Monday, September 28, 2015

Kuidas Sloveenias elamine on mind muutnud

Lugesin paar päeva tagasi Marta poolt kirja pandud postituse, kuidas on Prantsusmaal elamine teda muutnud, ning sain tõuke lõpuks ometi alustada enda emotsioonide paberile panekuga. Uude riiki kolimine, harjumine ning muutumine on teema, mis mind ennastki paelub. Enne Sloveeniasse kolimist mõtlesin tihti sellele, kas Eestist lahkumine ning välisriigis elamine muudab mind, või jään sügaval sisimuses samasuguseks inimeseks, kes olin varem.

Võiks öelda, et esimene poolaasta uues riigis oli kõike muud, kui lustlik seik mõnest romantilisest filmist. Kes veel ei tea, siis alguses elasime koos ühiselamus - mul nimelt vedas sellega, et sain toa täiesti endale. Uurisin välja, et minu toakaaslane tuleb ühikasse kõigest paar korda semestri jooksul, mis andis võimaluse perega terve tuba okupeerida. Ütlen juba ette, et mu toakaaslasel, keda hiljem kohtasingi mõned korrad, polnud midagi selles vastu.

Vaadates tagasi ühikaelu perioodile, olen kindel, et praegu ma ei oskaks eales olla nii tänulik selle üle, et saan elada suures mugavas majas koos lõpmatu aiaga. Me elasime ühel korrusel koos sloveeni ja välistudengitega, ning jagamisele läks nii köök, kui ka vets-vannituba. Tuba oli nagu üks väike ühiselamu tuba ikka - kappide, riiulite, kahe voodi ja lauaga. 

Elada sellises pisikeses toas kõik koos oli meie esimene proovikivi perena. Ja ma ei saaks rohkem rahul olla! Igor oli esimesest minutist see inimene, kellega teadsin, et veedan terve elu koos. Ta kohtles nii mind kui ka meie lapsi tõeliste kuningannadena, ning pakkus igati lohutust, kui emotsioonid kasvasid üle pea. Polnud lihtne, sest samal ajal käisin nii koolis, tööl, kui ka üritasin hoida meid seal pisikeses elamises õnnelikuna.

Usun, et meie ühikaelu perioodil kasvasin tohutult välja mugavustsoonist, millese on nii kerge langeda. Käisime mitmeid kordi päevas õues aega veetmas, pargis mängimas ning parte söötmas, ning igal õhtul enne magamaminekut võtsime ette pika jalutuskäigu.

Mai kuu alguses olime valmis kolima päris enda korterisse, mis jäi sinnasamasse imelisse piirkonda, kus oli ka ühiselamu. Samal päeval, kui valmistasime ette kolimist, teatas üürileandja, et korter läheb hoopis tema sugulasele. Sellega pikendas ta meie ühikaelu kuu võrra, kuid samal ajal andis meile võimaluse leida veelgi parem korter Ljubljana kesklinnas ühelt toredalt noorelt naiselt. 

Nagu ma juba enne ütlesin, siis ma ei oleks eales osanud nii tänulik olla enda elamise üle, kui ma poleks pidaud läbi tegema ühikaelu. Enda köök, enda vets ja vannituba - see kõik tundub ju nii elementaarne, kuid vaadates tagasi, oli see üks parimaid aegu mu elus. Kes oleks võinud arvata!

Muuseas, hakkasin In Love in Ljubljana blogi kirjutama veidi aega peale korterisse kolimist, ning ma arvan, et seostan siiamaani blogi ja ilusat aega õnnetundega, mis mind valdab, kui saan teile kirjutada.

Arvan, et selle lühikese aja jooksul kasvatasin naha vahele rohkem kannatlikkust ning tänulikkust, kui kunagi eales.

Peale lühikest aega Sloveenias elamist, leidsin endale töö. Võiks isegi öelda et töö leidis mind, sest tänu ülikoolile, kes andis Ljubljanas elavate eesti tudengite kontakte, sai tööandja minuga ühendust. 

Ma ei ole kunagi ennast nii suurepäraselt tundnud, kui alustades töötamist Sloveenias. Meie meeskond oli rahvusvaheline, ning alates esimesest päevast võeti mind kiiresti omaks. Mõeldes enda varasematele kogemustele Eestis, siis tavaliselt oli algus vastupidine, ning omaks võtmiseks läks aega. Ma ei eeldagi, et kiire sulandumise taga oli siiras soov sõprust arendada, kuid omamoodi andis see mulle kui uuele töötajale võimaluse tunda enda mugavalt. Ja, kuidas veel saaks töö paremini laabuda, kui teha seda sõbralikus õhkkonnas.

Mõnda aega hiljem, kui meile lisandus uusi töötajad, märkasin taaskord, et uued inimesed sulandati väga kiiresti meie seltskonda. Pean tunnistama, et mulle oli see jätkuvalt arusaamatu, kui vabalt mujalt riikidest pärit inimesed suhtlevad omavahel. Neil polnud komplekse ja vajadust jätta muljet endist kui kõrkitest inimestest - nad olidki just sellised nagu nad olid. Avatud ja toredad.

