Monday, April 20, 2015

Pets - where is the line drawn?

Kui olete olnud mu blogi lugeja juba mõnda aega, siis ei tule minu loomaarmastus teile üllatusena. Olen üks nendest inimestest, kes jutustab, paitab heameelega ükskõik millist kassi, koera, hobust, jänest, kilpkonna.. Samas sõpru on mul vähe ja see on omal moel täiesti põhjendatud - ehk peatun sel teemal täpsemalt kunagi teinekord. 

Praegu on meil peres kõigest kaks kassi. Jah, kõigest, sest minu ideaalis on meil ka akvaarium, jänes, merisiga või üks hamstri nutukas, ning loomulikult koer. Minu loomahullus algas juba lapsepõlves, kuid tavaliselt lõppes iga looma võtmine sellega, et mu kadunud vanaema hoolitses nende eest. Kuigi olen 100% selle poolt, et lapsel PEAB olema mingi hetk enda lemmik, siis ainult sel juhul, kui ta leiab piisavalt tahtmist looma eest hoolitseda. Kui ei, tuleb otsida uus kodu, ja kindlasti hea kodu. Samas ei käi see näiteks koera või kassi kohta, sest juba võttes tuleb pikalt aru pidada ning reeglid paika panna.

Tegelikult ma tahtsin rääkida üldse meie kassidest ja minu piiridest, mis puudutavad neid samu kasse. Nimelt mul on selline harjumus, et kassid magavad meiega koos. Kui elasime Ljubljanas ja meil oli vähe teistsugusem voodi, magasid kassid mu padjal. Jah, te lugesite õigesti. Kassid vaatasid padjal õndsaid unenägusid, samal ajal kui mina oli kuskil padja all kägaras. Vahepeal ärkasin üles, ajasin nad ära ja uinusin, et taaskord ärgata selle peale, et kaks paari silmi olid mulle otsa vaatamas - no, tere sullegi!

Uues kodus on kassid kolinud laste vooditesse. Nuru, meie vanem ja vähe kogukam kass on hõivanud pisikese Anne Mai padja. Anne Mai vahel kurdab, et pole ruumi, samas mõni hommik leian nad kahekesi koos elust-olust jutustamas ja ma näen, kui väga nad üksteist armastavad. Ehk siis väga mõnus pole, kui keegi on kogu padja hõivanud, samas ära ei taha ka ajada. Sõber ikkagi.

Praegu on selline olukord, et noorem kass Mia on meil pool õuekass, pool toakass (Mia vist tegelikult kaunistaks koguaeg diivanit, kuid samas tunneb end õues nagu lõvi ning hetkel ta on piisavalt suur, et ajada hoovilt teisi kasse). Nagu ikka ärkavad soojade ilmadega ellu igasugused satikad ja pidevalt korjan Mialt puuke. Paar õhtut tagasi, kui ta oli mulle just kaissu pugenud, lasin sõrmedega läbi ta lõvilaka ning näpu otste vahele jäi puuk. Selline pisike puuk, kes polnud jõudnud ennast kinni imeda. Vot siis tekkis küll tunne, et oot-oot, ehk magad edaspidi rõdul? Järgmised õhtud olen ta keha läbi otsinud, kuid ikkagi jäi mind kummitama mõte, et - äkki toob ta lastele sel moel puugi? Selline olukord pani mind mõtlema sügavalt selle peale, kas õuekass ikka tohiks olla kaisukass.

Minnes edasi muudel teemadel, tuleb mulle esimesena pähe kassid ja toidulauad. Ehk siis kõik kohad, kus valmistatakse toitu või süüakse. Ma olen näinud väga erinevaid loomaomanikke ja osadel ei tõuse kulmgi selle peale, kui kass laual pikutab, kuid minu jaoks algab siit piir. Võibolla on asi ka selles, et olen väga pirtsakas selle suhtes, kui piinlikult puhas, värske on toit. Näiteks ma ei söö toiduaineid, mille kuupäev kukub järgmisel päeval, sest olen selle toidu endale nii vastikuks mõelnud. Kas tegemist võib olla mu liigselt hea kujutlusvõime ning näen vaimusilmas lauda, kus käis kass peale värsket vetsukülastust ja kuhu toetan enda võileiva? Võimalik.

Kuidas on teil lood lemmikloomadega kodus - kas lasete neid enda voodile, annate ampsu võileivast, lubate nägu lakkuda jne?



