Sunday, December 06, 2015

Pikk jutt ja Zagrebi jõul

Jehhudiduu! Ma poleks eales arvanud, et saan tunda taolist õnnetunnet, kui lõpuks maandun arvuti taha. Kardan, et ma ei suudaks eales olla aktiivne blogija töö, laste ja hobide kõrvalt. Või siis muutuks In Love in Ljubljana blogi pildiblogiks, kuigi mulle on tunne, et pildimaiku on siin niikuinii rohkem, kui jutustamist.

Tänase postituse pildid on pärit reedesest Zagrebi tripist. Nimelt jõudsid kohale tüdrukute dokumendid, ja uskumatu, kui kiiresti kogu protsess läks. Kuigi Sloveenia on kõike muud kui e-riik, suudab Eesti helikiirusel töötav süsteem siluda nurki, mis on tekkinud tänu ebameeldivatele kogemustele kohaliku ametkonnaga. Aitäh kiisupai eest, Eesti riik!







 Rocket burger ei olnud avatud :(

Zagrebi kesklinn oli tõeliselt soe ja jõulune, ning minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt heitis see suure varju Ljubljana kesklinnale, mida külastasime eile. Rahvast oli mõlemad nagu murdu, kuid Zagreb suutis pakkuda rohkem jõuluhõngu südamesse ja pisikesed valged putkad tekitasid tunde nagu oleksin Eestis. 

Ahjaa, nüüd tuli meelde, millega veel trumpab Zagreb üle Ljubljana ja selleks on hinnad, mis on meeldivalt taskukohased. Vähemalt minul ei tilkunud kordagi südamest verd, kui maksin arvet. Samas minnes Horvaatias mõnda mereäärsesse turistimagnetist linna, on hinnad isegi kallimad kui Sloveenias. Soovitan teil, kel vähegi võimalik, külastada jõuluehteis Zagrebi.







Sõites eile õhtul peale meeldivat külaskäiku Ljubljanas koju, tekkisid mul mõtted seoses vanema tütrega. Olen teile varem rääkinud, et ta käib praegu Novo mestos gümnastika trennis, ning Eestis oli ta Janika võimlemisklubis kolm aastat. Ta läheb trenni heameelega, ning ma pole kuulnud nurinat ta suus, et ei viitsiks, või ei tahaks. Mul on selle üle ääretult hea meel, kuigi mõnikord mõtlen, kas talle ikka tõeliselt meeldib gümnastika, või on ta lihtsalt leplik. 

Ma üldse ei salga seda, et iluvõimlemine ja sealt edasi gümnastika oli minu soov. Muidugi ma küsisin tema arvamust, kuid eelkõige oli see ikkagi minu suunamine. Ma olen alati arvanud, et lapsena trennis käimine kasvatab harjumust tegeleda spordiga, ning lisaks on noorel kehal võimalik kergemal viisil õppida liikumist, treenida õiget rühti ja kasvada ilusaks nooreks inimeseks. Samas, kui osad lapsed tegelevad trennis õpituga ka väljaspool kooli, siis minu tütar mitte. Nagu ta ei käikski kuskil trennis - ja sellest ka mõte, kas see tõeliselt huvitab teda.





Räägin nüüd ka sellest, millega ta igapäevaselt kodus tegeleb, ja on näha, et paneb ta südame kiiremini tuksuma. Anetel on suur huvi kunsti vastu, ning kui ta just ei õpi, mängi, siis võib teda leida laua tagant joonistamas ja meisterdamas. Ta teeb päevas mitmeid erinevaid töid ja vaadates tulemusi, on näha, et neiul jätkub annet. Mitte isegi see, et ta suudab üks-ühele joonistada teatud objekte. Tema andekus peitub suurepärases värvide sobitamises, leidlikus disainis ning lõpmatu ideede allikas. Üks ta piltidest seisab siiani mu laual, sest tahan kasutada tema tehtud jõulupiltide disaini, mis sobiks pakkepaberitele, kaartidele, veebilehtedele - kuhiganes!

Ja nüüd ma mõtlen - milleks hoida sellist suurepärast andekust peidus, vaid pigem lasta tal õppida tehnikat ja lihvida nurki õpetaja käe all. Rääkisin temaga, ja ta oleks õnnelik, kui saaks käia kunstiringis. Samas meeldib talle ka gümnastika trenn, millest ei soovi loobuda. Ma viiksin teda soovi korral kasvõi viis korda nädalas kuhu vaja, kuid tahan olla kindel, et seda pole liiga palju ta jaoks.




