Thursday, July 23, 2015

Kuidas säästa lapsi ülekaalust

Tänane postitus sisaldab teemat, mis on mulle hingelähedane ja omamoodi on see mind saatnud kogu elu. Ei saa üle ega ümber toitumisest, kaalust ja elustiilist, ning sellest, kuidas tänapäeval on teadlikkus oluliselt laienenud. Samas vaadates inimesi enda ümber on näha, et ülekaalulisuse trend on tõusuteel ja, sellepärast toon enda kogemuste najal välja erinevaid viise, kuidas vältida nii lastel kui ka täiskasvanutel sellele raskele teele sattumist.

Let's face itfatshaming on nii 90ndad, mil kaaluprobleemide taga oli rohkesti inimeste elustiil. Mina mäletan enda vanavanemate kodust toidulauda alati kindlate söökidega, ning erinevad köögiviljad mängisid seal kesist osa. See-eest sain lapsena tihti süüa rohkelt keedukartulid imehea jahukastmega, tomati ja kurgi salatit hapukoorega (see oli ka ainus roheline), praeliha, klimbisuppi, erinevaid putrusid, pannkooke. Eriliseks lemmikuks olid võileivad, mida sai korraga mitmeid portsjoneid söödud. Peale selle armastas vanaema teha erinevaid õlipirukaid, ja ma usun, et ma ei saa kuskilt enam nii häid.

Olgem ausad, toit oli siis aus ja puhas. Me sõime küll poolfabrikaate viinerite ja sardellide näol, kuid enamik meie toidust oli kodus tehtud ja puudusid rohked lisandid säilitusainete ja suhkru-soola näol. Kui tol ajal sõi inimene ennast paksuks, siis selle taga oli põhjuseks valed toitumisharjumused ja elustiil, sest toit omaette oli ju ikkagi korralik. 

Koos kiire elustiiliga lisandusid meie ellu valmistoidud. Minu arvates pole need poetoidud kunagi head maitsenud, kuid kui aega napib, siis on lihtsam valida toit, mida ei pea ette valmistama. Tavaline mannapuder asendus magusate krõbinate ja müslidega. Poelettidele ilmusid tohutus valikus erinevaid jogurteid, kohukesi. Magusalett ulatus üle terve saali ja enda vanast lemmikust krõpsuletist ei hakka üldse rääkimagi. 

Mida vähem oli vanematel aega, seda rohkem tasakaalustati enda kohalolu puudumist nänniga. Ole tubli ja ma toon sulle šokolaadi. Sähh, mahlapakk ja krõps kätte, et vähem vingu oleks. 

Mõeldes tagasi enda lapsepõlvele, siis mäletan seda, et kuigi suvel oli tore jalgrattaga ringi sõita, sõpradega mängida, ujuda, siis neil hetkedel, kui polnud tegevust, pidi suu pidevalt liikuma. Külmkapis või sahvris oli alati sellist sööki, mida hamba alla visata. Pidev näksimine muutus mingi hetk nii tavaliseks, et söök hakkas lohutama kõike puuduvat mu elus. Mäletan, et iga kopikas, mis ma taskurahaks sain, vahetasin poes jäätise ja krõpsude vastu.

Mingi hetk sain aru, et olen suurem, kui teised. Peale kesiste söögiharjumuste ja söögiga nukruse leevendamise, sain tunda halvakspanu klassikaaslastest. Mis kõige rohkem haiget tegi, ja olgem ausad olukorda ka halvemaks, oli siis, kui mu enda vanemad mõnitasid mind paksuks. Minu isal polnud probleemi mind kutsuda "samasuguseks lehmaks nagu ema" (tore on olla lahutatud vanemate laps, kes omavahel läbi ei saa), ning mõnitusi langes igas kaares. Võite ainult arvata, mida selline käitumine teeb õrnale teismeliseea hingele. 

Lisaks visati mulle ka ette, et ma trennis ei käi. Pakkuge nüüd, mitu korda mu vanemad mind trenni viisid, või julgustasid, või näitasid eeskuju.

Tegelikult oli mu postituse mõte rääkida teile lahendustest, mida teha, et teie laps ei läheks paksuks. Arvestage, et ma ei ole toitumisnõustaja, vaid lihtne inimene, kes on need probleemid enda nahal läbi teinud. Ja ma tahan, et teil oleks parem.