Selle postituse idee tuli Anne Mailt, kes oli pakkinud Mia mõnusalt enda voodisse / This post's idea came from Anne Mai who gently put a blanket to Mia sleeping in her bed

I am not sure there is a right word for a person who is insanely fond of animals, but for this post I would call her Jaanika. Also known as a person writing this blog. Me! As long as I remember myself, I always found animals more interesting than people (I think this place describes well my lack of friends). For me it would be perfect if we had a rabbit or guinea pig, a dog and even fish next to our two cats. I am all in when it comes to kids and pets - could even say it's a must be. 

When I was a kids and brought home some cute rodents, it usually ended up that my long gone grandmother took care of them. Now, bit taller, bit more wiser, I think kids must have pets, but they also must take care of them. So it cannot just be all fun when you take it, it should also be work worky for something you love. 

Actually I wanted to tell you about my two cats. The thing with our fur balls is that we allow them to sleep in our beds. And sometimes they can heavily take advantage of it and grab the best places. Like  the pillow. There is no problem for them to occupy it leaving the real owner pillowless. What made me second guess is when one of the cats had a loose tick in it's fur. I dont even want to think that this creepy creature could have ended up sucking my kid's blood, ewww. And let's not forget the diseases they carry! 

But when it comes to kitchen and tables or any area that has human food, cats are a big no-no! While writing this and thinking about animals and my food, I loose my appetite immediately. Also I never let pets lick my face or bite my food while I am still eating it. Maybe its because I am very careful about my food, it always have to be extremely fresh and I usually don't eat food that's best before runs out next day, but here is really my limit. Sleep in my bed if you want, but don't you dare lay your paw on my food table (I also can't stand hate cats that steal, I never had a problem with guarding my food, but these two cats are total thieves!).

Where does a limit between you and your pet run? Do you let them sleep with you, eat with you or is it too much in your opinion?




18 Responses to “Pets - where is the line drawn?”

  1. Minu kass on 100% toakass kuigi elame maal. Statistika oli umbes nii, et õuekassi keskmine eluiga on 5 aastat ja toakassil 15 aastat (suhtarvud olid umbes nii) seega eelistan, et sõber on minuga pika ja ilusa elu. Praegune kass öösel kaisus ei maga aga kui kuuleb hommikul, et pererahvas on ärkvel siis tuleb oma hommikupaisid nõudma. Varem oli mul kass, kes armastas magada minu peal- kui magasin selili siis kass kõhul, kui kõhuli siis kass alaseljal ja kui magasin külili siis oli kass puusal keras. Saab ka nii :D

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma olin varem 100% selle poolt, et kassid peavad toas elama. Kuid elades nüüd sellises looduskaunis kohas, kus on pea olematu liiklus, tundub patt kassi mitte välja lasta. Samas, kui ma elaksin enda majas, mis on keset linna või maantee ääres - sel juhul oleks kass kindlasti tubane.

      Hahaha, jaaa! Seda puusal magamist olen ka ise tundnud. :D

      Delete
    2. Eks õuekassidel on suurem tõenäosus õnnetusjuhtumi läbi hukka saada...see ka mõjutab keskmist. Muidu aga..peab lihtsalt võib-olla neile rohkem tähelepanu pöörama, eriti soojal ajal - putukatõrje, ussirohud, vaktsiinid. Küll siis ka elavad kaua ja õnnelikult! Meie üks kassidest on 12 aastane ning võib õues olla lausa ööpäevi! Õnneks on ta suurema osa oma elust siinkandis elanud, seega teab kus on ohutu ning kus mitte...ja kust saab süüa-juua ka. Vastus : naabrinaise rõdult. Sellel samal naabrinaisel on 18 aastane kass, kes ka põhimõtteliselt elab õues...ja noh, kui vaja annab kõigile võõrastele kassidele vastu päid ja jalgu nii, et silm ka ei pilgu.

