Tuesday, November 10, 2015

Sloveenia pagulaslaagris vabatahtlikuna

Ma ei olnud kunagi mõelnud, et võiksin olla üks nendest inimestest, kes puutub lähemalt kokku pagulastega, kui nad on teel parema elu poole. Üks ohumäridest, et Sloveeniat ootab kindlalt ees suuremad rahvamassid, oli see, kui Ungari sulges juulis piiri Serbiaga ja meie riigipead otsustasid võtta ette mitte midagi. Just, te lugesite õigesti. Kiire vaade Euroopa kaardile näitab, et pagulaste edaspidine teekond on Horvaatiast edasi Sloveeniasse, ning miskipärast valis minu uus koduriik tegutsemise asemel ignoreerimise.

Septembri keskel, kui saabusid esimesed suuremad rahvahulgad, otsustas Sloveenia käituda reeglite kohaselt, mis tähendas, et pagulastele oli Horvaatiaga ühenduses olev piir suletud. Kiiresti tekkisid rahutud massid suletud uste taha, ning olukorrale ei aidanud kaasa see, kui Horvaatia andis omalt poolt kõik, et  rändajad ei jääks nende riigis liiga kauakse ootele. 

Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Piiri taha ummikusse jäänud inimesed hakkasid otsima riiki sisenemiseks uusi mooduseid. Järgmistel nädalatel oli telekas näha pilte politseinikest, kes korjasid inimesi igalt võimalikult alalt Sloveenia piiri äärest. Üheks selliseks kohaks oli Rigonce, pisike külake Horvaatia piiril. 

Veidi suuremal platsil kui jalgpalliväljak mahutati tuhandeid inimesi, kes elasid mõnda aega lageda taeva all, kehakatteks vaid riideid ja humanitaarabist saadud tekk. Rigonce elanikud olid külalislahked, ning aitasid migrante puhta vee ja neile söögi tegemisega, ning isegi majutasid peresid koos lastega. Lähemalt saate septembris toimunud olukorrast lugeda National Geographicu lehelt.

Novembriks oli tekkinud olukord, kus politsei oli täiesti läbi põlenud, ning sõjaväel polnud neid võimalik täielikult asendada. Nimelt üks Ljubljana noorteraadio otsustas koguda allkirju selle vastu, et sõjaväelased saaksid piiril politsei töö üle võtta. Nad suutsid koguda üle 3000 allkirja, mis tähendas, et kuni hääletuseni võib sõjavägi olla piiril ainult vaatleja rollis.

Reedel, kui olin sloveeni keele tunnis, rääkisid õpetajale, kuidas sooviksin minna sloveenia politseile vabatahtlikuna appi. Teadsin, et pagulaslaagrisse pakuti tööd riigi töötutele, kes on kodus olnud üle aasta ja on sloveenlased. Mina nendesse raamidesse ei mahtunud, seega õpetaja nõul registreerisin ennast läbi Slovenska Filantropija vabatahtlikuks. 

Üllatus oli suur, kui juba laupäeva õhtul sain kutse järgmise päeva hommikuks pagulaslaagrisse. Alguses ma polnud just vaimustuses pühapäeval 8 tunniseks tööpäevaks, kuid minus peituv himu minna appi oli suurem kui mugavustunne veeta pühapäev kodus. 

Pole just tavaline, et panen nädalavahetusel äratuse kella viieks, kuid pidin kohal olema juba 6.45. Lahkusin kodust kell 6 ning jätsin väikese ajavaru haarata tanklast kohv ning olla lootusetult eksinud Sygicuga. Minu õnnistuseks oli kiirtee tühi, jõudsin õigel ajal kohale, ning hingasin kergendatult, et pagulaslaagris kohal olnud miljon politseid ei märganud mu auto mittetöötavat tagumist vasakpoolset tuld.

Lahke politsei juhatusel parkisin auto otse laagri külje alla, kuigi enamik autosid olid maanteel põlluservas. 