Hakkasin isegi mõistmisele jõudma, et kogu see külm bitchilik suhtumine ei näita mitte inimese enesekindlust, vaid pigem selle puudumist. Kõige lahedam oli ka see, et soe külalislahkus hakkas mullegi külge, ning enam ma ei oskakski teisiti. 

Sellegipoolest olid meie töötajad erinevad, ning ka see oli omaette boonuseks, sest sain õppida erinevate kultuuride omapärasid. Kuigi jah, kokkuvõttes ühendas välismaalasi, sealhulgas ka sloveenlasi see tunnusjoon, et nad olid enesekindlad, sõbralikud ja hea huumoriga.



Et ma ei jätkaks seda postitust lõpmatuseni, panen teile kirja viimase olulise muutuse, mis on mind kasvatanud paremaks inimeseks. 

Ma olin varem ikka päris kõva plärtsuja ja kiire kohtumõistja. Enda kalli abikaasa pealt õppisin seda, et heade asjade nimel tuleb oodata, pingutada ning vajadusel oodata veelgi, ning lõpetuseks üritada mõista. Ta ei ole kunagi mind solvanud, and god only knows kui mitu korda olen mina seda enda väikluses ja egoismis teinud. 

Mõistan, et ta on mulle seda andestanud, kuigi mõistan ka seda, et välja öeldud sõnad on juba kahju teinud. Õnneks on siingi olnud abimeheks tema parim külg ehk kannatlikkus, ning ta on lasknud mul teha vigu ja oodanud, et õpiksin olema parem inimene. Jätkuvalt õpin, kuid samas mõistan, et areng on olnud tohutu!

Siinkohal ka minu pisike nõuanne - kui sa tunned, et oled mingis situatsioonis käitunud halvasti, siis ära piina ennast sellega, et mõtled 1000 korda üle, kuidas oleksid saanud paremini teha. See oli sinu õppetund, milles kukkusid läbi just sel põhjusel, et saaksid järgmisel korral olla parem. 

Ma loodan, et teil oli seda postitust põnev lugeda! Vähemalt minul oli kirjutades mõnus soe tunne rinnus, meenutades enda elu algusaega Sloveenias, ja mida olen õppinud sellest. :)

Jaanika




12 Responses to “Kuidas Sloveenias elamine on mind muutnud”

  1. Mida sa Sloveenia õpid/õppisid?

    ReplyDelete
    Replies
    1. Võtsin biotehnoloogia teaduskonnast aineid, mis sobisid mu tööstusökoloogia erialaga Eestis. Hetkel ei õpi.

      Delete
  2. Nii mõnus lugeda! mina olen palju samu asju õppinud tänu oma abikaasale ja lapsele aga siin samas vanas armsas Tartus :) seda sooja maa päikselist sõbralikkust ja lahkus ja avatust võiksod aga meile siia ka saata kuidagi, raske on siin külmade inimeste vahel ise soojaks jääda. Võiksid ka kirjutada kommetest, mille seal elades külge oled saanud. Või mis alguses tundus omapärane ja nüüdseks loomulik :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Sa oled mul alati meeles olnud, kui väga soe ja sõbralik inimene, nagu su täditütargi. :)

      Delete
  3. Mul just seisab kolimine välismaale. Plaanin kevade lõpus kolida ning jäin peale seda postitust mõtlema, et huvitav, kui palju mind selline mugavustsoonist välja astumine muudab ning kas ma üldse saan hakkama. Aitäh sulle selle eest. :D

    ReplyDelete
    Replies
    1. Sa oled ju Eestiski väga aktiivne tegelane, usun, et välismaal elamine mõjub veelgi paremini. Edu sulle! :)

      Delete
  4. nii meeldiv postitus!
    mul tekkis seda lugedes mõte, et eestis elamine on nagu proovikivi kõigile meile siin, et kas me suudame eestlaste keskel ka olla kohe uute (ja üldse kõigi) inimeste vastu sõbralikud ja suhtlejad või mitte. siin on see ikka hoopis keerulisem kui lõunapoolsemates riikides. paljud eestlased räägivad nii, kui välismaalt eestisse tulevad.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Sellepärast peakski iga eestlane kasvõi mõnda aega Eestist väljas elama, et mõista, kui palju annab just talle endale sõbralik ja soe käitumine juurde. Muidugi tagasitulek võib probleemiks olla. :D

      Delete
  5. Seda sooja tunnet oli teksti lugedes täitsa tunda :)

    ReplyDelete
  6. Oi kui hästi Sulle tume juuksevärv sobib! Kui saladus pole, mis huulepulga ja tooniga on tegu? Olen umbes sarnase otsinguil :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitäh!

      Ei ole saladus. ;) Peaks olema Maybelline Colorsensational 250 Mystic Mauve või 342 Mauve Mania. Ma pigem kaldun esimese poole. :)

      Delete