      Piiridest aga..ega meil neid väga ei olegi. Kass käib nii laudadel kui ka vahel harva köögipinnal aga vaid siis kui seal ei ole toiduaineid. Ja enne kokkamist-söögilaua taha istumist käin kõik pinnad lapiga ja mingi vahendiga üle. Eriti kuna vanemale kassile meeldib igal pool nuuskimas käia, et ehk leiab mingi maitsva kõhutäie..ja noh..eks tal vahel läheb õnneks ka :D ükskord küsisin elukaaslaselt, et kas tema sõi võileva ära, mille peale ta ütles, et tema küll midagi võileivast ei tea..tuli välja, et kass oli isegi saia nahka pistnud :D

      Delete
  2. Selle padja peal magamisega tuli meelde seik, et veel vanematega elades (olin u 14), jäi meie juurde üks kodutu tiine kass, kes ilmselt oligi tee äärde omanike pool maha poetatud. Meie pere võttis ta kohe omaks ja tema meid ka, aga kui ta uniseks jäi, muutusid ta silmad kuidagi eriti kurjaks. (Noh tegelikult lihtsalt vajusid kissi :D)

    Tema armastas ka minu padja peal magada, aga mulle alguses üldse see ei meeldinud. Võõras kass, otse näo vastas ja vaatab mind megakurjade silmadega, et kohe ründab. Nii ma siis nihkusin edasi, Pätu kohe järgi, sest ta tahtis nina-nina vastas magada :D Ja kui emps lõpuks hommikul üles tuli ajama, oli Pätu end üle kahe suure padja end laotanud ja mina magasin jalutsis... :D

    Nässu on meil muidu ka täielik memmekas. Õhtul läheb oma pessa magama, aga öö jooksul tuleb ikka minu või Märdi PEALE (kas rinnale või külje peal magades õlale). Meile see tegelikult isegi meeldib ja öösel keerame end hästi ettevaatlikult, et kassi ei häiriks :D Alguses magas ta ainult jalgade juures, aga nüüd oma haige olemisega oli tal lähedusevajadus suurem, siis ta magas konkreetselt kaela-õla vahelises õnaruses, ei tahtnud üldse üksi olla.

    ÕHH, ma võiks NII palju siin kommentaaris oma kassiarmastusest rääkida :D Aga muidu selles osas olen nõus, et söögilaualt kass eemal. Alguses Nässu ei tahtnud sellega leppida, nüüd istub söömise ajal toolil, nina laua äärega tasa ja nuhutab lõhnu :D

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kui ma olin Pesaleidja hoiukodu, siis mul oli vahepeal ka selliseid kasse, kes tulid otse tänavalt ja samamoodi pugesid kaissu. Ütleme nii, et alguses oli veidi võõrastav, kuid mingi hetk kui need kassid koju läksid, oli juba väga kurb.

      Ohh, ma ei kannata üldse kui keegi mu jalgadel magab, pigem juba tulgu rinnale või padjale. :D

      Nii vahva, sa võiksid blogis enda Nässust rääkida - kuigi ma pakun, et sa oled seda juba teinud. :)

      Delete
  3. Ma olen nii kurb, et mul pole Tartus veel oma päris kassi.. ja ilmselt senikaua ei võta ka, kui pole jäänud kauemaks püsivaks ning ei vaheta iga aasta või paari aasta tagant elupaika. Üürikates elades on loomadega kolimine väga raske, eriti kassile, kes on ju koduhoidja. Küll aga on olemas kassid ja muud karvased elukad sõbrannadel, nii et käin senikaua siis nende juures loomi patsutamas :)

    Enne ülikooli tulekut oli mul alati hamster ning temaga oli küll nii, et kuna ta lõhnas nii hästi ja tundus väga puhas, siis paterdas mööda söögilauda ka ning kui tähele ei pannud, siis käis vahepeal suhkru sees ka kaevamas.. Väike pätt nagu ta oli :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Tubli oled! Kass on see loom, kes teeb korterist õige kodu, kuid alati tuleb mõelda kaks sammu ette.


      Awww, see hamster. :D

      Delete
  4. Noh, meil on mõlemid pätiplikad padja ja kaisulembelised tegelased. Meie pere kassid on meil nagu väikesed lapsed, on täiesti normaalne kui ärkad sellepeale üles, et kass annab läbi une sulle jalaga mööda piilumist..