Hoolimata varahommikust käis pagulaslaagris töö. Teele oli pargitud tavaline valge buss, milliseid võib näha Eestiski, viies inimesi maale vanaemale külla. Selles bussis polnud tavapärased reisijad, vaid pagulased, oodates sõitu järgmisse riiki. 

Kerge hilinemisega saabus meie koordinaator, ning koos temaga oli meid kokku 10 inimest. Sõitsime laagrist eemale Rigoncesse, et puhastada seesama põld, kus kõigest mõnda aega tagasi oli tuhandeid pagulasi. Vaadates praegu NG' artiklit, on raske uskuda, et pisike küla mahutas sellist inimmassi.

 Pilt: Ciril Jazbec, National Geographic

Saime kaitseülikonnad, maskid ja rohkelt kummikindaid. Töö seisnes suure põllu puhastamises kõigest, mis oli sinna pagulastest jäänud. Ütleme nii, et minusugusele linnainimesele oli selline füüsiline töö raske. Suurem prügi oli juba korjatud, seega meie tööks oli kraapida rehaga kõik, mis oli alles jäänud ning pakkida kottidesse. Ma võin aias tunnikese riisuda ja lehed kärule laduda, kuid teha tunde järjest oli paras katsumus. Hoidsin hambad ristis ja tegin tööd sama tempokalt kui teised, kuigi suurimaks sooviks oli istuda autosse ja sõita koju. 

Kell 11 tegime lõunapausi ning sõitsime tagasi laagrisse, kus meid ootas söök. Teate, sellisel hetkel, kus iga viimnegi keharakk karjub näljast ja valutab, kaob huvi MIDA süüa antakse. Pigem on küsimus, kui palju ja, kui kiiresti suudan kõhu täita. Sorri, kuid mina kui liialt toiduga pirtsutav inimene olen kindel, et pirtsutajad ei tea lihtsalt, mida tähendab nälg enne, kui ollakse taolises olukorras. 

Laagris avanes mulle esimest korda pilt pagulastest, kes väljusid bussidest. Rohkelt mehi, naised ja mõned lapsed. Läksime tol hetkel tagasi põllule, samal ajal kui nad hanereas väljusid bussist. Mulle ei meeldi vahtida inimesi silmad punnis, tekitas neis halba tunnet. Kuid mulle jäi silma noor, minuvanuse naisterahvas, kelle silmis oli kurbus ja piinlikkusetunne. Ma ei oskagi seda seletada, kuid kujutades ennast seal sabas ette, oleksin arvatavasti samasuguse ilmega.

Kui esimesed pool päeva tegin rehaga tööd, siis peale lõunat otsustasin, et minu kätest on kadunud igasugune jõuraas, ning hakkasin täitma prügikotte. Mida edasi me põllul läksime, seda vähem oli prügi, ning me saime neid juba kätega üles noppida. 

Võib olla teil tekkis küsimus, mida põllult leidsime. Kohe alguses leidsin maast ühe pisikese minioni ja hobuse mänguasja. Täpselt sellised, millega mu enda lapsed kodus mängiksid. Enamik prügi oli pudelikorgid, paberid, niisutatud salfakad, katkised plastikust söögiriistad, tühjad plekkpurgid, toidujäänused. Korjasin üles ka ühe pisikese sinise beebipapu ning tüdruku kinga. 

Lõpetasime veidi enna kella kolme, ning seal jätkatakse tööga ka täna.

Ma ei ole enda blogis veel rääkinud pagulaste teemal teatud põhjusel. Nimelt ma ei olnud varem kujundanud kindlat arvamust, ning pole kindel, kas üks päev vabatahtlikuna pani selle täielikult paika. 

Usun, et paljud teist on teadlikud, et pagulasel ja pagulasel on vahe. Osad neist on läbinud eluohtliku teekonna paadiga merel, põgenedes sõjapiirkonnast. Osad neist on astnud koduuksest välja, näiteks Albaanias, Kosovos, ning sammunud koos ülejäänud põgenikega parema elu poole. Ma ei ole tulivihane ühegi mugavuspagulase peale, kuid tunnen tohutut häbi, kuidas inimesed kasutavad ära tõelisi abivajajaid ja kogu segadust, mis on tekkinud rahvamasside liikumisel.

