Monday, November 02, 2015

Wedding stories part 3: ceremony

Viimane korda jäin pooleli sinna, kus aeg oli astuda meie uhkesse pulmaautosse. Kodus ootasid meid kõik külalised, ning esimest korda tundsin hinges tõelist ärevust. Minu tulevane oli õnneks vähe rahulikum, või pigem - suutis paremini kontrollida üle pea kasvavaid emotsioone.

Autost väljudes olid minu piirid kadunud, ning silmi täitsid pisarad. Õnneks ma polnud ainus, ning kallistades kõvasti Igori ema, mõistsin, et ma pole ainus pisardaja meie peres. 

Ja seal nad olidki - kõik meie pulma kutsutud kallid inimesed! Ma ei oska sõnadesse panna, kuidas ma särasin iga keharakuga õnnest. :)

Last time I stopped when it was time to say good bye to our hotel, step in the car and drive home. Home where all the guests were ready to greet us. More than before I was getting anxious and I am glad that atleast Igor was holding his stuff together, when all I wanted to do, was to cry my eyes off from happiness.

Getting out of the car was like a release of all the beautiful emotions inside of me. While hugging Igor's mother I was happy I am not the only cry baby in our family. :)

And there they were - all our loved ones we were extremely joyful to see!







Meie pulma tuli Igori pere ja minu õde, parimad sõbrannad peredega, töökaaslased EQUA-st, minu parim sõber Kristi, õpetaja Mari, Igori sugulased ja sõbrad, meie hingesugulased Rumeeniast ja kallid Sloveenia eestlased. Meil oli tõeliselt rahvusvaheline pulm koos eestlaste, sloveenlaste, rumeenlaste, tšehhitariga, prantslasega, ungarlasega ja fotograafiga Horvaatiast.

Igori emal tuli appi meeskond vahvaid sõpru, kes võtsid meie köögis ette söögilaua ning hiljem valasid õues jooke. Kuigi ma olin tol hetkel umbes seitsmendas taevas, et seda kõike märgata, siis õnneks pakkusid pildid meenutusi viibitud hetkedesse.

Our wedding was like an international friendship parade with people from Estonia, Slovenia, Hungary, Romania, France, Chech and Croatia. I don't know how to put into words how grateful I am that they made effort into coming to our wedding and we are forever in their debt.

Igor's mother had her friends over to help with preparing the food and catering - thank you so much! Allthough I  can barely remember what was on the table, I can go back in time though our photos. PS I enjoyed the pancake rolls with the salmon next day and they were sooo delicious! :)



Õhkkond oli hästi mõnus, ning saime läbi kallistatud-musitatud kõik külalalised. Lisaks oli tore vaadata, kuidas seltskonnad sulandusid omavahel ja külalised tundsid ennast hästi.

Meie fotosessiooni ajal oli taevas säramas päike, kuid veidi peale kella kolme tulid taevasse vihmapilved ning lubas kohe-kohe sadama hakata. Kusjuures, mul polnud midagi jahutava vihmasaju vastu, sest õues oli temperatuur jätkuvalt üle 30 kraadi.

We got to kiss and hug all of our guests and I could feel the atmosphere of our party warm and friendly. 

While doing the photoshoot at park, the sky was still full of sunshine, but after three o'clock the rain clouds started gathering. I actually didn't mind the upcoming cooling rain because the heat was still over 30 degrees.








Sõit lossi kulges kenasti vaatamata kohutavalt käänulisele teele. Taevas oli hall ja sadas õrnalt vihma. Suuremaks katsumuseks oli hoopis lossi juurde saamine, sest eelmise pulma külaliste autod olid veel pargitud imepisikesse parklasse. Meie auto sõitis lossi ukse ette, sellepärast ma ei teagi, kuidas neil autode mahutamisega läks. :D

The ride to the castle went smooth even though the road is anything but straight. Sky was grey and it was raining. Our ride went from smooth to difficult when it was time to get up the hill. Due to the previous wedding, the tiny parking space was still full, but I hope everyone got parked nicely. I really don't know cause our car drove us to the door. :D




Kui kodustehtud piltidel on kõigil kõrvuni naeratused, ning eriti särav on Igori ema, siis alates lossi uksest sisse astumisest, olid külalised tõsised. Samamoodi oli meiega, sest mõnus ärevus asendus kerge paanikaga - kas tõesti this is it?

Meie tseremoonia toimus kolmandas toas, kuhu pidi minema läbi kahe eelneva toas. Külalised istusid toolidele, ning meie ootasime esimeses toas. Ma pean nüüd Igorilt uurima, kas oli ka muusika, kui me tseremooniaruumi läksime, sest ma tõesti ei mäleta. :D 

You can see lot of smiling faces on pictures done at home, but after we got to castle Sevnica, people turned more serious. It was same with us cause our emotions turned from really excited to really scared - is this it?

