Wednesday, October 28, 2015

Minu aasta kodusena

Ütlen kohe ära, et ma ei võrdle ennast emadega, kelle kodusolemise põhjuseks on mini-inimesed, kes ei saa ilma emata hakkama. Minu lapsed on juba aastaid kaelakandvad iseseisvad põngerjad, kelle jaoks on mul au olnud olemas olla. Vaadates lapsi praegu, on mõnus näha, kuidas minust on kasvanud nende tugiisik, ning samas pöörduvad nad iga päev maailma poole, et leida sealt uut, mis ei tule nende emalt.

Ehk siis, mis juhtub siis, kui olles kodune, pole enam kõige tähtsam iga sekund laste eest hoolitsemine?


Kahtlemata olen viimasel aastal otsinud endale tööd. Tunnistan, et mitte kõige agressiivsemal teel, saates päevas mitmeid CV-sid või kolistades ettevõttete ukselinke. Siiani on mul töö leidmine hästi lihtsalt läinud. Võibolla on see põhjusel, et juba statistiliselt pole olnud hädavajalik tegeleda tööle kandideerimisega ehk siis miljonite CV-de saatmisega. Või pigem põhjusel, et olen alati töö leidnud lihtsalt, kulutamata sellele pikalt aega.

Viimane aasta on näidanud mulle vastupidist olukorda. Tean, et oskan ennast hästi müüa, kuid ometi on töö leidmine tulemusteta. Öeldakse ju, et töökogemus on oluline, ja võin tunda enesekindlalt, et mul on see koht paberitel täidetud. Iga kord, kui kandideerin saan lisada soovituskirja, ning jäädes ootama vastus.. jäängi ootama või saan viisaka ei.


Kuidas on mulle mõjunud äraütlemine? Nagu võite arvata, siis ei midagi head. Ütlesin juba, et ma pole saatnud meeletult CV-sid, kuid iga negatiivne vastus mõjub kergelt õõnestavalt. Nagu kuskil seal on palju teisi inimesi, kes on minust paremad. Nagu ma pole kellelegi piisavalt hea. Ma ei kanna seda koormat päevast päeva endaga, kuid hetkedel saades vastuse, pean koguma ennast, et tuletada meelde - ma ju siiski olen kellelegi väärtuslik.

Olen pidanud aru nii enda kui ka Igoriga teemal, kas võiksin proovida luua enda ettevõtte, ning olla iseenda ülemus. Mul on suurepärane idee, kogemused müügis ja turunduses, ning planeerin alustada tasapisi ettevõtte loomise suunas. Tundes ennast, mõistan samaaegselt, et minus on olemas ka alalhoiuinstink, mis tahaks ennast paika panna ühte suurde ja mugavasse ettevõttesse, kus ma ei peaks kandma liigset vastutuskoormat.

Seniks, kuni saabub mu unistuse töö või võtan ohjad enda kätte ning loon ettevõtte, olen andnud parima ennast koduselt harides. Andes parima võiks tegelikult märgida jutumärkidesse, sest tihti on see võitlus kodutööde, laiskuse ja aja jagamisega pere vahel. Teen suure kummardusse enda blogile ja teile, blogilugejad, sest olete olnud minu pind pees, ajades mind otsima uusi ja huvitavamaid lahendusi. Seda kõike positiivses noodis.


Minu kõige tugevamaks mureallikaks on sloveeni keel. Ma saan kõnes aru pea kõike, kuid olen kohutuavalt arg, et hakata kohalikku keelt praktiseerima. Igori, kes on miljon-triljon korda enesekindlam ja tublim kui mina, on kordi rohkem innustatud rääkima eesti keelt. Teda huvitab minu kodumaa ajalugu, ning uurib Eestis toimuva kohta. Lisaks kuulen ta vanematelt pidevalt etteheiteid, miks, MIKS ma ei räägi sloveeni keelt. Kui nad vaid mõistaksid, kui arg ja endassetõmbuv olen sel teemal.

Võin kokkuvõtvalt öelda, et kuigi töötu olemine tekitab minus masendavaid mõtteid, olen samaaegselt õnnelik, et saan tegeleda rohkem kodustega ning enda hobidega. Ma arvan, et tõeline privileeg on olla lastele pidevalt olemas, ning hetkel, kui elame vanemate kodus, saame lubada seda, et perest ainult üks inimene töötab.

Kuid minus jääb alati kriipima mõte, et saan anda endast rohkem. Seega ma ei mata maha ühtki uut ideed, ning ei jäta võitlust. Mis siis, et on raske. Mis siis, et tihti pean vaatama sügavalt enesesse, et leida väärtus. Mis siis, et mõnikord tahaks päevad läbi sarju vaadata ja jäätist limpsida. :D Seda viimast ma küll ei tee, aga tunnistan, et on hetki, kui võiks.. 