Kui kellegi peale kuri olla, siis võiks see olla Serbia ja ülejäänud Euroopa riigid, et nad ei teinud koostööd pagulaste kontrollimisel. Põgenike seas on süürialaste hulk mitmeid kordi väiksem, ning enamik rahvast on hoopis Balkanilt, Afganistaanist, Pakistanist, Iraagist. Poleks olnud raske saata tagasi kosovlased ja albaanlased, kui tekitada olukord, kus nad veedavad mitmeid kuid lageda taeva all, läbides mitmeid riike, jõuavad Saksamaale ning saadetakse lennukiga koju tagasi. 

Et mitte kirjutada üks lõpmatu postitus pagulaste teemal, siis tõmban otsad kokku. Tahan veel öelda, et see, et ma käisin vabatahtlikuna abiks ja arvatavasti lähen ka edaspidi, pole seotud sooviga aidata pagulasi. Minu mure ja südamevalu käib pigem kohalikele sloveenlastele, politseile, sõjaväele, kes on pandud raskesse olukorda nende enda riigi ja teiste riikide tegevusetusega. 

Võib olla üks hetk mõistan pagulasi paremini, kuid täna pole see hetk veel käes.

Ilusat nädala algust soovides,
Jaanika




9 Responses to “Sloveenia pagulaslaagris vabatahtlikuna”

  1. võib-olla üks hetk mõistan vahet mõistete "pagulane" ja "immigrant" vahel paremini, kuid täna pole see hetk veel käes* :D

    ReplyDelete
  2. Mul üks tuttav sloveenlane ütles ka, et seis on jama.. Mariborist Budapesti pidi ta sõitma lennukiga, sest piir on ju kinni. Samas Budapestis olukord nii trööstitu ei tundunudki aga võibolla lihtsalt liikusime ainult pagulasvabades piirkondades.
    Sinule aga kiidusõnad, et appi tõttasid!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Oh, kas tõesti isegi eurooplased ei pääse üle piiri?

      Aitäh! :)

      Delete
    2. Jah, ütles et võibolla oleks saanud, aga see oleks võinud meeletult aega võtta ja oleks siiski säilinud oht, et äkki siiski ei saa? Kuna meil oli aga üsna ajapeale minek ning mittetulemine poleks olnud eriti hea variant, siis tegigi mu tuttav sloveenlane ringi, hiiglasliku ringi.

      Delete
  3. lugesin nii sinu postitust kui ka toda National Geographicu artiklit ja nõustun, et kontrolli puudumine ja segadus ongi kogu selle asja juures kõige hullem. on neid, kes reaalselt põgenevad sõjakoleduste eest, aga ka samal ajal terve hulk neid, kes lihtsalt kasutavad olukorda ära ja imbuvad abivajajate hulka. ja kontrolli ja korra puudumine riigipiiride ületamisel ning üleüldine segadus ongi see, mis meid, tavakodanikke hirmutab ja ärritab. ja ega meie inimeste negatiivne suhtumine ei muutu, kui valitsus samas vaimus jätkab ja selgeid seisukohti väljendada ei suuda.
    sina aga oled väga tubli, et seda sinna pisikesse külakesse maha jäänud segadust likvideerida aitasid!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitäh, Maiken! Mul on hea meel, kui ma kuidagigi sain abiks olla.

      Just, mõistan samamoodi nagu sina. Ja valitsus peaks väljendama selgeid seisukohti.Muidu võib tekkida selline olukord nagu Sloveenias, ja tagajärjed pole rõõmustavad.

      Delete
  4. Mulle meeldis väga lugeda seda peaaegu otsereportaaži sündmuspaigalt ning ausat, liigsete emotsioonideta (millest nõretab peaaegu iga teise inimese avaldus või lugu) arvamust. Mõtlen sinuga küllaltki sarnaselt.

    ReplyDelete
    Replies
    1. No siis läks mul korda panna mõtted kirja nii nagu kõik toimus, mis on tegelikult hoopis teine pilt, kui meedias näidatu. :) Aitäh sulle!

      Delete