Our ceremony was held in the third room where we had to go through two previous rooms. While our guests were seated, we were waiting in the first room. Someone can comment if there was music when we entered the ceremony room cause I have no memory about it. :P





Peale linnapea ja notari tervitust istusime esimesse ritta toolidele, ning tseremoonia sai alguse. Ma olin selleks hetkeks üsna pinges - emotsioonide hoidmiseks vaatasin pingsalt linnapea hiiglaslikku hõbeketti, mis nägi välja nagu see oleks purgirõngastest tehtud. :D Aga vähemalt suutis kolenaljakas kett mind hoida eemale nutmast! 

After greeting the mayor and the notar, we sat down and the ceremony was ready to begin. By that time I was in a state not knowing if to cry or smile. I locked my eyes on the mayor's silver chain and that really helped me to relax. :)



Peale ilusat kõnet lossiparoni poolt ütlesime jah-sõnad, vahetasime sõrmused, musitasime ning allkirjastasime abielutõendi. Ja vahuveini pudeli kork võis lennata!

After a beautiful speech we said "yes", exhanged the rings, kissed and it was time to celebrate!




Esimesel korrusel vastuvõtu toas ootasid meid klaasid, mida kokku lüüa ning enne lahkumist tegime lossis ka pilte.

On the ground floor there was the sparkling wine waiting for us and before leaving we did some more photos with our guests.


Hetkel, mil oli aeg lossiga hüvasti jätta, otsustasime meie veel mõned pildid teha. Aitäh, Sevnica, et olid meie maailma imelisema päeva tunnistajaks! Oleme südamepõhjani tänulikud, et saime abielluda sellises imelises paigas.

When it was right time to say good bye to castle Sevnica we decided not to let the chance go by and sneaked to the first floor for some more photos. :)



Nagu te võite näha, siis minu parimaks oskuseks on maailma pikimate postituste tegemine. :) Sel põhjusel jätan neljanda ehk peopostituse järgmisse nädalasse. Lisaks tahan teile kirjeldada ka kogu pulmaga seotud emotsioone, ning millised tunded valdasid mind olles abielunaine. Ootan teid varsti tagasi! Kui sul tekkis soov lugeda mu eelmisi postitusi pulmadest, siis ole lahke: esimene ja teine osa.

As you can see I am great at making mile high posts and not even being sorry for that. I will leave the post about the party to next week, so you are welcome to visit my blog again. You can check the previous posts of our wedding here: part 1, part 2


Jaanika




14 Responses to “Wedding stories part 3: ceremony”

  1. väga kihvtid emotsioonidest pungil pildid! täpselt nagu väljavõtted mõnest värvikast pulmafilmist ;)

    Maiken - Part of me

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kuna meil videot pulmast pole, siis tídavad pildid edukalt selle augu. :)

      Delete
  2. Appppi, kui ilusad ja romantilised pildid! Lisaks see lossis abiellumine...ooeh. Ja mu arust ülivinge, et oli nii linnapea tervitus, kui lossiparoni (kel oli väga tuus riietus) kõne. Teeb asja kohe eriti uhkeks ja meeldejäävaks :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kui me esimest korda kuulsin, mis meid ees ootab lossis, siis oli küll whaaat, on seda kõike vaja. :D Õnneks oli kõike just parajas koguses, ja kogu tseremoonia tekitas soojad tunded. :) Aitäh sulle, oleme piltidega väga rahul :)

      Delete
  3. Ouu yeah :D i can feel those emotions again when i see this pictures. My heart was beating like crazy when i went out of the car and saw all my family/friends/relatives (tears in eyes aswell :P). Castle was just amazing and all went well. Previous wedding people deicded to stay longer in bar therefore fewer parking space for us..so we just block them :D Best day ever for me (us). And yes there was wedding music playing in background in with some medieval stlye instruments.

    ReplyDelete
    Replies
    1. It was a crazy day. :) So I did forget the music, darn me. :D Thanks for reminding!

      Delete
  4. Nii ilus ja armas!
    Palju õnne teile veelkord!

    ReplyDelete
  5. Jälgin juba mõnda aega sinu blogi. Pulmapostitusi ootan pikisilmi. Mulle meeldib väga see musipilt, kus ämm teie vahelt paistab. See on nagu "I'm watching you!" :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma pidini kohe ülespoole kerima ja pilti vaatama. Sul on õigus, ta on nii ägedalt meie kahe vahele jäänud. :)

      Mul on hea meel, et sa ootad ja vabandust, et olen venitanud. Samas on nii lahe pilte üha uuesti läbi vaadata ja meenutada seda vahvat päeva.

      Aitäh! :)

      Delete
  6. Ahsamait kui ilus kõik on! :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Onju? :) No ma ütlen, see päev läks nagu linnutiivul, ja hea, et saan vähemalt piltidega seda kõike taas nautida. Tol hetkel olin liiga ärevil, et seda nautida. :)

      Delete
  7. Kõik Sinu pulmapostitused on lihtsalt nii kaunid, et... sõnu jääb väheks. Palju, palju õnne!!!

    ReplyDelete