Thursday, April 02, 2015

Confessions of Bridzilla

Kui palju teie usute saatusesse? Või sellesse, et teatud kaotused ja võidud viivad elus sinna, kus on meie eesmärk? Mina usun praegu, kuigi mõned aastad tagasi täiesti välistasin sellise rumaluse. Hakates mõtlema, kuidas sattus Igor lõpuks mu ellu - mu hingesugulane ja parim sõber, siis see oligi just ettemääratud sündmuste rada. Mis tähendas ka seda, et palju oli teadmatust ja mulle ebatavalisel kombel lasin asjadel minna oma rada. Ja teate mis - see töötas! 

Samas ei arva ma, et kodus istudes ja mitte midagi tehes üks päev heliseb uksekell ja selle taga ootab prints valgel hobusel. Pigem usun sellesse, et me peame kõndima enda rada ja nautima iga õnnelikku hetke, lõpetades haiglasliku punnitamise. If it didn't happen, it wasn't meant to be. See käib töö, kooli, pere kohta, suhetest rääkimata. Ja ma tean, millest ma räägin, sest olin see tüdruk, kes lootis esimese kallimaga kasvada vanaks ja halliks. 






Tegelikult ma tahtsin selles postituses rääkida enda esimesest armastusest. Ma ei suutnud esimesele poisssõbrale pikki aastaid mõelda, sest see tegi nii kuramuse haiget. Möödus veelgi rohkem aastaid ja lõpuks sain tagasi vaadata soojade tunnetega, sest olin lõpuks tast lahti lasknud. Praegu on armas tuletada meelde enda esimest romanssi ja kurameerimist ja seda, kui kõhkluseta ma teda armastasin. Kahjuks jäi enamik selliseid tundeid armumise esimesse faasi ja nüüd mõistan isegi, et meil polnud mõeldud igavesti koos olla. Ma loodan südamest, et minu tütred saavad tunda sellist siirast esimest armastust nagu mina - isegi kui see tähendab mind hetk südamevalu.

Kui saime Igoriga lõpuks pulmapaigad paika, tundus, et nüüd on kõige raskem osa tehtud ja tegelikult ongi. Ja siin ma nüüd olen, vaatan pulmapilte või otsin dekoratsioone, või kirjutan eestlaste pulmagrupis ning ma olen ninaotsani kastetud emotsioonidesse ja pisarad voolavad. Oot, Jaanika! Mida sa pulmapäeval kavatsed teha? Kas sul sellepärast ongi 4 pruutneitsit, et nad kõik hoogsalt su pisaraid pühiksid? Võib olla sai ka see tänane postitus kirjutatud selleks, et üks Bridzilla saaks emotsioone lahti mõtestada ja kasvõi hetkeks lõpetada rõõmust pillimise. Eks näis..

How much do you belive in destiny? How much to you believe that certain wins and loses will take you where you were meant to end up? Few years younger me was not so thrilled about this kind of idea, but now I am more than sure that what is meant to be, will happen. And if it didn't happen.. well then it was not meant to be. Duh. My proof lies next to me and soon I can call him my husband. I am extremely glad that I wasn't pushing too much to be together with him and let the things go by their own will. Cause I wouldn't change what I have now for anything else in the world. You might call it luck, but I rather name it destiny cause my fiance, my best friend is excactly what I was meant to have. Always your bit emotional Bridzilla Jaanika!





2 Responses to “Confessions of Bridzilla”

  1. Oh, kui ma oma Härrast rääkima hakkaks, siis ma jääksgi rääkima.. noh, tegelt, ma tegin talle tema kohta raamatu, kergelt 60+ lehelise.. Aga kohtusime põhikoolis ja oleme siiani koos. Parim sõber ja kõik muud jutud. Ja tal on täna sünnipäev! :P Korralik jäärapoiss :) Et ma tean täpselt, mis sa mõtled Igori all - parim sõber ja kõik muu mis elu tahta oskab isegi. Vaatan Sinu pulmaplaane ja elan kaasa - mõtlen alati, et minu pulm tuleb, tuleb umbes sama ilus kui Teil! :P

    ReplyDelete
    Replies
    1. No teie lugu kõlab küll selliselt, et on väärt ühe raamatu kirjutamist. :) Ohh, nagu ma aru saan, siis tuleb teil ka varsti pulm?

      Delete