Tuesday, September 15, 2015

Eriti glämm reisipostitus


Naljakas, kuidas aastatega olen muutunud koduheidikust hoopis kodukanaks, ja süü saan osutada lastele ja Igorile. Te põrssad! Samamoodi ei oska ma enam hinnata kvaliteetaega üksinda, kui saan seda veeta koos perega. Eile pakkisimegi terve pere autosse, et minna Viini minu dokumente vahetama - kõlab nagu tore perereis, eks?

Konsulaadiga sain kohtumisajaks kokku lepitud kell 11, mida tähendas, et pidime kodust hakkama sõitma hiljemalt seitsme ajal. Meie olime eriti tublid ja pool seitse lahkusime kodust.

Eelmisel kuul soetatud Sygic' äpp ei tahtnud meiega koostööd teha ja näitas teekonda Austria pealinna läbi Zagrebi. Igor oli eelmisel õhtul otsinud lihtsamat teekond Google Maps' abiga ja leidnud mõnusama tee, kui kergelt naeruväärne Zagrebi sõit. 

Mõte oli alustada kiirteel tiba Zagrebi poole, seejärel sõita kiirteelt maha ja uhada läbi Sevnica uue kiirteeni, mis pidi meid viima otse Viini. 

Esimesed pool tundi sõidu ajal mõtlesin pingsalt sellele, mida olin maha unustanud või unustanud teha. Tavaliselt enne sõitu on selline kergelt närviline viimaste asjade pakkimine, kiirelt vaja vaadata üle, kas lastel suud puhtad, kassi söögikauss täita jne. Seekord oli ärasõit kuidagi.. liiga lihtne.

Pisut enne Sevnicat saabus selgus, kui Anne Mai ennast une pealt täis oksendas. Mõnuga kohe. Vaesekese käed, riided ja autotool olid üleni kaetud värske hommikusöögiga, mis lõhnas kõike muud, kui värskelt. 

Mida olin unustanud? Unustasin meie väikse reisikomplekti, mis kujutab endas oksekotte, majapidamisrätikuid ja vett. Õnneks oli mul käekotis pool pakki salfakaid, millega küürisime lapse kuidagimoodi puhtaks.

Vanem õde istus samal ajal näost rohelisena kõrval ja nautis kõiki aroome.

Mingi hetk märkasime, et meie sõit läbi asulate läheb kõike muud, kui kiirelt. Sygic keeldus jätkuvalt ühtegi teist teekonda tunnistamast, kui seda, mis läks läbi Zagrebi. Ja tundus, et Google Maps' esitatud tee oli nihu, sest lühemat teed järgmise kiirteeni ei eksiteerinud..

Peale eriti igavat tiksumist suure rekka taga, sõites maksimaalselt 70-ga, jõudsime kiirteeni. Aplaus!

Austria piiril tegime peatuse, et osta vinjetta ja väiksele oksekotile uued püksid. Aasta ema polnud ju kaasa pakkinud ühtegi vahetusriiet. Samal ajal leppisin saatkonnaga uue kohtumisaja, sest ekseldes ja peatusi tehes olime kaotanud poolteist tundi.

Sellegipoolest tundus, et nüüd läheb kõik paremuse poole. Sygic otsustas ellu ärgata ja näitas teekonda, mille kohalejõudmis aeg klappis enamvähemuse ajaga, mil pidime Eesti saatkonda jõudma.

Me oleme ennegi kiirteel Viini sõitnud, kuid seekord nägi maantee välja selline, mida me polnud varem näinud. Umbes sada kilomeetrit enne kohalejõudmist näitas Sygic, et tuleb teelt maha keerata täiesti suvalises kohas, et jätkata teekonda kuskil kõrvalisel teel. Iga kord, kui me korraldusi eirasime, lühenes kalkuleeritud kohalejõudmisaeg märgatavalt. Hiljem avastasime ka, et Sygic saatis meid Viini läbi pikema teekonna, mitte otseteed pidi.

