Saturday, December 12, 2015

30 aastat mälestusi

Mälestused. Mälestused on enamasti toredad ja ajavad suu muigele. Mõnikord on lihtsam mälestused peita pea kõige kaugematesse soppidesse, unustades, mis olnud. Mõnikord on vahva meenutada ka neid aegu, mis pigem toovad pisara silma. Ma ju olen siin. Hingan, naeratan, mõtlen. Ma olen võidelnud välja olukordadest, mis parimal juhul on teinud minust tugevama inimese. Või lasknud mul pühkida näo mustusest, ning lubada endale mitte kunagi langeda

Sõitsin täna õhtutundidel linnas, ja avastasin ennast täiesti tavalisest situatsioonist nagu valgusfoori taga autoga seismine. Mulle meenus, kuidas ma lapsena armastasin autoga sõitmist. See oli aeg, mil lapsed sõitsid autos tagaistmel turvavööta. Liiklus oli tookord ohutum, aga.. tore on mõelda, et tänu kogenenud juhile olen veel siin.

Õhtune linn, auto akendelt sillerdavad valgusfoori tuled, ikka ja jälle mööduvad tänavalambid, mis sekundi pärast leidsid tee taaskord autoni. Auto vaikne mühin, soe puhur ning isa kindel käsi rooli juhtimas. Palun, ärme ainult sõidame koju. Siis peame ju auto garaaži viima ja omal jalal koju kõndima.

Ma armastan autoga õhtuti sõitmist, kuigi nüüd, olles ise atuojuht, jäävad liikluses märkamata enamik detaile, mis tegid lapsena mu hingele pai. Tean, mida tegema pean! Järgmine kord ootan kannatlikult, mil on minu aeg edasi sõita, samal ajal nautides vaikselt mühisevat autot, sooja kohta rooli taga ja kirkaid foori tulesid.



Pesuseebi lõhn! Mul on raskusi meenutamisega, kuidas avastasin pesuseebi lõhna seose mu lapsepõlvega, kuid tean, et see oli mõnda aega tagasi kodus. Mis siis, et pesuseep eksis poekorvi ehk aastaid tagasi, leidsin end korraga vastamisi selle naljaka lõhnaga. Noh, nagu kergelt vanaemalik. Olnud. 

Sulgen silmad ja avades leian enda päikesepaistelisest suvepäevast. Loomulikult päikesepaistelisest, sest kes siis vihmase ilmaga võtab ette pesulaari. Nagu ikka on mul nimede peale halb mälu, ning just sel põhjusel ma ei mäleta, mis oli selle lahtise, tünni meenutava pesumasina peale kirjutatud. Mida ma mäletan on tähtede kuju, nii naljakalt kui see ka ei kõla.

Pesumasinas keerles kergelt hallikas vesi, seebimullid pinnal. Masinast viis (või tõi) vee halli värvi kummivoolik. Kui vanaema ei vaadanud, siis pistsin masinasse salamahti sõrmed. Soe! Lausa kuum.

Mis juhtus pesuga peale masinas suplemist ma hästi ei mäleta. Minu lembus pesupesemise vastu tuli alles teismelisena, kui puhtad valged sokid olid maailma suurim vara. Mis mul eales enam meelest ei lähe, on kuuma veeauru ja pesuseebi segu, mis omamoodi paitas ja kuivatas mu haistmismeelt. See oli sooja päikesepaistelise suvepäeva lõhn. Kes siis vihmase ilmaga ikka pesu peseb..

Mul on tänase päevani erakordne lõhnamälu. Anna mulle teatud parfüüm, sügisene kuivanud lehtede hõng või piparkookide vürtikas lõhn, ning mul on sulle alati üks lugu jutustada. 


Ma olen üks isevärki tüdruk, kelle isu on üpris lihtsate meetoditega võimalik ära ajada. Mulle meenub üks juhus, mil tegin seda enda käel. Nimelt minu fantaasia on õrnalt lendlev, ning mulle on antud võime kujutada ette erinevaid situatsioone, ideid, käitumisi, lahendusi jne. Kõlab ju omamoodi võluvalt, millele on raske vastu vaielda. 

Ükskord juhtus aga nii.

Kes siis ei armastaks frikadellisuppi. Mina armastasin, kuigi supis hulpivad keeduporgandi kuubikud polnud mulle kunagi meelt mööda. Söömise kõrvale vaatasime mõnikord telekat, ning isal oli erinevaid kassette filmide ja multikatega. Ükskord sattus õhtusöögi saateks Indiana Jones - tookord ma ei teadnud midagi indianast või asjast, aga sellegipoolest oli film põnev (aastaid hiljem tundsin filmi sellesama stseeni järgi ära, millest kohe teile räägin). 

Ühes Indiana Jonesi osas leiab peategelane end Itaalia või oli see hoopis Prantsusmaa, tont seda teab, katakombist. Mingi hetk leiab aset stseen, kus puruneb kivisein, mille tagant kukub välja sadu rotte. Rotid. Täiesti tavalised karvased närilised, keda olen ennegi telekast näinud. Kuid see meeletu roti mass ajas mulle hirmu naha vahele, ning vaadates kord telekast halle rotte, kord taldrikust halle frikadelle, lõin seose. Frikadellid on tehtud rotilihast!

Annaks vaid keegi mulle kausitäie kuuma frikadellisuppi praegu, ma sööks iga viimse keeduporgandi sealt! Kuid aastakümneid tagasi juhtuski see lugu, et lõpetasin kindlameelselt frikadellisupi manustamise, sest mina ei kavatsenud süüa räpaste rottide liha. Ma ju nägin, kui koledad ja mustad nad seal maa all olid. 