Lapsi ei saa sundida

Kuigi võite näha, et teie lapsed söövad kurjustades seda, mida te neile annate, ning pidevalt noomides hoiavad nad rämpsust eemal. Kõige õigem on neid viia õigele teele eeskuju näidates. Söögiajad peaksid olema regulaarselt, ja sööma peaksid kõik koos, võimaluse korral ühise laua taga. Kindlad söögiajad tekitavad lastes kindlustunnet, ja lisaks oskusi tulevikus süüa õiget kodutoitu regulaarselt. Uskuge, see on oluline just mõeldes laste tulevikule. 

Mina ei sunni enda lapsi sööma seda, mida nad ei taha. Küll julgustan neid proovima, ja sel moel on nad lahti saanud osade toitude suhtes vastumeelsusest. Samas kui mõelda endale selles vanuses, siis mingi aeg mul oligi makaroni-kartuli trend. See on mööduv, ja ma olen 100% kindel, et mingi hetk söövad nad peaaegu, et kõike.

Ei pea saasta ostma

Alustaks juba sellega, et ei pea kõike jama sööma, mida poes müüakse. Toit on mõeldud kehale kütuseks, ja kütuseid on erinevaid liike. Kui tõesti on vaja kiiret energiat, kulub tükk šokolaadi ideaalselt ära. Minule meeldib võta veits magusat enne testi - mõte liigub sajaga. Muul ajal - milleks? 

Ma tean, et üsna raske on tekitada endas kui ka lastes harjumust mitte haarata poest miskit ebatervislikku, kui isegi kassaääred on paksult rämpsu täis. No, võta, võta.. no ainult üks batoonike! Kuid ometi on viimasel ajal poodides müügil palju teisi sööke, mis sobivad snäkiks, kui tõesti ilma ei saa.

Meie peres on parimaks vahepalaks puuviljad - üks suur õun, ja täiskõhutunne on pikaks ajaks garanteeritud. Ja kui lastel on janu, on esimeseks joogiks vesi, harvemini täismahl, ja viimasena, üliüliharva mõni gaseeritud limps või mahlajook. 

Ise ka tead, mida korvi laod?

Kuna sa viimati lugesid kauba etiketti? Viimasel ajal teen seda harva, sest ma ei ostagi lõpmatu koostisosadega toite. Isegi pudingit teen ise, ja muud selleks pole vaja, kui piima, tärklist, suhkrut, kakaod. Ja minge lugege nüüd ühe poepudingi sisaldust. 

Eriti hoiatan lapsevanemaid, ja eriti neid, kes kaalu langetavad igasuguste fitnesstoodete suhtes. Tihti on 0% rasvasisaldusega toodetes veelgi rohkem suhkrut, ja mina valin iga kell heade rasvadega toote, kui suhkupommi. 

Armastage oma lapsi!

Armastage oma lapsi, andke neile tähelepänu ja leidke iga päev tükike ajast, et pöörata neile piisavalt tähelepanu. See on kurb, et minu pidin asendama puuduvat hellust söögiga, sest ma mäletan, et õgimine tõepoolest leevendas nukrust mõneks ajaks. Kui kasvõi üks inimene saab mu eeskujul enda lapse liigsöömisest eemal hoida, siis ma olen maailma õnnelikuim inimene. Te võibolla ei tea, kui palju te tegelikult enda last aidata saate. 

Vot nii.

Just neil põhjustel ei vaata mina ühtegi ülekaalulist inimest põlgliku pilguga. Ma ei tea nende lugu, ma ei tea, miks nad on jõudnud sellisesse olukorda. Samas ma mõistan, kui kerge on tänapäeval teadmatuse ja muude põhjuste toel minna ülekaaluliseks. Minu arvates tuleks koolides harida lapsi toitumise osas ja kehalise tund võiks olla midagi fitnessi või aeroobika laadset, et anda ka mitte aktiivsetele lastele võimalus paar korda nädalas sporti teha. Igasugused spetsiifilised spordiliigid võiksid jääda trennidesse, ja sinna ka lapsi suunata.

Muuseas kõikide eelnimetatud meetodite najal on võimalik väga edukalt kehakaalu langetada. Võimalused pole ainult range dieet või mitte midagi. Sinna vahele jääb suur hulk tavalist, rutiinset, tervislikku elustiili, mille abil saab edukalt ja püsivalt saavutada tulemusi.

Kui palju pöörate tähelepanu enda laste toitumisele, ja mis tunnetega lugesite seda postitust?