Viinini polnud enam palju jäänud, kui Anne Mai kastis ennast üleni veega kokku. Laps tahtis kõigest lonksu vett võtta, kui pudel libises ja ta oli varbaotsteni märg. Veel üks peatus.

Juba Sloveeniast lahkudes oli taevas täitunud tumedat pilvedega. Mis siis, et eelmise päeva ilmateade lubas 26 kraadi ja kergelt pilvi. Loomulikult olin ma riietatud vastavalt suvisele ilmale. Õnneks lastel olid siiski püksid, mitte kleit ja sandaalid nagu mul. 

Kiirteel hakkaski sadama ja pilved ei kadunud ka enne Viini. Eelmisel päeval lubas ilmaprognoos sinna linna küll 28 kraadi..

Peale konsulaadis käimist ei osanudki kuhugi minna. See oli meie esimene Viinis käik, ning planeerisime vanalinnas ringi trippida ja linnaga tutvuda. Vihmane ilm kahjuks muutis meie teekonda ja otsustasime, et läheme kesklinna Spari süüa ostma ja peale seda ehk kuhugi lähedale kohvikusse.

Mina, see naiivitar, võttis poodi sisenedes käru ja tulin selle sama tühja käruga sealt ka välja. Millised hinnad! Kuna Soveenias on ka Spar, siis oli lihtne näha üüratut erinevust. Näiteks minu lemmik terakukkel, mis maksab meil 45 senti, oli Viini poes 85 senti. Lasime lastel šokolaadid valida ja otsustasime, et kohvikusse ei julge minna. Sõidame parem kiirteel esimesse mäkki, kus lapsed saaksid mängutoas energiat kulutada.

Kõigepealt tiirutasime kesklinnas ühe ringi samasse kohta, kus alguses, sest noh.. Sygic. Õnneks mingi hetk suutis gps ennast kokku võtta ja juhatas meid õigest kohast ÕIGELE kiirteele. Aplaus!

Kiirteel asub McDonalds oli kahekorruselises majas, kuid mis puudus oli mängutuba. No mis seal ikka, vähemalt saame jalgu sirutada. Nagu ma juba enne mainisin, siis olin ennast kenasti riidesse pannud ja õhtul isegi lokitasin pikendused, et neid järgmisel päeval kanda. Enda arust oli überkena naine kuni vaatasin vetsus oma peanahka... Eelmisel õhtul otsustasin, et juured on juba piisavalt välja kasvanud, et võiks ühe kiire kergvärvi teha. Tegingi ja tulemuseks oli erkpruun peanahk, mida märkasin alles nüüd.

Igor mainis, et ta oli seda näinud juba saatkonnas, kui ma istusin ja kirjutasin, aga tal läks meelest mulle öelda. :D Ja tema arvates polnud mu peanahk mitte pruun, vaid oranž.

Teel koju, olles poolel teel Ljubljanasse, otsustasime, et nüüd oleks õige hetk kiirteelt maha keerata ja sõita lühemat teed pidi koju. Igor uuendas viimases peatuses Sygic' tarkvara ja olime kindlad, et jõuame kiiresti koju. 

Oh, how wrong we were..

Me olime ühes suurems asulas, kui gps näitas teed üle raudtee. Ültesin naljatledes Igorile, et no nüüd läheme küll metsa, sest edaspidine tee nägi kergelt kahtlane välja. Ja mõelda vaid, mul oli õigus! Me sõitsime üle tunni aja kuskil mägedes vahelisel kitsal teel, telefonil puudus täielikult igasugune levi ja gps ei töötanud. Olime tänulikud, et ükski laps ei oksendanud sisikonda välja, sest tee oli kohutavalt käänuline.

Sellegipoolest hakkas lõpuks kellelgi paha, ja ma kahtlustan, et põhjus polnud minu sõiduvõtetes.

Lasin näost rohelise mehikese ehk Igori rooli, kes lõpetas teekonna koju. Muuseas, hiljem, kui me gpsi jälle tööle saime, siis nägime, et see jube tee, kuhu ta meid viis, oli vale ja sõitsime kodust kaugemale.