Olukord taastus mingi hetk. Sõin jällegi frikadellisuppi ja mulle hakkas meeldima isegi hernesupp. Järgmised 4-5 aastat sõin enamikke toite ketšupiga. Ja ainult Felixi ketšupiga! 

Ausõna, praegu kõlavad rotilihast frikadellist paremini kui taldrikutäis makarone uputatud ketšupisse..



Ma annaks nüüd ja kohe enda parema käe (olen vasakukäeline he he he), et sattuda tagas hetke, mil olin 18 aastane, kalendris lõi ette detsembrikuu ning taevast sadas imeilusat kohevat lund. Kui on miski veel parem õhtusest autoga ringi kimamisest, siis selleks on õhtu, pluss kohev lumi maas, pluss langev lumi, pluss sooja valgust õhkavad tänavatuled, pluss kallid sõbrad.

Käisin 12 aastat tagasi väikelinna koolis ning seal kohtusin kahe imelise inimesega. Ühest pole küll ammu kuulnud, kuid teine käis alles sel suvel mu pulmas. Me olime kuskilt laenanud kaks kelku ning läksime katsetama, kuidas oleks suusahüppemäest nendega alla sõita. Geniaalne.

Õues oli just see täiuslik detsembrikuu ilm, mida ma pole aastaid näinud.  Mäel oli üsna pime, ning õnneks ainult üks meist otsustas sealt alla kelgutada. Taaskord õnneks, tegi ta seda kelgul pikali asendis, ning kelgutas mäest alla raudketi alt, mis oleks võinud suurt kurja teha. Geniaalsed noored.

Nii, ma olen lume eest ühe käe andnud, aga mida ma võiksin anda selle eest, et saaksin istuda kelgule ning keegi kiire ja tugev teeks mulle parima kelgusõidu? Noh, pool jalga annaks küll! Lahkudes mäelt kerge šokiga, ootas meid vähe lõbusam hetk istudes kelgule ning nautides elu parimat saanisõitu. Ma ei tea, kust see õbluke poiss küll jõu võttis, kuid ta jooksis kahe kelgu ees, tehes nii mulle kui mu sõbrannale sõitu. Parim!


Ma rääkisin teile emotsioonidest, lõhnadest ning kogemusest, mis on voolinud minust just selle inimese, kes paneb kirja neid ridu siin. Tahan loota, ja tegelikult - tahan töötada selle poole, et oskaksin näha igas päevas neid pisikesi detaile, mis muudavad nii palju. Minu selja taha on jäänud 30 aastat ja ausõna, ma ei tunne ennast grammigi vanemana, kui see tüdruk, kes arvas, et frikadellid on tehtud rotilihast, või see tüdruk, kes pidas geniaalseks ideed kelgutada suletud pimedal hüppemäel.

Ma olen seesama tüdruk, kes armastab siiani autosõitu. Aastad on minust loonud teistmoodi teose - minu kätes on rohkem osavust, minu maailmas on rohkem mõistmist, minu südame all on kasvanud kaks inimlast. Siiski, kui minus on miskit muutunud, siis see, et pean rohkem vaeva nägema, et märgata rohkelt päikest igast situatsioonis. Mäletan, lapsena polnud vaja muud, kui avada hommikul silmad ja märgata, kui imeilusas maailmas ma elan.

Postituse pildid on tehtud meie pulmakingitustest. :)

Jaanika




10 Responses to “30 aastat mälestusi”

  1. Nii ilus postitus. Nagu kergete pintslitõmmetega loodud maal, kus silm puhkab. Mul endale meenus, kuidas käisime sõbrannaga Soome kelguga sõitmas, kõikjal oli lumi maas ja rõõmu oli nii palju.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Elagu toredad sõbrad ja mälestused! :)

      Delete
  2. Äkki oli pesumasin Riga? http://212.47.219.162/dynamic/timg/3/1/31d0b1599ef515825413de7048aa2771.jpg

    Mu vanaemal oli selline ja ta keetis ise seepi, mul on selle seebi lõhn meeles. Vanaema on juba ammu surnud ja keegi ei keeda enam ise kodus searasvast seepi.

    Tõesti on ilusasti kirjutatud postitus. Sobiv stiil mälestustele.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitäh. :)

      Just, täpselt samasugune masin oli. Naljakas oli ka see, et kuigi linnas oli meil uus ja särav eestlaetav masin, kasutas vanaema ainult Rigat. Seepi vist küll ei keetnud. Samas ma ei imestaks, kui ta seda tegi. :)

      Delete
  3. pesumasinale oli ehk 'riga' kirjutatud? see pesupesemise kirjeldus tekitas magusvalusa tunde, imetlusv22rne kuidas sa oma kirjatykiga l6id nii realistliku m2lestustetulva.. ma lugesin ja tundsin seda pesuseebi l6hna ja mu n2pud tulitavad kuumas vees hoidmsisest.. :)
    ja fantastilised fotod. parim blogipostitus ever :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. See oli nüüd üks ütlemata armas kommentaar, mis tõi mulle pisara silmanurka. :) Aitäh!

      Jah, oligi Riga!

      Delete
  4. Palju palju õnne sünnipäevaks!
    Selle suusahüppemäe ja raudketiga tuli kohe meelde selle sügise lugu, kus Helsingis sai teismeline tüdruk surma kuna libistas ka end suusahüppemäest alla. Kahjuks otse terastrossi otsa. Hea lugeda, et teil asi vaid ehmatusega lõppes! :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitäh, Kirsika! :)

      Ma üldse ei imesta, et sel moel on võimalik ennast surnuks kelgutada. Meil tõesti vedas!

      Delete