Monday, August 03, 2015

Minu elu ühes postituses

Sel nädalal, ehk siis vähem kui kaks nädalat enne pulmi, olen umbes sama produktiivne nagu olin eelmisel. Ja nagu te blogipostituste tihedusest võite välja lugeda, siis siia pole ma eriti oma energiat suunanud. Ma ei taha pikemalt peatuda sel teemal, kuid vaid öelda, et pidasin enda elu liiga igavaks, et seda teiega jagada. :D Käisin korra poes, isegi seal ei kakelnud ükski vanainimene. Liiga viisakas riik see Sloveenia, võimatu kohalikku klatši pakkuda.

Mina ja tüdrukud oleme varbaotsteni elevil, kuna sel nädalal jõuab külla esimene külaline, kelleks on mu õde. Läheme talle reede õhtul lennujaama vastu, ning juba kahe päeva pärast saabub veel üks seltskond. Siis on mõnda aega vaikus ja kaks päeva enne pulmi tuleb nii palju inimesi, et meil on vaja kahe autoga neile vastu minna. Üks päev enne pulmi jõuavad meieni sõbrad Tšehhist ja Rumeeniast, ning sellega on ühelpool suurem rännak.

Ma ei tea, kumb on vahvam, kas majutada kõiki sõpru ja pereliikmeid, ning lõpuks ometi näidata neile paiku Sloveenias, mida nad on seni ainult piltidelt näinud või see, et mul on rohkem inimesi ühe päevaga külas, kui neid on olnud terve aasta jooksul! This is so exciting!
 
Nüüd jätkub postitus minu maailma igavaimast elust. Pidage vastu, sõbrad! Ehk läheb lõpuks põnevamaks. Ehk!
Igor teeb hetkel tööl viimaseid vahetusi. Tal peaks juba puhkus olema, kuid me soovime peale pulmi minna Horvaatiasse, tuleb tal praegu kauem töötada. Õnneks on tal asendustöö, mis on ta päristööst kordades lihtsam. 

Kell viis hommikul saan temalt musi ja jään õndsalt edasi põõnama. On ka nii juhtunud, et see musi on nii kuum, et mul läheb uni ära ja istun kella viiest kuni tüdrukute ärkamiseni üleval. Õnneks harva, sest muidu olen lõunaks nagu beebi ja nõuan tudule minekut. 

Anetel nõuab viimasel ajal seda, et ärataksime ta kell 7 üles. Oli isegi nõus sellega, et Igor ta kell viis üles ajab. Lisaks nõuab endale äratuskella - roosat ja plärisevat. Kooliks lubasime osta, kuid hetkel üritasime seletada, et tal on jäänud viimane kuu enne kooli põõnata kasvõi lõunani. Peale pikka arutelu jõudsime kokkuleppele, et äratan ta pool üheksa. Sel moel jõuan mina hommikul tööd teha (mul on vaja täielikku vaikust) enne, kui mudilaste kaja täidab maja.


 Meie laste arvates on korras tuba igavate inimeste tunnus :D

Mulle sobiks käia vahetustega tööl, kui see sobiks meile kõigile. Siis jääksid mulle mõned vabad päevad kodus, ning terve nädal poleks nii rutiinne. Ma vajan rohkm tegutsemist, sest see annab mulle energiat olla aktiivsem ka mujal. Näiteks praegu teen ma kodutöid tõsise enese sundimisega. Mida rohkem mu pepp diivanit kaunistab, seda vähem leian energiat midagi ette võtta.

Kuna kodutööd ja eriti, mis puudutab riiete pesu, triikimist ja kappi panekut, on kiired kuhjuma, üritan siduda ebameeldiva meeldivaga. Näiteks triikimise võtan ette koos Anne Maiga. Ta aitab mul riideid sorteerida ja samal ajal, kui triigin, vaatame koos elutoas multikaid. Viimati vaatasime koos multikat "Üles", mis on üks südamlikumaid multifilme.