Ma oskan lõpetuseks öelda seda, et mul on tohutult tublid lapsed, kes ei hädaldanud kogu reisi jooksul kordagi. Isegi siis, kui mina olin jõudnud kaotada pooled enda närvirakkudest, uudistasid nemad rahulikult auto aknast ümbritsevat. 

Ma ei tea, kas me enam julgeme Sygic äppi kasutada või saame tavalise kaardiga hakkama. Vaatasime üle kõik seaded ja kõik oli okei. Jääb arusaamatuks, miks gps pidevalt saatis meid valesse kohta ja valis lühema ja kiirema tee asemel vastupidise.

Aitäh lastele ja Igorile, kes võtsid minuga pika teekonna ette, et saaksin uued dokumendid. Mopsti! :)

Ahjaa, selle postituse kaks glämmi pilti on tehtud sõidu alguses.

Kuidas on teie kogemused Sygic äppiga, ja kas olete reisides läbi teinud sama ägeda kogemuse?

 Jaanika




14 Responses to “Eriti glämm reisipostitus”

  1. meil on sygic aga sellel oli mingi jama, mis sai suve teises pooles korda (tõmbasime uuenduse)... aga üldiselt jõudsime ikka õigetesse kohtadesse välja. majanr ta vist ei tunne, sest sel suvel viinis sattusime ka kusagile tänava keskele ja oli tegemist, et õigesse kohta jõuda, sest see tänav ei olnud terves ulatuses kahesuunaline. aga probleemsetel hetkedel sai kasutatud google mapsi ja leitud ka õiged kohad üles :) samuti olid teised programmid abiks varssavis, kus käis teeremont. aga ma ei ütleks, et sygicuga muidu jama oleks... teil olid ehk mingid valed setingud?

    ReplyDelete
    Replies
    1. Horvaatias oli meil ka majanumbritega probleeme, kuid siis oli mureks vist see, et otsitav maja oli uus ja polnud kaardile märgitud.

      Oh.. no enda mõistusega vaatasin kõik üle. Igor pole veel seda teinud ja ma pole kindel, kas ta enam Sygic't suudab usaldada. :D

      Delete
  2. Tõmba mapfactor navigator app. See siiani pärim wifivaba app :) Tervitades Inga.

    ReplyDelete
  3. Haha!
    Kui me hakkasime eesti poole sõitma siis ma käisin F'ile peale nagu uni, et me kaardi ostaks. Õnneks! Sest meie GPS..otsustas juhatada ALATI kuhugi X kohta mööda külateid..
    Lõpuks polnud asi isegi ajas vaid pigem sõidumugavuses. Seega Austriast Eestini ja Poolast (peale seda kui me olime jälle ülipikalt mööda pisemaid teid, paralleelselt suurega seigelnud) kasutasimegi kaarti. Mugavam ja kiirem. GPS oli vaid linnas liikumiseks ja maanteele saamiseks.

    Ja Viin eriti ei meeldinud mullegi. Meie saime vihma asemel hoopis kuumalaine. Aga jah..näiteks muuseumipilet oli 15 eurot :D Torinos saan ma 30 euroga terveks aastaks muuseumikaardi :D

    ReplyDelete
    Replies
    1. Tegelikult kui teraselt jälgida, siis enamikes riikides on kiirteel kenasti märgitud, kuhu peab keerama. Ja polegi vaja gpsi, vaid piisab kainest mõistusest. Mis ei tähenda üldse, et linnas sellest kasu poleks. :D Aga jah, meie ka edaspidi usaldame rohkem ennast kui Sygic äppi. :)

      Muuseumipilet 15 €.. Sellepärast ei olegi vaja lapsi saada, sest rahakott ei võimaldaks isegi sinna minekut. :D