Pidasin endaga aru ja otsustasin, et lasen tal selle kooliaasta lõpuni käia gümnastikas, ning samal ajal üritan talle ise tutvustada erinevaid viise kunsti praktiseerimiseks. Jagaksin ka blogis teile ideid, mida saaksite enda lastega proovida. Järgmine kooliaasta on veel kaugel, ning ehk siis saab selgemaks, kas talle sobiks käia kahes huviringis, või pigem valime ühe. 

Ka mina olin samasugune nagu mu tütar lapsena. Ja tegelikult see blogi on mulle võimalus kunsti praktiseerimiseks. Ma saan täiesti adekvaatselt aru, et ma pole suurem asi sulesepp, aga piltide tegemine ja lavastamine, vot see annab mulle tõelise energialaksu ja hea enesetunde. :) Ma soovin, et minu tütrel oleks tulevikus võimalik soovi korral tegeleda kunstiga, sest vajadust luua ei kao aastatega kuhugi.





 Palun ärge riietaga enda lemmikuid kostüümidesse - no vaadake ainult seda kurba nägu! :D

Detsember on igal aastal mu lemmik kuu. Mitte ainult jõulude ja minu sünnipäeva tõttu, vaid kogu see kompott, mis tekib, kui mul on võimalus olla rohkelt koos sõprade ja perekonnaga täidab terve kere tõelise õnnetundega. Alates tänasest saan lugeda 6 päeva edasi, ja siis täitub mul 30 eluaastat siin maamunal. Ja, kui ma loen edasi 17 päeva, siis me hakkame Eestisse sõitma! Kukerpallid

Eile õhtul leppisime Igoriga kokku, et iga päev sööme Eestis erineva burgeri, et me ei tahaks kuni järgmise külastuskorrani süüa ühtegi burksi. :D Tegelikult on seda üsna lihtne täita, kuna Sloveenia burksid pole grammigi nii head, kui Eestis pakutavad. :) Ja sõpru tahaks näha, perekonda.. ja hetkel tahaks laua taga hüppama hakata, sest kogu õnnetunne ei suuda hinge mahtuda!!!

Eestis näeme, raisk!

Jaanika




9 Responses to “Pikk jutt ja Zagrebi jõul”

  1. Imelised pildid!!! Eriti need kutsudega. :) Ma ei mäleta, et Sa oleksid rääkinud, aga vabanda, kui oled, et millega Sa pilte töötled?

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitäh! Ma olen täiesti kutsahull - igal võimalusel püüan mõne kaadrisse. Ja õnneks nii Sloveenias kui ka Horvaatias on koeri linnapildis tohutult. :)

      Vana hea Lightroom on kasutusel. PicMonkey' kasutan tekstide lisamiseks ja kollaažideks. :)

      Delete
  2. Tütreke on sul meeletult tubli ja tore, et temas on indu. Usun, et kes teeb, see jõuab, ja küll ühel päeval teeb ta nii üht kui teist kui kolmandat ja saab kõigega imehästi hakkama!

    Pildilolevast kutsast on kole kahju. Aga fotod on imeilusad! Mis objektiivi sa kasutad ja mismoodi nad sul sellistes jõuluhõngulistes toonides on? Väga mõnus on vaadata neid siin paduvihmases õhtus - loovad jõulumeeleolu küll!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitäh innustuse eest! Tegelikult tõesti, kui ta ise soovib ja tahab, siis miks peaksin ma teda takistama. :)

      See koer oli kole õnnetu olemisega. Mängi ise sellist tola linnas!

      Tavaliselt on mul kaamera ees Tamron 17-50 mm f/2.8, kuid seekord võtsin kaasa Canoni 50 mm f/1.8 - puhtalt praktilisel põhjusel, kuna Tamron on niiii raske. :D Jõuluhõngu annan Lightroomis (ma nüüd ei tea eestikeelseid vasteid) tone curvi ja split toninguga. Viimase aja suureks lemmikuks on highlightsi mahakeeramine, mis summutab liigselt karjuvad heledad toonid.

      Delete
  3. Oeh, kui mõnusad pildid, teevad silmale pai.

    Mina käisin kunstiringis väiksest saati. Esimest klassist saati tegelikult. Ja käisin kuni 9nda klassini, ja siis keskkooli läksin edasi kunstikallakuga kooli. Ja ma olen lihtsalt nii õnnelik, et mu kallis emme lasi mul käia. Kuigi olid rahaliselt hirmsad ajad, kui olin noor, siis olen ilmatult tänulik, et mul oli see võimalus. Lisaks kunstikoolile, käisin ka vahepeal käsitöö ringis. Tänu nendele huviringidele olen ma nii palju teinud ja katsetanud ja proovinud, et see on lausa ulme! (ausalt kaa, sest kui läksin peale keskat tallinna ülikooli kunstiõpetust õppima, siis mul oli tunne, et miks ma maksan sellist roppu raha õpingute eest, mida ma olen korduvalt teinud 12 aasta jooksul) Ja lõpuks jätsin üldse pooleli... :D Ja tulin Prantsusmaale, haha!