Et ma üleni kodus ei sammalduks, käime iga päev metsas jalutamas ja seeni otsimas. See viimane tegevus on täiesti ärritav, sest oleme läbi käinud kõik ümberkaudsed metsad ja seal valitseb tühjus! Samal ajal on ilm ideaalne olnud - vihma, päikest, kõike! Oleme leidnud paar kuivanud punast pilvikust ja üksikud tundmatud seened. Isegi Igorile on see imelik, sest kui nad aastaid tagasi vanaemaga metsi väisasid, lahkusid nad seal korvitäite seentega. Mis toimub?

Jaaa.. samal ajal näen Eestist pilte, kus järjekordselt uputab mu lemmikseentest. :)



 Herilasämblikud on tagasi ja suuremad kui eelmisel aastal.. why of why, nature?

Ma olen ennegi rääkinud enda juustest, miks kasutan soengus clip in pikendusi, ja miks mu juuksed on enamasti lühikesed. Eile sain veelgi õnnelikumaks oma ideaalsete geenide peale, kui võrdlesime ämmaga juuksekasvu. Eelmisel aastal oktoobris lasin bobi lõikata ja juuksur tegi masinaga kaela puhtamaks. Igori emal lõikas umbes samasuguse soengu selle aasta juunis ja kui me nüüd võrdlesime, kui palju sealt puhtaks raseeritult kohast tagasi on kasvanud, siis juuksed olid meil sama pikad! Minul kulus selleks üheksa kuud ja temal vähem kui kaks. Igoril on täpselt samasugused juuksed nagu ta emal, ja selleks, et tal päris mikker peas poleks, on tal vaja iga kuu juuksurisse minna. Ja enne juuksurit on ta ikkagi suht 70ndate Michael Jacskon. :D

Naljakas on olla nii rahulik enne pulmi. Kuid ma mõtlen, kui meil peaks tulema kohe auto ukse ette, mis viiks lossi registreerima, siis poleks muretseda, et midagi oleks puudu. Mõned dekoreerimis detailid on veel tegemata, kuid ei midagi suurt ja ajarohket. Eile lõpetasin külaliste kingitustega, ja sinna on vaja ainult sisu, mis valmivad järgmisel nädalal. Igori teha on leida meile heeliumibaloon, et täita peoruum ja õu õhupallidega. Mina teen ise veel (arvatavasti) kolmekordse kingikarbi, kuhu külalised saavad midagi pista. Õue tuleb ka üks fotonurk, kus külalised saavad teha vahvaid pilte, ja sinna taustaks võiks ka miskit põnevat mõelda - kuigi ilus pruun laudsein on ka efektne.

Ja nüüd lastenurgast. Meil on küll vähe mudilasi peol, kuid mõeldes vanematele võiks olla neil ka muud tegevust peale emalt-isalt küsimise - miks sel tädil on naljakad prillid, või kuna me juba koju läheme, või kuna torti saab. :D Mõtlesin joonistada lastele värviraamatud, lisada juurde rasvakriite, pliiatseid, vildikaid. Rohkelt mullitajaid, ja.. rohkem hetkel ei teagi. Mida teie paneksite lastele meelelahutuseks?

Kas peaksin lõpetama maailma pikima postituse oma igavast elust? Nääh, mul jagub materjali pikemaks. 

Mõnda aega tagasi viskasin õhku uudise meie plaanist võtta ette beebitegu. Miks just külmabeebi? Meie peres on traditsiooniks see, et enamikel inimestel on sünnipäev sügisel ja talvel (küll on ka paar kevad- ja suvelast). Kas just traditsioon, aga nii on läinud. 

Mina mõtlen lisaks ilusale traditsioonile ka raseda enda ja beebi peale. 40-kraadine suvi on kõike muud, kui aeg, mil olla raske kõhu ja paistes jalgadega, mis on mind viimased kaks rasedust piinanud. Kõige kurvem on see, et sellise kuumaga ei saa päeval minutikski õue minna beebiga jalutama. Ja, kui on miski, mida armastan üle kõige, siis selleks on kärutamine. Saades lapse näiteks novembris, on mul üle poole aasta aega rahulikult end taas vormi saada ning väikesel inimesel nautida värskes õhus und.

