. Kas ma räägin liiga palju ühel teemal. 

Ma alustasin sellega, et rääkisin (mitte küll väga tihedalt) enda igapäevaelust. Käisime loomaaias - check, panin kirja. Puhkusel - blogis. Veidi tööelust, lastest, Igorist. Pean mainima, et minu blogihuvi sai alguse ilublogijatest ning sellepärast leidus ja leidub ka tulevikus siin postitusi kehahooldusest ja toodetest. Kirjutaksin sel viimasel teemal rohkem, kui mul oleks millest (VIHJE!) rääkida.

Mingi hetk hakkasin kirjutama arvamuspostitusi, sest tundsin vajadust teile enda mõttemaailma jagada. Kuid nende arvamuspostitustega on see lugu, et nendega võib meelitada kohale igasuguseid karvaseid ja sulelisi ja täpselt samasuguseid inimesi nagu mina, kelle arvamus lihtsalt ei ühti minuga. Tore oleks ju kuulda kiidukoori enda mõttete toetuseks ja uskuge, seda on tihti ka juhtunud. Samas mõni kommentaar, milles oli tunda tugevat vastumeelsust ka minu kui kirjutaja, mitte ainult minu kirjutatu suunas, võttis mu ilusa päeva toonid mitme grammi jagu tumedamaks. Jäi mulje nagu arvamust avaldades avan uksed solvangutemaailma ja kutsun lahkelt kõiki tuppa.

Millest võisin järeldada - kui kirjutatada teemadel, mis võib mõnel harja punaseks ajada, tuleb olla kindel selles, et ei solva kedagi. Ei pane kirja ühepoolset lugu, kuigi olgem ausad, alati on üks Mann, kes võib kirjatüki pisikesest lausejupist koorida välja solvangu enda suunas. Sorri, Mann! 

Teine järeldus, milleni jõudsin on see, et kirja pandud sõnad on täpselt sama suure jõuga nagu need, mida sa välja ütled. Ma ei taha olla suvaline sõnade loopija ning sama kehtib ka blogisse jõudva arvamuse kohta. Kui ma arvan, et esmaspäevad on nõmedad, siis kurjam, nii ka see on ja kurjam mul peab olema miljon põhjendust enda arvamuse toetamiseks. Avaldatud arvamus ei tohiks olla lumi, mida annab päikesega lörtsiks soojendada ja peale seda külmaga jääks külmutada. Arvamus peaks olema läbimõeldud, argumentidega, mida iga Mann ei suuda ümber lükata. Sorri, Mann!

Nagu lubasin teile, jõuan tagasi küsimuse juurde, miks on hea vahepeal blogimisest puhata. Mõnda aega tagasi, see oli vist eelmise aasta lõpus, jõudsin blogimisega tupikusse, kust ma ei osanud edasi minna. Olin enda mõttetega puntras ja ehk see oli ka üks põhjuseid, miks keskendusin eelkõige retseptidele. Ausõna, ma jumaldan kokkamist, pildistamist ja sellest kõigest kirjutamist, aga see on üsna pinnapealne. Kuigi tükike minust, aga mitte see päris mina. 

Ma ei julgenud kirjutada, sest kunagi varem pole ma endas nii palju kahelnud kui siis. Nägin rohkem uusi lahendusi, teistsuguseid mõtteviise, mis tegelikult ei kõlagi ju halvasti. Samas minu enda maailma, mille olin loonud ja tundnud ennast kindlalt, hakkas lagunema. Miski polnud enam kindel. Ja kuidas ma saan avaldada enda arvamust või põhjendada valikuid, kui mul puudusid põhimõtted, mis oleksid mulle toeks. Kuna mul kadus kindlus enda otsuste suhtes, kadus mul tasapisi ka julgus kõiges, mida ette võtsin. 

Ja siis tuli süümepiinadevaba puhkus. Enamik ajast, mil ma polnud veel endas kindel, veetsin loiult, enesehaletsuses, energiapuuduses. Samas oli mul piisavalt aega, et tasakaalustada enda mina-pilt, alustada taaskord eesmärkide suunas ja kasvada taaskord grammike paremaks inimeseks. Vähemalt nii ma tahaks mõelda.

Lugesin mõnes blogis keerelnud fassaadiinimeste teemal. Loomulikult mul on enda arvamus, kuid ma ei hakka selles posituses teemat lahkama. Pigem ütlen kirjutajatele seda - kui olete kindel enda arvamuses, ükskõik, kas toetate, et osad blogijad peidavad ennast fassaasi taha või mitte - pange kirja need mõtted ja jääge 100% sirgeseljaliseks nende taha. Kui tunnete kommentaare lugedes ennast närvilisest justkui terve maailm on teie vastu pööratud ja lubate lõpetada blogimise, siis ma kardan, et olete avaldanud lahja lörtsise avalduse, mida on lihtne sulatada. Abiks võib tulla see, kui 100 korda mõelda ja üks korda kirjutada, et vältida neid olukordi. Isegi siis, kui te ei suuda vältida, siis vähemalt on teil argumendid, millega võidelda nende "sulatajate" vastu.