      Delete
  4. Ma kuulen sellest äpist esimest korda.
    Aga meilgi sel suvel oli üks tore trip Lõuna-Prantsusmaale. Mu poisil on autos gps olemas. Mitte kunagi varem pole sellega probleeme olnud. Noh hakkame meie siis Grenoblist rõõmsalt sõitma. Lucas teadis, et me peame läbi Valence'i sõitma. Kaardilt kahjuks seda Valencit ei näidanud aga tundus, et noh, pole hullu :D Juu siis peabki nii olema. Peale tunnist sõitu avastasime ennast kuskilt mägede vahelt, kitsaste mägedeäärsete käänulistelt teedelt, kus kiirusepiirang oli 70 km ja meie ees sõitis mingi suuuuur reka suurte palkidega - freakkyyy! Lisaks tõmbas see rekka ka kiirust maha. Jube oli, ja mul läks süda pahaks, maei kannata väga käänulisi teid ja kui aus olla siis terve tee olime me mõlemad väga pinges, sest tundus kuidagi ohtlik olevat. Hiljem 50km enne kohale jõudmist, saime lõpuks kiirteele, jee! Aga noh, ilmselgelt see polnud ainuke jama sellel tripil :D Pidime ristimisele minema järgmisel päeval. sõitsime tund aega varem välja igaksjuhuks, kuigi kirik oli umbes 30 min kaugusel. Lõpuks jäime ristimisele poolteist tundi hiljaks! Japp, pidime edasi tagasi kuskil kitsastel metsateedel seiklema. Ja need, kelle ristimised olid, ka nemad jäid samamoodi hiljaks - juu siis gpsidel olid halvad tujud!! :D

    ReplyDelete
    Replies
    1. Tundus, et saite sama hea, kui mitte parema kogemuse gpsiga. :D

      Delete
  5. See teie reis oli nii kuradima naljakas tglt.. ja ma olen enam kui veendunud, et see oli saatus, mis pakkus läbi Sygic'i tehniliste lahenduste teile mõnusa koosveedetud aja ;)

    Piret
    Tartu

    ReplyDelete
    Replies
    1. :D

      Ma ise ei saa aru, mis imerohtu mu lapsed olid söönud, et nad kogu tee nii vaikselt püsisid. :)

      Delete
  6. Ma oletan et plikad on nii hästi kasvatatud et tajusid ise kui pekki see reis kõik läheb. Aga natuke tragikomöödiline küll :) Vähemalt olete õnnelikult ja tervelt kodus ja dokumendid vahetatud.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma ise ka ei saa aru, mis neil juhtus. :D Kas tõesti saab juba nautida hea kasvatuse vilju? :)

      Delete
  7. Appikene, kus kivi all ma elanud olen, et su ägeda blogi alles nüüd avastasin!? Nüüd on lugemist küll pikaks ajaks :)
    Ning huvitav fakt - elan ise teist aastat Rumeenias ning eelmisel aastal kirjutasin elust siin riigis sama blogiaadressiga, mis sinulgi, ainult linna nimi oli teine. Nüüdseks on vahetunud nii aadress kui ka linn.
    Kommenteerima hakkasin aga hoopis sellepärast, et sinu postitus meenutas mulle nii väga minu esimest autotrippi praegusesse koduriiki. Öine aeg, käänulised külavaheteed ja valesti juhatav gps.. Tol hetkel hirmus, aga praeguseks juba täitsa vahva mälestus :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Haha, kui lahe! Ma nüüd pean minema piiluma, mida sa seal Rumeenias teed. Kusjuures meie järgmise suve reisisiht on Rumeenia, sest meie pere kaks parimat sõpra (kellega käisime sel suvel Horvaatias puhkusel) elavad sinuga ühes riigis. :)

      Mis puudutab nime, siis ma tahaks kooohutavalt seda muuta - esiteks ma ei ela enam Ljubljanas ja teiseks on see minu jaoks liiga imalaks muutunud. Kuid sinu From to Bucharest meeldib mulle väga. Leiaks nüüd isegi midagi sama lahedat. :D

      Me oleme ühe korra Rumeenia teedel juba sõitnud. Õnneks küll mitte ekselnud, ja riigipiirist kaugele ei pidanud sõitma, kuid IKKAGI. Jubedus kuubis!

      Tervitused Rumeeniasse!

      Delete