Meil on poisile nimi olemas. Poisinimi tuli kergelt koos mõeldes. Tüdrukule otsustan mina (selle otsustasin ka ise :D), sest Igor valiks sloveeniapärase Anja, Manca, Mojca jne.

Kusjuures vahepeal tegin postituse kirjutamisele pausi ja viisime õmblejale meie pulmariided. Nipet-näpet siit ja sealt kokku võtta. Teel avastasime ameerikapärase restorani ja ma hoian hinge kinni, et seal müüakse burkski. Ma ei loodagi, et seal on imelist Fastersi sasseriburksi või Siriuse kanaburski, aga ükskõik, milline burgerilaadne toode käib kah. Nimelt, kui te tulete Sloveeniasse, siis märkate, et selliseid kiirtoidukohti nagu Eestis ei leidu. Kui midagi on, siis pigem pakutakse pitsat ja kebabi. Peale Ljubljana vanalinna kiirsöögikohtade pole õhtul midagi avatud, ja siis tuleb appi vana hea mäkk.

 Nurule mekivad ämblikuvõrgud

Kõlab nagu Jaanika võiks kodus ise burksi teha? Aga miks ka mitte, sest õmbleja juures avastasime tõsiasja, et kleit on mulle suureks jäänud. Õlgade juures saab õmbleja kokku võtta, kui korsett on täiesti koos tagant ja väiksemaks ei anna tõmmata. Õmbleja lisab sisseehitatud rinnahoidjale lisaaasad, kuid egas siin muud abi pole, kui kukkuda burske kummutama. :D

Mul on südamest hea meel, et nii palju sõpru ja sugulasi siia tuleb, siis saan neilt küsida - kuuuuule, kas sa mulle sprotte saaksid tuua. :D Lisaks musta leiba ja riisi- ja tatrapudruhelbeid. Sloveenia küpsised ei kõlba koera saba allagi, kui on vaja küpsisetordi materjali ning sellepärast ootan ka Selga küpsiseid. Viimaste kuudega on mul tekkinud sloveenia toidu suhtes vastumeelsus, ning tahaks midagi uut (vana) süüa. Kui kellelgi tekkis soov külakosti kaasa võtta, saab ideid minu eesti wishlistist.





Tõmban selle lõputult pika juttu kokku sellega, et soovitan kõigile, kes pole veel maisi grillinud ja söönud, seda teha. Eelmisel nädala tegime seda mitmeid kordi ja kasutasin Siit ja Sealt nurgast blogi juhiseid. Eriti hea oli lõpus mais koduse ürdivõiga kokku pintseldada. Ma olin veidi eelarvamustega, KUI hea üks vegetaabel ikka olla saab - kuid oli hea, tõesti väga hea!

Ma olen pulmasaginas üks kehv blogija, ning sellepärast soovitan teil visata like mu blogi Facebookile, kuhu postitan alati kõige värskemad uudised ja pildid. Instagramis saab meie pulmadel silma peal hoida koos #sLOVEstwedding täägiga.

Jaanika
 




6 Responses to “Minu elu ühes postituses”

  1. Just väga mõnus lugemine oli õhtuse tee kõrvale ;)

    ReplyDelete
  2. Minu arust oli ka mõnus lugemine! :)

    www.dodolce.com

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitäh, Eneli!

      Kas oled taas aktiivsemalt blogi kirjuamas? Lausa tundsin sinust puudus. :)

      Delete
  3. Nüüd ma tean miks mu lapsed oma tuba meeleheitlikult sassis proovivad hoida :D
    Väga tore lugemine oli, aitäh.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Eks mu lapsed näevad minu enda pealt, et on ka paremaid tegevusi, kui pidevalt kodu küürida. :D

      Palun, mul on hea meel, kui sulle meeldis. :)

      Delete