Seda postitust kirjutades tunnen ma ennast rahulikult ja enesekindlalt. Põhjus pole isegi see, et midagi jube toredat oleks mu elus juhtunud - nope, ikka töötu. :D Põhjus peitub hoopis selles, et olen suutnud leida endas rahu ning võibolla kerkib teile näole muie, kui ütlen, milline raamat on mind abistanud. Nimelt see on raamat koertest...

Võite mulle kirjutada, kuidas olete jõudnud arusaamisele, millest tahate blogida. Ja sorri, et ma pole vastanud blogi kommentaaridele - parandan selle vea!

Jaanika




6 Responses to “Mina kui blogija”

  1. Kindlasti aitab sind, kui teadvustad endale, et maailmas (ja ka sinu lugejate seas - a`la Mann) on inimesi, kellele sa ei meeldi. Isegi kui sa kõnniksid vee peal, annad endast parima, et nendega hästi läbi saada, siis sa ikka ei meeldi nendele, sest see on nende OTSUS. Ja see on okei. Nagu ütleb minu lemmikparfüümide looja Serge Lutens: "Mu parfüümid ei peagi igale ühele meeldima!" Sama lugu on blogiga - ei mina ega minu blogi ei peagi igale ühele meeldima. Selleks ongi maailmas miljoneid eripalgelisi blogisid ja igale ühele on kuskil paar-kolm blogi, mida jälgida. Minul on vist kolm-neli välismaist blogi, mida jälgin (rohkem ei suuda ja aeg ei luba) ja sama palju Eesti inimeste blogisid. Mis puutub sellesse, kui palju endast infot avaldada, siis avameelsuse ja rumaluse vahel on vaid üks samm. Seega tasub oma avameelsus alati läbi mõelda. Mina olen endalt küsinud: kas sa ütlesid seda sama tervele saalile inimestele, seistes nende vastas? Ja see aitab jõuda selgusele, mida ma kirjutan ja mida mitte. Seda enam, et ka väga avameelne blogi võib olla kõigest fassaad. Selle üle, mis on fassaad, võib arutada sama kaua kui teemal: kas enne oli muna või kana?
    Muide, ka minule on kasuks tulnud puhkus. Ma olin eelmisel suvel blogist üle kuu aja eemal, pähe tärkas palju mõtteid ja ideid, mida saan siiani realiseerida. Huvitav on see, et mingit mõõna, millest Sa kirjutad, Sinu blogi puhul pole küll täheldanud. Ai-ai - Sa oskad head fassaadi luua :D

    ReplyDelete
    Replies
    1. Nõustun sinuga. Lisan veel juurde, et kuigi osasid blogisid ma ei loe teatud põhjustel, siis, kes olen mina, et käia seal kaagutamas ja suunata neid (enda arvates) õigele teele. Minu otsus on seal mitte lugemas käia ja minu otsus on, et teen seda teatud põhjustel. Minu arvates on see täielik enesepiitutus võtta eesmärgiks maailma muutmise, kui alustada võiks eelkõige iseendast. Nojah. Jälle kenasti teemast mööda. :)

      Taaskord pean nõustuma. Kui suudad kirjutatut öelda ka näost näkku, siis on ehk jutt väärt ka kirja panemist.

      Tabasid sihtmärki. :D Ma olen tegelikult väga kinnine inimene ja isegi lähedastel on mind raske lugeda. Selleks, et läbi blogi mu muresid näha, peab üks tõsine ekspert olema. :) Aga fassaadiinimese definitsiooni võib nüüd lukku panna. See on Jaanika. :D

      Delete
  2. Mina ei tea, mis minuga toimub, ma ei oska viimasel ajal midagi kommenteerida või kaasa rääkida.
    Ideid oli palju, mida tahtsin siin arutleda vastuseks sinu postitusele, kuid kirja ei saa midagi...
    Mulle meeldis see lugemine väga, puhas, konreetne ja siiras.
    Mulle on su tekstid ja sissejuhatused ja kõik meelejärgi olnud, miski pole kunagi häirinud.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ideeküllusega ongi vist see lugu, et kui ei suuda neid organiseerida, siis on väga raske kasvõi ühtegi neist realiseerida. Ma olen abi saanud sellest, kui lõpetan mõtlemise ja lihtsalt teen. Nüüd ja kohe. Ilma liigselt ajumahtu raiskamiseta. :)

      Aitäh, Merlin! :)

      Delete
  3. Avaldasime vist enam-vähem samal ajal enam-vähem samasugused postitused ja ma tundsin end väga ära selles eelmise aasta sinus, kellel oli pea mõtteid täis aga käed ei tõusnud kirjutama. Kuidagi ummikussejooksnud tunne on, aga võtan su vastust eelmisele kommentaarile kuulsa ja lõpetan mõtlemise ja hakkan lihtsalt tegema.

    Võib-olla on käimas jälle kurikuulus "mercury retrograde" ehk et üks planeet liigub nii, et teeb kõigil tuju halvaks ja meele mustaks?

    BOWTIE DIARY

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mul on mõni päev veidi parem, kui näen, et pilve tagant piilub päike ja päev hoopis pikem, kui oli nädal tagasi. Ma pole just suve inimene, aga kui hakata hästi mõtlema, siis suvel pole ma kunagi selmoel ummikus nagu talve alguses või lõpus. :)

      Delete