Monday, August 24, 2015

Pulmalood: puhkusereis

See on mulle nii tüüpiline, et kui ma jõuan lõpuks tegevuseni, millest olen viimased päevad iga minut mõelnud, ja trükkinud mõttes valmis iga viimse kui rea, hakkan tegelema kõige muuga kui postituse valmistamisega. Kõigepealt vaatasin, kas kinnisvaralehtedele on jõudnud uusi pakkumisi, seejärel nõudsin Igorilt mustsõstra marmelaadi komme (huvitav, kas marmelaadiisu tuleb vanusega?), ning viimaks ei suutnud otsustada, kas kuulata blogimise ajal Christina Aguilerat või selle suve tümmi.

Võin öelda, et CA võitis, kuigi youtube on jõudnud playlistiga Avril Lavigne' juurde end istutada.

Teretulemast tagasi! Teretulemast mulle ja teretulemast teile!

Kuni puhkuse lõpuni polnud mul grammigi soovi lugeda ühtegi blogi, mõelda blogielule, ja kõige vähem enda omale. Kes soovis sai killukese mu elust läbi In Love in Ljubljana facebooki lehe ja eriti kannatamatutele saabus kõige värskem info läbi Instagrami (pulma- ja puhkusereisid #sLOVEstwedding ning #sLOVEsthoneymoon).

Nädalavahetusel, mil pühkisin läpakalt tolmukihi, ning uudistasin ringi, sai ka osade lemmikblogijate postitused üle käidud. Mul on hea meel tõdeda, et ilma minuta pole rong peatunud. Choo-choo! 

Facebooki lehel andsin teada, et esimene postitus tuleb meie puhkusest ja seda nimelt kahel põhjusel. Esiteks on puhkuse mälestused üsna värsket värvi ja emotsioonid viiest päevast Horvaatias laes. Teine põhjus, miks ma jätan pulmapeo ja muud tegevused selle ümber viimaseks, on põhjus, et mul pole veel imeilusaid pilte Maja Jokic'lt, kes oli nagu usin mesilane meie ümber alates hommikust kuni õhtuni (või pigem järgmise päeva varahommikuni). 

Maja lubas meie pildid teha üsna kiiresti valmis, seega kaua pole pulmapostitusteni aega jäänud. Kui soovite näha, millised pildid on teid ees ootamas, visake pilk Maja kodulehele

Kuni puhkuse teise päevani oli kogu meie elu absoluutselt teine kui olime varem harjunud. Õhtul lõppes tegevus alles siis, kui pea puudutas patja ja hommikud ei kestnud kunagi pikalt üle kella kaheksa. Ja samamoodi olime kuni õhtuni nagu oravad rattas. Esmaspäeval, mil läksime Horvaatiasse, panime äratuse kella poole kuueks, sest mis puudus oli jõud, et pakkida kasvõi mõned asjad õhtul. Ma olen see inimene, kes parem ärkab varem, kui pakib õhtul valmis - niikuinii on vaja ju kasutusse minevad hambaharjad-näopesugeelid-kreemid viimasena kotti pista. Mitte, et see vabandaks välja terve garderoobi mittepakkimist. 

ESIMENE PÄEV

Hommik võttis meid vastu kerge vihmasaju ja halli ilmaga, ning pisike eestlane mu sees, kes oli kannatanud pikalt kuumasid ilmasid, rõõmustas. Rõõmustas ka siis, kui tormasin esimesena panka raha vahetama. Noh, tegelikult oli enne mind üks onkel, kes läks vihmavarju seina äärde hoidjasse paigutama, kui ma tast nagu tuul möödusin. Ausõna ta nägi välja nagu tal on terve päev aega seal pangaautomaate mitte usaldada ja tellerit kiusata. 

Kell pool üheksa kohtusime sõpradega, kes veetsid meiega puhkust, et alustada sõitu Makarskasse. Me saime umbes viis minutit sõita, kui tuli esimene tanklapeatus. Jee, neli tundi ja 55 minutit jäänud sõidu lõpuni! Eks ma ka rõõmustasin peatuse üle, sest lemmikuks kujunendud automaadi latte koos killukese karamellisuhkru ja tuunikalavõikuga on TAPVALT HEA, ning nagu te arvata võite, siis ma PIDIN SEDA SAAMA.

Sõit oli nagu sõit ikka, kui jätta vahele vihased vihmahood, mis tulid eiteakust, ning pesid meie auto üha uuesti puhtaks. Maastik oli kiirtee ümber tühi, kuid imeilus. Veidike totusid autojuhte käivad iga kiirteega kaasas, ja eriti tähelepanelik soovitan olla itaallastega. Nad on kohe väga erilised. VÄGA erilised. 