Lõpetuseks ütlen, et kodus olemine on positiivne, kuid samas tuleb teha pidevalt endaga tööd, et mitte langeda mugavustsooni. Mind on tublisti aidanud mu enda pere, tänu kellele tahan parem olla. Kasvõi kaalulangetus, sportimine, fotograafia arendamine jne jne.

Kuidas teil on läinud motivatsiooni leidmisega, kui olete pidanud olema kodune ja ei töötanud?

Selle postituse pildid on pärit minu Instagramist, ja kui soovid näha igapäevaselt värskeid kaadreid imeilusast Sloveeniast, klõpsa SIIA.

Jaanika




23 Responses to “Minu aasta kodusena”

  1. Tean täpselt, mida tunned (keeleprobleem ja uues kohas otsast alustamine), aga võid olla õnnelik, sest sinu CV-dele on vähemalt reageeritud. Siin Soomes ei viitsi tööandjad viimasel ajal üldse midagi vastata, sest tahtjaid on liiga palju.
    Aga minagi olen õppinud ja tegelikult õpin ikka veel, et ka kodune elu (isegi ilma lasteta) võib olla sisukas. Üks tähtis asi on iseeendale väljakutsete esitamine :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Tõsi ta on. Tuleb endale põnevaid tegemisi leida. :)

      Delete
  2. Täiesti teemaväline kommentaar aga nomaeivõinoh. Sinu uus blogi päis on lihtsalt I-ME-LI-NE! *südamesilmad*

    ReplyDelete
    Replies
    1. sekundeerin, täiesti imeline päis!

      Delete
  3. Kas Igori vanemad oskavad inglise keelt? Ja mis keeles lapsed Igori ja ta vanematega suhtlevad?

    ReplyDelete
    Replies
    1. Jah, oskavad. Lapsed on ammu juba sloveeni keelega nagu kalad vees. :)

      Delete
  4. Mulle tohutult meeldib su uus header! Võiks isegi öelda, et minu silmis on see üks parimaid kolme viimase seast. Sul on fotograafia osas meeletult annet. Kas see sulle sügavamat huvi ka pakub? Sel puhul saaks ju lisaraha teenida ka fotograafina ja tegelikult see oskus on nii mõneski ametis ju kasulik. Aga kuna ma ise pole veel tööellu sukeldunud, ei oska ma sulle kahjuks nõu anda. Olen lihtsalt moraalseks toeks ja ühel päeval saad ühe ilusa JAA! :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitäh, aitäh - ma olen südamest liigutatud. :)

      Fotograafia võiks tõesti olla üks ala, mida ma peaksin raha teenimise eesmärgil proovima. Kui mitte enda firma teha, siis proovida ajakirjadesse tööle saada. Ma täpselt küll ei tea, mil moel nad seal fotograafe kasutavad.

      Delete
  5. Aga miks sa ei räägi kodus mehe ja lastega sloveeni keelt? :) Nende ees ei peaks ju ometi häbenema. Saan aru, et ämma-äia ja teiste ees ei julge, aga kodus oleks ju see mõnevõrra lihtsam. Teatadki kõigile, et nüüd on selline eksperiment, kus räägite ainult sloveeni keeles nt nädal aega.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Noooo ma ei tea... :P Tegelikult lastega on see lugu, et ma kindlasti ei räägi nendega sloveeni keeles, kuna neil on niigi sloveeni keele üleküllus ja siis ma viimase jõuraasuga praktiseerin eesti keelt nii palju kui vähegi võimalik. Nad teevad eesti keeles juba nii palju vigu, et ma pean endast veelgi rohkem andma. :)

      Delete
  6. Tere!
    Mina olen Agnes, koduperenaine aastast 2011 :)
    Mu mees sai välismaal tööpakkumise ja tulime siia aastaks, aga nüüd jookseb juba viies aasta ja mina olen terve selle aja olnud kodune! Esimesed aastad olin lapsega kodus, tööd ei otsinud. Siis läks tütar kooli ja mina hakkasin kuulma etteheiteid (kusjuures need ei tulnud kohalike suust), et miks ma küll kodus passin ja tööle ei lähe. No, aga kui mul on imeline abikaasa, kellele meeldib see, et ma kodus olen, siis milleks seda muuta. Eks ma üritasin ikka tööd ka leida, aga oskamata kohalikku keelt, see otsimisega piirduski. Aasta tagasi otsustasime, et kui ma nagunii kodus olen, siis ehk on aeg mõelda teise lapse peale. Mõeldud-tehtud ;) Nüüd saan olla rahulikult kodus vähemalt kaks aastat ja nautida seda aega.