Jaanika




15 Responses to “Kuidas säästa lapsi ülekaalust”

  1. Minu jaoks väga hell teema. Mu poeg pidi mõned aastad tagasi ravimeid võtma, mille tõttu ta kehakaal suurenes meeletu kiirusega. Me võitleme ülekaaluga siiamaani ja see on ikka paras peavalu. Kõige nõmedamad on kõrvalseisjate märkused. Väga vähesed teavad meditsiinilisest probleemist ja nii lihtne on ju arvata, et lapsel lubatakse rämpsu süüa ja et teda trenni ei viia :(

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma loodan, et ma ei jätnud nüüd muljet nagu põhjuseks oleks ainult toitumine ja trenn. Kahjuks või õnneks mul pole endal kogemusi ravimite, olen ainult kõrvalt kuulnud. Loodan, et ajaga saate probleemiks jagu ja hästi palju jaksu teile!

      Delete
    2. Ei, ei jäänud sellist muljet :)

      Delete
  2. Seni kuni laps elab kodus oma vanema(tega) on lapse toitumisharjumused vanema(te) vastutusel. Mäletan, et arutlesin sellel teemal teravalt mõne teise naisterahvaga. Nemad leidsid, et teismeline peaks ise oskama vaadata mida ta suhu topib ja teismelise ülekaal on puhtalt tema enda süü. Enda minevikku tagasi vaadates leian ma, et kui sa oled ikka kasvanud keskkonnas kus tervislik toitmine on sama mis raketiteadus, siis sa lihtsalt EI OSKA õigeid valikuid teha. Vanus küll kasvab, aga teadmised ei tule. Teismeline võib-olla siis loeb internetist või ajakirjast "tervisliku" toitumise kohta, aga väga keeruline on sealt seda infot välja noppida mis PÄRISELT ka kasuks tuleks. Lapsevanem peaks juba lapse huvides iseenda toitumisele suuremat tähelepanu pöörama, sest toitumishäire (ei mõtle siinkohal ainult kurikuulsaid äärmuslikke häireid) on tegelikult palju tõsisem haigus kui see kõrvaltvaatajale tunduda võib. Toitumine iseenesest peaks ju olema kõige lihtsam ja loomulikum asi. Sööd seda mis kehale hea, nii, et ei tunneks nälga või ülesöömisest tingitud ebamugavust. Ma arvan, et oleks viimane aeg hakata ka koolidesse elulisi õppetunde sisse tooma, sealhulgas näiteks toitumise ja tervisliku elustiili kohta. Paratamatult ei saa lapsevanem 100 protsenti oma lapse toitumisharjumuste eest vastutada, sest last ju kodus lukus ei hoia. Kui laps läheb sünnipäevale mille laud on lookas krõpsudest ja karastusjookidest - mida teha? Mina ise arvan, et võiks last suunata viisil, et ta teeks ise meeleldi paremad valikud. Samas, kui vahetevahel rämpsu süüa ei juhtu ka midagi. Kui hirmsasti keelama hakata on kiusatus suurem.Ilmselt kui lapsevanem(atel) on endal toiduga tervislikud suhted, siis läheb kõik loomulikult. Taevale tänu, et mul lapsi ei ole, mina küll ei tea kuidas neid kõige selle sees õigesti ülesse kasvata :D

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kuule sa oled nii mõistliku ellusuhtumisega, et sul võiks juba praegu kukkel ahjus olla. :)

      Mäletan enda klassist gümnaasiumis tüdrukut, kes ei söönud kunagi rämpstoitu. Polnud kordagi proovinud isegi krõpsu. Terve perekond tegeles spordiga ja olid üldse tervisliku eluviisiga. Mulle oli tookord täiesti mõistusevastane, miks ta ei võta vabal ajal snäkiks rämpsu, sest minu jaoks oli see nii loogiline toit. Ütleks isegi tavaline. MIKS?

      Võttis mõnda aega enne, kui aru sain, et seal taga polnud vaid personaalne valik, vaid kasvatus ja elustiil, mida järgis terve pere. Kadestusväärne, ütleksin praegu. :)

      Delete
  3. Nagu Sa arvatavasti tead ja ette kujutad, liiguvad minu peas samad mõtted. Ma püüan väga (praegu veel) Elinale kindlat ja tervisliku toitumist sisse juurutada.
    Püüan teda liikuma meelitada ja võimalikult palju õues aega veeta.

    Kahuks enamikel juhtudel on see surnud ring, mis kandub vanematelt lastele edasi. Üks väga suur põhjus, miks mina alla võtsin ja tervislikult elama hakkasin, olidki mu lapsed. Ma lihtsalt ei soovi neile samasugust koolipõlve ja elu nagu endal oli.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mina võtsin samamoodi enda pere toitumise rohkem käsile, kui lapsed tuli majja. Mis kahjuks ei tähendanud seda, et oleksin saanud lahti emotsionaalsest õgimiseks. Selleks läks veidi rohkem aega, stabiilsemat elustiili, ühtset perekonda jne.