Kuigi maja leidmisega oli pisut raskusi, tundsin ma korteri silmapilkselt ära. Ma olin broneeringu pannud jaanuaris, kuid mäletasin hästi imeilusat elutuba-söögituba koos rõduvaatega merele ja tervele linnale. Meie elamine paiknes kõige kõrgemal asuvates kortermajades, jättes suurema meluga tänavad allapoole, ning pakkudes meile vaikust ja rahu (asupaik tekitas nördimust ainult siis, kui oli vaja mäkke koju kõmpida).

Esimese päeva õhtu oli tšill. Tegime süüa - tähendab, meie sõbrad otsustasid meie eest seda teha. Hiljem eksisime veidi pimeduses, kuid õnneks leidsime üles õige tänava mereäärde ning kohtusime turistidest pungil rannajoonega.

TEINE PÄEV

Loomulikult oli meil plaan minna vähemalt enne lõunat randa, kuid lõpuks juhtus nii, et peffid saime kivisel mereäärsel maha panna veidi enne kella kolme. Lõpuks ometi saabus päev, mil kiiret polnud. Mis siis, et nagu kellavärk olin ma kaheksa ajal üleval (ja nii iga puhkusepäev). Enne lõunat käisin meestega Lidlis söögivara täiendamas, samal ajal, kui Estera oli tüdrukutega kodus. Nagu hiljem mainis, ei saanud ta hästi aru, kas hoidis lapsi või oli niisama korteris iluks, sest meie lastele tüüpiliselt leiavad nad ise endale tegevused. 

Tegime randa võikusid kaasa, ning viskasime varbad likku. Õhtu veetsime taaskord mittemidagi tehes, ning ausalt öeldes just sel moel olingi puhkusest unistanud.












KOLMAS PÄEV

Kolmanda päeva hommik võttis meid vastu pilvise taeva ja kohe lubava vihmaga. Mul on hea meel, et läksime autodega linna (kuigi kõndida on imepisike maa), sest vihma kallas just nii kaua kuni olime peale lõunat tagasi kodus. 

Linnas otsisime esimese enamvähem hindadega söögikoha, et maitsta kohalikke hõrgutisi. Mnjaa.. Minu soe soovitus on see, et minnes ükskõik millisel maal sööma, osta ainult neid roogasid, mis on sellele regioonile tüüpilised. Muidu võite pettuda nagu meie, kes me sõime ketšupimaitselist pastat ja kuiva šnitslit. Õnneks ei suutnud nad pasta carbonaraga  ebaõnnestuda, ning lõpuks jagas Anne Mai oma head sööki ka meiega. Muidu ma ei söö kunagi laste jääke, aga seekord ei jõudnud ära oodata, mil ta söömise lõpetab.

Mina ja Igor olime kodused, ja meie sõbrad võtsid ette jalutuskäigu linnas. Hiljem veetsime õhtu ja pisut ka hommikust rõdul juttu puhudes. Nagu ma enne mainisin oli meie korteri miljonivaade väärt iga makstud senti!










NELJAS PÄEV

Kuigi pea puudutas patja alles kell neli hommikul, olin üleval kell kaheksa. Seekord lubas hommik paremat ilma, ning pakkisime asjad, et liikuda randa. Kui ma õigesti mäletan, siis olime seal üle kuue tunni, ning lõpuks oli meie puhkust näha ka nahatoonis. Lisaks jumele oli päeva tipphetkeks Igori uus kummipaat, mis oli küll kõike muud kui linnas puhkavad jahid, aga noh, ikkagi esimene paat ja puha. 

Viimase päeva õhtu oli taaskord kodune, ning otsustasime proovida meie kodu wifi allalaadimiskiirust. Väga tubli teine. Tüdrukud said ühe pika multika ja meie Austin Powers' filmi. Oleks mul ainult jaksu see film lõpuni vaadata! SIISKI! Olin edukam kui Estera, kes magas peale 15 minutit. Riiiiiiight...












VIIES PÄEV

Meie korteri check out oli üsna vara ning kell 10 pidime selle imelise korteri vabastama. Olime sõpradega ühel meelel, et see on üks parima planeeringuga kortereid, kus meil on au olnud viibida. Magamistubasid oli kaks, üks neist rõduga. Lisaks kaks vetsuga vannituba, ning ühes neist ka vann. Elutuba koos söögilauaga oli ruumikas ja avar, ning minu eriliseks lemmikuks olid seal põrandani aknad. Köök oli samuti koos rõduga ehk kogu korteri peale oli rõdusid kolm.

