Tuesday, September 01, 2015

Täna õhtul juhtus

Minult on mõnikord küsitud, kuidas see maaelu ka on, ja tõesõna siiani olen alati krimpsus näol vastanud - igav. Igavese linnainimesena ma ei oska nautida vaikust, puhast õhku ja lõpmatut kaunist loodust nagu siinne piirkond pakub, sest alati on nagu midagi puudu. Võib olla, kui oleksin juba sellises eas, kus hing vajab rahu, kuid hetkel nõuab seesama hing tümpsu ja mürtsu, mida maaelu ei paku.

Kuid ometi! Kuid ometi suudan ma üllatuda, kui tunnen, et nüüd küll sammaldun diivanisse. Pool tundi tagasi alustasin postitusega sellest, kuidas näen mina sõprussuhteid laste vahel. Jõudsin teise lauseni, kui avatud, kuid kardinaga kaetud rõduuksest lendas sisse herilane ja hakkas hullunult ümber tule keerutama. 

Putukamürk!

Ma olen 99% igasuguste imalalt haisevate putukamürkide vastu, kuid tänu 1%-le eirasin reeglit ja kukkusin tulistama. 

Pihtas!

Käe lähedal polnud ühtegi eset, millega töö lõpuni viia, ning panin mürgipudeli maas lebava herilase peale. Mõistsin, et nüüd oleks tark tegu rõdu uks sulgeda, et rohkem sõbrakesi sisse ei sajaks. Hetk hiljem kuulsin grammike tummisemat põrisemist ja tuppa lendas sõber vaablane.

Appi!

Ei, ei, te ei saa aru!

APPPIIII!

Mõttes kallistasin Igorit, kes pani rõdutoa ja koridori vahele kardina, et putukad ei saaks tuppa lennata. Kui herilase lend ümber tule oli hullunud, siis vaablane üritas pea ees toa seintest läbi põrutada. Ja siis seal olin mina. Varbaotsteni hirmunud. Ja veelgi rohkem hirmul, kui nägin, et jätsin putukamürgi valele poole kardinat koos mürgitatud herilase ja vihase vaablasega.

Aplaus!

Mõistsin, et olen piisavalt argpüks, et oodata seal kardina taga paar tunnikest kuni Igor tuleb. Siiski suutsin olukorras säilitada nii palju kainet mõistust, et minna alla korrusele uut mürgipudelit otsima.

Olemas!

Võitlus vaablasega läks pikemalt, kui herilasega, kuid kokkuvõttes jäin võitjaks mina. Koos mürgitatud ruumi, kopsude ja kassiga, kes keeldus toast lahkumast. 

Viinamarju noppima minnes koputan sõrmega kobarale ja tavaliselt sealt lendab mõni triibulises kostüümis sõbrake. Teinekord täitsa loobun, kui tegemist on vaablastega.

Sattusin hoogu ja võiks seda postitust jätkata teemadel herilased meie ilusas elus, või kõrvahargi armeed, või terve suve akna taga kostuv ritsikaorkester. Ning miks ka teemal põlluteid kaunistavatest herilasämblikest. Kuid ei. Ma ei ole ju see eputrillast blogija, kes tahaks enda korteris elavaid lugejaid kadedaks ajada!

Kuidas on teil lood putukatega?

Jaanika




7 Responses to “Täna õhtul juhtus”

  1. Ma ei tee kunagi vahet, kumb see nõelab vaablane või vapsik, aga igatahes ma nüüd kardan igasuguseid putukaid. Nimelt eelmise aasta augustis õnnestus mul vapsikult nõelata saada, kukla piirkonda. Elu jooksis tol hetkel silme eest läbi ja pisarad hakkasid voolama. Soovitati allergiatablett sisse võtta ja külma selle koha peale panna. Läks õnneks ja hammustusekoht läks ainult paiste.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Igori õde astus vaablasele peale ja nuttu tuli sealt üpris palju võrreldes sellega, kui ta kuu tagasi basseini ääres herilaselt sutsu sai. Ju siis on tunduvalt valusam. Ma loodan, et paranesid hammustusest hästi, kuigi hirm on kindlasti edaspidi suurem.

      Delete
  2. Mina läksin paar nädalat tagasi kodust välja ja otse maja ees lendas minu poole herilane, kes pikemalt mõtlemata nõelas mind käsivarde. Ma arvasin alati, et herilane teeb enne mingi tiiru minu ümber ja siis otsustab, kas nõelata või mitte... Aga tundus, et tal oli vaid üks eesmärk. Mind pole herilane vist 20 aastat hammustanud. Väga valus oli ja pisut läks ka paiste. Lasin kohe parfüümi peale sellele kohale, kuid see valutas ikka terve õhtu. Õnneks tõmbus hommikuks tagasi. Seega linnas samad rõõmud :) Minu ema nõelas herilane kunagi selja tagant kaela ja paar nädalat hiljem avastas ta, et sai jälle ilma prillideta lugeda. Uskumatu lugu. Kuid oleks võinud minna ka hoopis teistmoodi.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Tead, arvatavasti õnnestus sul lihtsalt kuidagi herilase lennuteele astuda. Ja eks see sinule otsa põrutamine ehmatas teda ning seetõttu ta nõelaski. Herilased on tegelikult üpriski sõbralikud ja niisama nad naljalt kedagi ei nõela. Kuna tegelen mesindusega siis olen selle maailmaga üpriski kursis. Herilane ja vapsik ründavad üldjuhul siis kui kujutad ohtu nende pesale või väga konkreetselt neile endile.

      Delete
    2. See oli 2001 aasta suvi, kui Eestis oli nii palju herilasi, et võimatu oli õues süüa, päikest võtta, jalutada. Mäletan, et nägime kaht herilast jäätisega tüdrukut ründamas - kahju, et ma olin nii laps ja arg siis, et neid ära ei ajanud.

      Minu vanem tütar on meeletult vapper ja kui herilane tuleb ta ümber, siis ei liiguta ja varsti on sõbrake läinud. Viimane kord basseini ääres lõunat süües istus talle lõpuks herilane põsele ja no siis ta palus küll, et ma selle ära ajaksin. :)

      Kuidas su emal nüüd prillide ja lugemisega on?

      Delete
    3. Igori vend niitis muru ja sattus mäel nende pesale. Seal kasvab kõrgem rohi ja pole maapinda hästi näha. Sai päris mõnusalt sutsata.

      Delete
  3. Ma arvasin alati ka, et ma pigem linnalaps (ikkagi linnas kasvanud ja linnaeluga harjunud) ning seega isegi mõte väikelinna kolimisest oli ebameeldiv.

    Samas ma pean ütlema, et ma üllatusin üsna meeldivalt. Eks oma rolli mängib ka see, et me ei ela päris metsa sees vaid väikelinnas, mis on üsna elu-melu täis ning samas me ela ka väga kaugel Torinost (40 km) ning ühest teisest, Torinost pisemas linnas (9km). Ja noh..eks ma tunnistan, et me oleme nii kui nii laisad ja kodused vanurid :D

    Ja noh..võimalus oma aiast piparmünti, viigimarju, virsikuid ja nii edasi korjata, rõdult hirvi ja metssigu vaadelda ja nii edasi korvab igasuguse edasi-tagasi pendeldamise ;)

    Aaa..ja meil ka täiega palju herilasi ja vaablasi sel aastal :S jube! Õnneks viimati sain nõelata..nii 15 aastat tagasi? :)

    ReplyDelete