    Ja Sina, armas Jaanika ära üldse põe kodus olemise pärast. Küll see töö ka tuleb, täpselt siis kui sa seda kõige vähem ootad. Seniks aga rõõmusta meid ikka uute huvitavate blogipostitustega ja ilusate piltidega.

    Kallid ja paid!

    Agnes

    ReplyDelete
    Replies
    1. Küll need teised ikka teavad kõige paremini kuidas asjalood PEAKSID olema, onju! ;) Minu meelest on kõige olulisem, kuidas teil kodus on kokku lepitud ja see on armas, et mees suhtub postitiivselt ja sina samamoodi. Puhas harmoonia. :)

      Vaatan kutsikasilmadega otsa ja luban, et toon edasipidigi häid postitusi. Musidkallidõhupallid!

      Delete
  7. Kas sa mäletad seda tunnet, kui sa ühel hommikul üles ärkasid ja taipasid, et sa saad sloveeni keelest aru? Seesama hea tunne (tegelikult veel parem) tabab sind, kui sa seda keelt ühel päeval rääkima hakkad. Kui kodustega ei julge, alusta poemüüjast või postiljonist või lastest. Lapsed ei naera, kui vigu teed, nad on pigem väga head õpetajad. Inglise keelt sa ju räägid, miks peaksid siis sloveeni keeles rääkimist kartma? Alusta väikestest asjadest. Hommikul üles tõustes ütle teistele tere hommikust või soovi mööduvale postiljonile kena päeva. Ja kui keegi (võõras) kõnetab sind selles keeles, vasta sina ka sloveeni keeles.
    Mäletan, kui kunagi Saksamaal olin, siis esimesed kolm kuud rääkisin 99% inglise keeles. Kuigi mul oli saksa keeles koolist väike põhi all, tundus mulle ikka, et ma ei oska piisavalt, et päriselt rääkida. Aga siis ühel hetkel ma tundsin, et see on päris koormav, rääkida ühtedega inglise keeles, teistega purssida saksa keeles ja nii ma loobusin päevapealt inglise keeles rääkimisest. Ükskõik, kui segaselt ma seda saksa keelt siis ei rääkinud, ma õppisin läbi selle. Ja lugesin alguses lasteraamatuid, et saaks osade sõnade kirjapildi selgeks ja sisust aru ja lauseehituse joonele.

    Mis puutub ettevõtte loomisse, siis millal veel, kui mitte praegu? Kui peaksid tagasi tööle minema, siis on tõenäosus ilmselt kordades väiksem, et sa selle ettevõtte ära teed. Raske on otsuse vastuvõtmise hetk, edasi läheb lihtsamaks, sest siis on siht silme ees. :) I know! ;)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ahh, see oli küll nüüd armas lugemine. Ma olen vahepeal lastega vaadanud filme koos ja lugenud hoolsalt supakaid ning kuulanud juttu. Aga tunnen, et ongi vaja mingit lüket, et alustada. Võtangi siis poemüüjad ja postiljonid ette. :)

      Olen hakanud end ettevõtte teemal harima, eelkõige, mis puudutab Sloveenia legislatsiooni. Kui ma hästi mäletan, siis neil on see tiba keerulisem, loe:kallim, kui Eestis. Igatahes, kui mu ettevõte sünnib, siis see on järgmise aasta septembris, sest mu idee on seotud just selle hooajaga. ;)

      Delete
  8. Saan siinkohal öelda, et tean mis sa tunned ja seda otseses mõttes. Kodune mugavustsoon on mõnesmõttes ütlemata mugav ja hea, samas soodne puhver kurvameelsusele ja isikliku sära kadumisele. Mulle tundub, et motivatsiooni ongi raske leida, sest alati leidub põhjus, et miks homsest hakata. Samas on vahepealsed "EI-d" ja vastamata jätmised jätnud oma jälje enesekindlusele ja usule, milleks siis üldse proovida. Ja nii lähevad päevad ja kuud ning siis tundub, et miks üldse proovida, sest aina raskem oleks ennast üldse kodust välja vedada, et minna uhhh, tööle. �� Aga miski pole lootusetu, seega tuleb ennast sundida, mõnikord isegi vastu tahtmist.

    Keele koha pealt, proovigi kodus hakata keelt praktiseerima. Kuigi ka siin mõistan sind. Elades koos inimesega, kellega pole ühine emakeel ja keelekeskkonnas, mis pole minu enda oma, oleme me teatud mõttes madalamas positsioonil. Sest keelebaas ei lase meil olla võrdväärsed ning et vestluses oleks võrdsus, tuleb kasutada keelt, mis on mõlemil võrdselt. Ja sellest ka mugavus, kui saab lihtsamalt, siis pole tarvis kasutada raskemat teed. Jõudu ja meelekindlust alustada pisikestest asjadest. Ja ühelt hetkel tunned, et oiii kuidas ma kõiki neid sõnu tean, mis suust välja tulevad. ��

    ReplyDelete
    Replies
    1. Marii! Sa oskad nii toredalt ja ladusalt kirjutada, et ma ei jõua enam su blogi ära oodata. :) Aitäh, sulle! Ma näen, et meil on täpselt samasugused mured ja rõõmud koduses elus.