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma pole kassidelt jalaga näkku veel saanud. Küll on mu nägu pestud, nii et läbi une tunnen, kuidas liivapaber käib üle lauba. :D

      Delete
  5. Eks see ole enda tunde ja taluvuse asi. Mul magab 40-kilone koer kogu aeg voodis, vahepeal ärkan nii, et tal on pea padja peal ja mina olen ilma :D Jagan ka sööki ning teeme üldse kõike koos, passib alati juures nõudepesul, pesu panen pessu, siis vahepeal jookseb mustade sokkidega minema :D, päeval jalutame 7-8 km, teen süüa, siis saab vahepeal kõrvalt.
    Aga näiteks ma olen õnnelik sellise elukorralduse üle ja mulle sobib, ma ei kujutaks teisiti ette oma suhet koeraga, kui parima sõbra suhet, kus kõike tehakse koos.
    Samas saan aru inimestest, kes ei taha karvu ega liiva voodisse või kes suhtuvad koertesse teistmoodi. Mu elukaaslane on näiteks üks ilmselt, kuigi ta ajapikku leebunud koera suhtes ja selles osas kus koerte koht peaks olema :D Samuti koer magab minu voodi poolel ja loodan, et väga ei häiri teda :D

    ReplyDelete
    Replies
    1. Hahaa, niii armaaas! Koerad on parimad :)

      Delete
    2. No jumala eest, kui ise oled rahul ja poisssõber ka. :)

      Delete
  6. Ei söö toiduaineid mille kuupäev kukub järgmisel päeval? No ausalt pole nii lolli asja lugenud. Toidust on leitud süstlaid, küüniseid, karvu ja lisaks on need keemiliselt nii ära töödeldud, et need seisaks aasta pärast ka veel. Kergelt pirtsakas inimene.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma pean ütlema, et välismaal elamine on mind vähem pirtsakaks muutnud ja väga lihtsal põhjusel - kui Eestis üldjuhul kuupäev kukub ja toit lähebki halvaks siis Itaalias on jogurtid söödavad ka mitu kuud hiljem. Ja mitte ainult, nad on TÄPSELT samasuguse maitsega nagu nad olema peavad! Õnneks jogurteid söön harva.

      Delete
  7. Minu jaoks on kass pereliige. Seega tekiks imelik tunne kui pereliikmel, nt. Abikaasal on kuskil puuk ja siis minu vastus oleks, et oot oot sul oli PUUK??? Kallis, ehk magaksid edaspidi rõdul :)?
    Mulle nii meeldivad need ilged puhtusearmastajad kes ajavad oma kehale ja kodule igasugust keemiat peale, peaasie t puhas. Enamus ei teagi, et kogu see keemia tekitab pahaloomulisi haiguseid. Kui sa mingit keemiat sisse ei sööks siis miks peaks sellle keemiaga oma nahal kokku puutuma laskma? Läbi naha imendub kõik ikkagi organismi.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitäh, ma pole tükil ajal nii hästi naerda saanud :D

      Delete
  8. Noh, see toiduteema on sinu isiklik asi. Mina ei näe põhjust toidu söömises ka pärast kuupäeva, aga see oleneb toidust ja loomulikult ka aastajast ning sellest, mis tüüpi toit on. Näiteks liha ostan ma mõnikord mitu karpi ja panen enamuse sügavkülma, ja võtan sealt jaopärast siis kui vaja on ehk siis, see liha on selleks hetkeks kui mina ta üles sulatan, juba oma ametliku kehtivuse kaotanud, aga kuna ta on sügavkülmas olnud, siis ei näe ma probleemi.

    Kui piim ei maitse hapult ega haise, siis see 1-2 päeva üle kuupäeva mind ei sega. Kiiresti riknevad toiduained on loomulikult omaette teema...

    Aga loomad. Meil on kass ja koer. Koer on inimlemb, see ainult su jalgade otsas istukski ja magaks, ka ööd tahab ta veeta kas äärmisel juhul meie toas või siis lausa voodis (on tavaline, et ta alustab und jalgade juurest ja hommikuks on jõudnud pm kaenlasse :D). Kass pole nii seltsiv, talle küll inimesed meeldivad, aga ta ei pea neil pidevalt kukil elama. Laua peale ta siis ei saa, kui seal on toitu, kui seal toitu pole, siis ei näe ma probleemi, kuna meil on täispuit söögilaud ja nii kui nii tõmban ma alati lapiga laua enne üle kui toidu sinna peale panen. Õues meil kass ei käi, kuigi võiks, oleme teinud teadliku otsuse, et kass on toakass, eriti kuna ta on pooltõuline ning üsna ilusa välimusega ja ma tõesti ei soovi, et keegi meie kiisu autosse kahmaks ja minema viiks.

    Nii kass kui koer saavad putukatõrjet, igal kevadel. See küll lõputult ei aita puukide jne vastu, aga parem kui mitte midagi.

    ReplyDelete
  9. Muidugi minu isiklik teema, ega ma ju kellegi teise eest ei saagi rääkida. :)

    ReplyDelete