Eelmisel päeval märkasime üht tasuta, puude alla varju tekitatud parklat, ning just sinna viisime reedel autod. Kahju oli kaunis Makarska kiiresti maha jätta, ning läksime veelkord linna. Linna all siis mõtlen ühte peatänavat, mis on mere ääres ja tihedalt erinevaid pudi-padi poode ja söögikohti külgkülje kõrval täis istutatud. Anne Mai sai enda armsa nuku juba esimesel päeva, kuid Anetel oli veel nänn saamata - võin öelda, et selleks oli üks poni (mis siis, et selliseid on kõik meie poed täis, aga uhke tunne ikkagi). 

Seekord maandusime grammike uhkemasse restorani, mis asub mere ääres ning asukoht lisas imelise vaatega veelgi silmailu. Joogid saabusid kiiresti, kuid söök ei tahtnud ega tahtnud tulla. Kuna restoran oli peaaegu, et tühi, uurisin peale 30 minutit meie roogade kohta. Neiu seletas, et KÕIK tehakse värkselt, ning sellest tulenevalt ka pikem ooteaeg. Nojah, keegi vahva kokk oli kõvasti mässanud, et teha pannkoogitaldrikule uhke karamellist kaunistuse. Ma olen 100% kindel, et Igori külm juustukook oli kõike muud, kui värske, aga ka tema taldrikul oli peen karamellivõre - kas ka ootamist väärt, pole kindel. 

Tüdrukud tegid veel ühe kiire supluse ning alustasime teekonda Zagrebisse, kus meie sõbrad jätkasid puhkust. Kuidagi tühi tunne oli, kui nende auto polnud enam meie taga. Õnneks leevendas teadmine, et varsti oleme kodus, kerget igatsustunnet.







Leppisime järgmiseks aastaks kokku puhkuse Itaalias kuskil mere ääres, ning kui teil on soovitada mõnda ilusat kohta mereäärses paigas, mis poleks turistidest uputatud, siis olen üks suur kõrv.

Naljakas on see, et kuigi tahtsime jõuda kiiresti koju, siis tegime veel ühe peatuse tanklas. Sõime laua taga vaikides võikusid, ning mõtlesime igaüks enda mõtteid. Võib olla seal ka laste vadinat, aga ma olin uppunud sel nädalal kogetud soojadesse mälestustesse, et seda kõike märgata.

Vahepeal käisin laste toas vargil, sest Igori sõnul on neil seal veel marmelaadikomme ja oligi. Anete laual leidsin müstilisel kombel minu toast kadunud paki seemne rahakesi (midagi kozinaki sarnast). Näib, et käbid tõepoolest ei kuku kännust kaugele. 

Mina, Igor ja tüdrukud oleme õnnelikud, et saime puhkust koos veeta kahe ÜLItoreda inimesega Rumeeniast. Ma pole küll neile seda kunagi öelnud, kuid olen neilt kahelt noorelt inimeselt õppinud nii mõndagi pereväärtusest, sõprusest ja ühtehoidmisest. Vot nii kallite inimestega on meie pere õnnistatud.

Ja meie pidime ka ägedad olema. Eriti meie kaks last, kelle pärast on nad nõus veelkord luurele minema. :)

Ilusat õhtut, sõbrakesed! Nii tore oli teile taaskord paar sõna (või kolm) ritta panna!

                                                                          Jaanika




6 Responses to “Pulmalood: puhkusereis”

  1. Tundub täiesti imeline koht! Oleks laps juba suurem, siis tahaks kindlasti seda ilusat kanti külastada :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Horvaatia on super! Leia ainult endale meeldiv koht ja viska varbad merre likku. :)

      Delete
  2. Nii mõnus ja ahvatlev vesi, tahaks kohe ujuma minna :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma pole küll suur soolavee fänn, kuid kogu see imekena koht aitas kaasa, ning ujusin nagu kala. :)

      Delete
  3. Ei aja üldse kadedusest roheliseks, mkm. Niii tore ja nii lahe ja nii ilusad pildid! Te olete ühed igati vaffad tegelased :P

    ReplyDelete
  4. Nii tore, et teil puhkus hästi läks! Oled selle mônusa fiilingu kenasti piltidele püüdnud :) Nüüd on "ots" lahti tehtud, varsti jälle? :)

    ReplyDelete