      Näiteks minu lapsed sõid täna rohkem kaloreid sisse, kui igapäevasel. Tegin nimelt mehele tööle kaasa kringlit ja pitsasaiu. Seletasin neile, et kui te valite ühel päeval rohkem süüa, siis pole muud teha kui rohekm liigutada. Praegu jooksevadki õues võidu. :D

      Aga sina oled nii tubli, et mul pole kohe üldse sõnu. Saaks vaid isegi spordipisikuga nakatuda.

      Delete
  4. Olen olnud isiklikult ise ka ülekaaluline, seda küll ainult 1 kilo, võrreldes paljudega, kuid kaotasin kord ühe haigusega 3 kilo, mulle meeldis see, et mulle öeldi, et olen kõhnemaks jäänud jne ning nüüdeks olen siis kaotanud 6 kilo ja olen täitsa ideaalkaalus :) kõik komplimendid kaalu kohta, et olen kaalu langetanud, olen sale jne, annavad ainult jõudu mulle ;)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kiitus on omaette tunnustus tõepoolest. Kuid minu jaoks on kõige suurem kiitus ennast peeglist näha, osta tunduvalt väiksemas suuruses riideid, kui varem. Minu arvates olen ma ise enda suurim kiitus. :)

      Delete
  5. "Minu arvates tuleks koolides harida lapsi toitumise osas ja kehalise tund võiks olla midagi fitnessi või aeroobika laadset, et anda ka mitte aktiivsetele lastele võimalus paar korda nädalas sporti teha. Igasugused spetsiifilised spordiliigid võiksid jääda trennidesse, ja sinna ka lapsi suunata."

    Väga õige mõte!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Nagu kunstitunniski. Raske panna hindeid saavutuste järgi, sest lapsed pole identsed. Võiks hoopis mõelda laiemalt.

      Delete
    2. Mul oli õnn õppida koolis, kus kehalises kasvatuses olid hinnete aluseks enda varasemad tulemused. Seega ei võisteldud teiste, vaid iseendaga. Ka see võiks olla üks hea lahendus.

      Delete
  6. Olles ise ülekaaluline ja omades toitumishäiret on minu jaoks oluline tekitada lapses tervislikud toitumisharjumused. Ma ise olen kompulsiivne sööja, hea toit on minu trööst ja lohutus. Kuna olen ka kasvades palju jama kogenud siis toit on olnud minu jaoks ainuvõimalik ja kättesaadav "positiivne impulss". Kui sind ikka sõimatakse mõttetuks lolliks värdjaks ja kaevata pole kellelegi siis ongi ohtra kattega võileib või pakk küpsist ainus lohutus.
    Minu enda laps on alles 2-aastane aga alates tema sünnist on kogu meie pere toidulaud hulga tasakaalustatum kui varem. Peamiselt just selleks, et lapsed õpivad läbi eeskuju. Nii näeb laps vanemaid söömas mitmekesist toitu ja see tundub tavaline. Meie laps sööbki liha kõrvale köögivilju. Pastatooteid saab aga harva, komme ega šokolaadi pole saanud, küpsiseid vahel saab aga mitte igasuguseid. Ma leian, et kasvamiseks vajalikud süsivesikud võiks eelkõige saada näiteks värsketest marjadest ja puuviljadest mitte kommikausist. Kusjuures kommivabana ei ole last hoida lihtne, peamiselt "heatahtlike" sugulaste tõttu. "Lapsed peavad kommi sööma", "Mis see üks šokolaad ikka teeb", "Lasteaias hakkab niikuinii kommi saama" jne on minu jaoks üsna totrad vabandused. Ei, me ei hoia last vati sees ka kindlasti hakkab ta ka kommi saama aga kuna hetkel on ta rahul muu magusaga ja nopib hea meelega põõsast vaarikaid suhu siis ei näe põhjust lapsele suhkrusõltuvust tekitada kuna "peab". Kaine mõistus on oluline.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Nele, sa oled nii tubli, et kasutad enda kogemusi ja annad oma lapsele parima!

      Delete
  7. Eeskuju on kindlasti oluline. Minu lapsepõlve söögilaud on olnud alati tervislik, mitmekesine ja maitsev. Just sellest viimasest võib tekkida aga omakorda probleem, mida laps ise ei pruugi osata teadvustada - pidev ülesöömine. Ma usun, et minu puhul on just see kõige kurja juur.

    ReplyDelete