    Ühesõnaga, kui su tütar naudib kunsti - lase tal areneda! Kunstiringis teevad nad nii palju asju, et nende asjade hulgas saab ta ise avastada, mis talle just kõige rohkem meeldib! Lisaks õpib ta uusi stiile ja tal on võimalus kasutada nii palju erinevaid materjale. (ja kuigi kodus õpetada on ka hea idee, siis ikkagi kõiki materjale esemeid ei ole ju lõpuks lihtsalt võimalik soetada...)

    Kuigi mulle hirmsasti meeldib maalida, siis sügaval minu sees on üks suur meisterdushull, ja ma annaks kõik, et ma saaksin teha savist erinevaid keraamilisi asju. Vahel isegi tahaksin ajas tagasi minna ja kõike veel uuesti teha. Ja igakord kui ma kuskil kunsti poodi sisse astun, ja tunnen seda kunstitarvete lõhna - ainult head ja toredad ajad meenuvad.

    Lisaks leidsin ka endale sõpru seal. Kui trennides käies pead sa muudkui ringi liikuma ja pole aega ju tegelikult teistega suhelda - siis kunstiringis saab just igasugu nalja ja tekivad hoopis teistsugused suhted. Ma vist võikski rääkima jääda!

    Ja veel näiteks, Marili (story telling) käis ka seal samas kunstikoolis, kus mina, ja kui me ei oleks seal koos olnud, siis oleks meil palju vähem mälestusi koos ja arvatavasti poleks me ka koos keskkooli läinud ja me ei oleks parimad sõbrannad hetkel! :D

    Ossapoiss, kus nüüd tuli alles jutt. Aga tõesti, kunstikool oli üks imeline koht, kuhu ma alati tahtsin minna! :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitäh armsa ja sisuka kommentaari eest!

      Sa kirjeldasid nii hästi ühe kunstnikuhingega inimese tundeid :) Ma olen tähele pannud, et kunstisoonega inimesed on tihti ühsugused, ning täiesti mõistan, kui ütled, et kunstiringis oli koos tore. Ja mul on nüüd eriti hea meel, kui ma tütre kunstikooli suuna. Olengi liiga kaua oodanud. :)

      Delete
  4. Ma arvan, et see kunstikoolis ja trennis käimine on täitsa teostatav, kui koolis õppimine selle all hullult ei kannata. Ise käisin kaheksa aastat sulgpallitrennis, vanemad kuskile ei sundinud, täitsa ise valisin. Ma arvan, et neile oli oluline, et ma midagigi teeksin ja kuna endal tuli see sulgpalli mõte pähe, siis nad kätt ette loomulikult ei pannud (enne olin korvpalli ka proovinud ja no see oli kohutav).

    Samas lõpuks käisin sulgpallitrennis lihtsalt selle pärast, et teha trenni ja korralikult liikuda. Aga gümnaasiumi ajal käisin kaks aastat Kullos sellises ringis nagu Giidiõpe. Ja selle peale vaatasid küll vanemad veidi imelikult, et mismõttes ma tahan kaks korda nädalas veel klassiruumis istuda ja Tallinna linna kohta õppida, aga mul oli nii põnev! Ja ma arvan, et just tänu sellele giidiõppele tekkis armastus vanaaegse arhitektuuri ja kunstiajaloo kohta (mida ma nüüd ka kõrvalerialana õpin) ja need üksikud giidina "esinemised" kasvatasid kindlasti lavajulgust, mis tuleb ajakirjanikutöös kasuks.

    Et jah, las laps teeb, mis laps tahab. Peaasi, et liiga koormavaks ei muutu see huviringide värk.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Nagu ma aru saan võid sa Tallinnas teha ekskursioone? :D

      Sul on päris põnev eellugu. Ma olin peale keskkooli selline, kel polnud üldse huvisid ja, kui ma nüüd su juttu loen, siis saan aru, et tegelikult on huviringid tuleviku mõttes arendavad ja suunavad.

      Delete
  5. Mulle meeldib vaadata hästi tehtud fotosid! Silm puhkab. Tõesti sinu pildid ei ole ka ületöödeldud, vaid just mõnusad. Samamoodi võtan mina piltidel highlightsi maha aga suurt palju ei muuda. Esiteks ei jõuagi kui teen nii palju pilte ja terve päev pean töötlema. :D Sinu õpetusvideot küll vaataks curvide ja toningu kohta ;)
    Ja burgeri kohapealt soovitan Tallinnas Uulitsat! Isegi unistan sellest kui vaid sinna satuks.

    ReplyDelete