Tuesday, July 07, 2015

Kutsun teid külla, meie külla

Eile ma teile kirjutada ei suutnud, sest isegi õhtuks polnud siinne temperatuur kraadigi langenud. Valetan. Langes küll, 35-lt 30 peale. Oh, missugune õnnistus! Ausõna mina selliste kraadide juures toas ei toimi. Ma võin jalutada metsas, linnas, kaubanduskeskuses, mere ääres.. kuid elu toas on nagu põrgupiin. Ja kuna õues polnud suurt midagi teha, siis istusime lastega ühes toas ventilaatori lähedal ja pidasime kuidagi õhtuni vastu kuni viskasin lapsed vanni likku. 

Tegelikult tahtsin teile rääkida natuke sellest asulast, kus me hetkel Sloveenias elame. Uuriti, millega ümbruskonna inimesed tegelevad ja üleüldse, mis elu siis toimub. Ma ei tea, kas teil on ühest pisikesest paigast Sloveenia lõunapiiril huvitav lugeda, kuid proovin teile panna kirja linnatüdruku kirjelduse maaelust ja kohalikest sloveenlastest.






Meie küla on üsna laialivalgunud, kuid see koht, kus asub meie kodu, paiknevad majad üksteisele lähedal. Osadel naabritel on hekk või mingisugune aiakökats, kuid reeglina ei ole majad varjatud. Mina sattusin siia elama sellisel ajal, kus vähemalt ükski meie kõrvalolevatest naabritest ei kakle üksteisega, ning selle tõttu olen harjunud, et ümberkaudsed inimesed on lähedal ja omad. 

Pole üldse raske kirjeldada, kus meie kandi inimesed tööd teevad, selleks on, kas:

a) Sloveenia suurim ravimitehas Krka
b) Renault' autotehas Revoz
c) farmid
 
Tihti on veel nii, et need inimesed, kes kasvatavad maisi, lihaveiseid, kanu, jäneseid, sigu jne lähevad ühte eelmainitud tehasesse tööle.  Üks nendest inimestest on meie naaber, ja, kui ma nüüd ei eksi, siis pere naispool jääb siiski koju. Igatahes need kaks inimesed on ülimalt töökad ja nagu ma armastan öelda - kui Jaanika alles aknal kohvi joob, on neil juba tööd tehtud. Eks mul seda aknal molutamist tule tihti ette ja võin näha, kuidas nende tegevus ei lõppe eal. Lisaks on naabrite aed ja majaümbrus iga cm pealt puhas ja lilledesse uputatud. 







Meie perel on enda aiamaa, kanad ja jänesed. Kuid selsamal naabriperel, kellest eelmises lõigus rääkisin, on ka sead ja veised. Viimane jõuluhommik algas eriti "armsalt" kuulates korraga sea kõva ruigamist ning hetk hiljem käis summutatud pauk. Äratasin Igori ja ta teatas mulle, et üks siga oli just loojakarja läinud.. Vot just nii lähedal on meie majad.

Kui keegi teist peaks meie külla sattuma, siis esimesena märkate kindlasti sõiduteid. Kõigepealt on teil au üsna kõrgest ja käänulisest teest üles sõita, ning korraga näha ei-tea-kust ilmuvat traktorit, mis haarab enda alla kogu sõidutee. Ja siis pead sina leidma kuskil servas endale kohakese, kus see monstrum mööda lasta. Muuseas ükskord jäin mina keset ülijärsku nõlva seisma, sest traktor tuli vastu ja ma ei saanudki enam autot edasi liikuma. Mis muud, kui helistasin Igorile ja peale gaasi kärsatamist suutis ta auto mäest üles sõita. Hiljem rääkis, et järgmine kord pean edasi sõitma, traktoril on võimas mootor ja ta saab rahulikult tagasi sõita seal, kus sõiduauto jääks hätta.

Igatahes reegel on see, et, kes läheb alla, jääb seisma ja laseb mäkkeronijal edasi sõita. Lihtsalt mul oli tookord ehmatus liiga raske.








Ma ei ole veel hästi aru saanud, kas kohalikud on minuga sõbralikud sel põhjusel, et olen välismaalane, või ongi nad sõbralikud ja siirad. Pigem usun, et nad ongi sellised, sest vaadates laste (räägivad sloveeni keeles) läbisaamist naabritega, siis on taaskord näha, kui toredad inimesed nad on. 

Veebruaris käisime meie mõistes Marti jooksmas ja lapsed võeti igas majas sõbralikult vastu. Kotti pisteti maiustusi ja puuvilju, ning lisaks anti paar münti juurde. Osades majades kutsuti meid tuppa ja pakuti saiakesi, mahla ning mulle veini. Polnud ühtegi naabrit, kelle uks oleks jäänud suletuks.

Kõik ALATI teretavad üksteist. Minu südame teeb eriti härdaks see, et meie ümbruskonna lapsed teretavad täiskasvanuid poes, tänaval, kooliümbruses, ja pigem olen mina see mõmm, kes tunneb kohmetult inimesi teretades.

Ilmselgelt oli täna liiga kuum, et meie maja ümbrusest pilte teha, kuigi see mõte mul isegi täna hommikul oli. Läksin kergemat rada ja kasutasin vanu pilte, mis on kõik mingi hetk siia blogisse jõudnud. Loodan, et saite rohkem teada meie külakese kohta, ning kui tekkis küsimusi, siis vastan neile heameelega. 


Jaanika




One Response to “Kutsun teid külla, meie külla”

  1. Aitäh! Nii mõnus lugemine oli :)
    Kas Igor ja lapsed räägivad omavahel sloveeni keeles?

    ReplyDelete