      Kui hästi järele mõelda, siis mul on paljude edasiminekutega olnud alguses tohutult probleeme. Kasvõi kaalulangetus. Usun, et ükspäev "sunnin" ennast keelt rääkima. Ei saa igavesti seda õiget hetke ootama jääda.

      Delete
  9. See pole küll päris võrreldav sinu olukorraga, aga kui ma pikemalt Argentiinas olin, siis mu sõbrad lihtsalt keeldusid muga inglise keeles rääkimast. Juba kolme nädalaga muutusin hispaania keeles palju enesekindlamaks ning sõnavara kasvas tohutult. Sa sea end lihtsalt fakti ette ning keela ka Igoril ja ta ülejäänud perel endaga inglise keeles rääkida. Vabandan nüüd ette järgmise lause pärast, keda selline mõtteviis peaks riivama, aga mu Argentiina sõbrad tavatsevad öelda, et täiesti selgeks saab keele ainult hällis või voodis. Sul on seega lootust :)

    Ja see blogipäis on võrratu!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitäh! :)

      Sul on lahedad Argentiina sõbrad. :) Mul on kodus kahjuks vastupidine lugu ja Igor nämmutab mind korralikult, peaasi, et sloveeni keele õppimisega ei tüüta. :P

      Delete
  10. Mina olen olnud kodune pool aastat. Algul kui töötuks jäin, siis mõtlesin, et mis seal ikka - puhkan suvel ja küll siis sügise poole hakkan töökohta otsima.
    Paraku pole kõik nii lilleline. Olen juba mitu mitu kuud cv-sid saatnud, motivatsiooni-ja kaaskirju kirjutanud, aga paistab, et see on mingi uus trend tööandjate seas, et ei suvatsetagi vastata, isegi kui Sa ei sobinud neile.
    Kodus olemine on viimasel ajal väga vastu hakanud. Laiskus kipub peale ning kuidagi kasutuna tunnen end. Et milleks üldse hommikul voodist üles tõusta . Pole absoluutselt motivatsiooni ja ei oska seda hetkel kuskilt otsida ka. See "homme hakkan" on kerge tulema.
    Eks ta paras nutulaul ole, aga segased tunded on praegu. :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma täiesti mõistan sind. Kõige hullem ongi, et mida rohkem sa mõtled, seda vähem hakkad tegutsema. Alati saab saab edasi lükata akende pesu, prügi väljaviimist, enda tagumiku püsti ajamist jne jne. Ma olen täiesti teadlikult hakanud vältima ülemõtlemist. Sel moel võin ennast täiesti auku mõelda. :D

      Soovin sulle hästi palju edu!

      Delete
  11. Mina soovitaks küll oma äri liini ajama hakata. Minu arvates on kõige olulisem just idee ja kui sul on see olemas, siis see on põhiline. Paljudel oleks vb algkapital oma äriks, aga kui ideed pole, siis pole sellest rahast kasu.

    Mina seisan ka hetkel dilemma ees, et kas kolida koos mehega välismaale, kus talle tööd pakuti. Aga kodust ja perest eemalolek on nii hirmutav, samuti täiesti 0st alustamine nii keeleõpingute kui ka töö kohapealt. Ilmselt ma peaksin kuni keele selgekssaamiseni kodus olema ja see tundub ka hirmutav. Sul on vähemalt abikaasa Sloveeniast pärit, tema pere ja sõbrad on seal, kellega saate aegajalt suhelda. Meie puhul ei oleks meil alguses ühtegi sõpra. Samas eks iga algus on raske ja ma vahepeal mõtlen, et tuleks oma mugavustsoonist välja astuda. Mingit tegevust ma ikka ju leiaks kodusena, läheks kasvõi keeltekooli:)

    Ma olen alles üsna vähe su blogi lugenud, sellest ka küsimused. Kuidas sa üldse Sloveeniasse sattusid? Kas kunagi oleks ka plaan Eestisse kolida? Kui tihti Eestis käite?

    ReplyDelete
  12. Ükskord oli igav ja kiitsin teid, armsad blogijad : https://cheelaaviee.wordpress.com/2015/09/06/7-lemmikut-eesti-blogijad/

    Tee oma firma ja võta mind enda juurde tööle :P :P

    ReplyDelete