Monday, April 27, 2015

Being human, not imperfect

Öeldakse, et igal inimesel on kolm mina - üks see, mida teised näevad, teine see, millisena me ise end näeme ja kolmas inimene on see, kes me tegelikult oleme. Ma ei pea ennast kahepalgeliseks selle sõna otseses mõttes, kuid mulgi on üks selline mina, keda ei tunne teised ning tihti ka ma ise.

Ma ei mäleta, et oleksin nii vähe nutnud, kui mu vanaema suri, võrreldes sellega palju neid pisaraid tuli nüüd, vähem kui nädal tagasi Igori vanaema matustel. Kõlab julmalt ja olin isegi üllatunud, aimamata, et tagajärjed on alles saabumas. 

Paar päeva peale matuseid oli kõik vanaviisi, ja, kui meie elukorraldus ilma haige vanaemata poleks läinud lihtsamaks, oleks raske aimata, et toimunud oli suurem muutus. Kuid miski oli minus muutunud, sest hommikud veetsin rõdul või enda toas aurava kohvitassi taga, vaadates tühjusesse, tundes iga viimastki jõuraasu enda kehaliikmetes haihtumas sellesamasse tühja auku, kuhu mu pilk oli jäätunud. 






Seekord ei abistanud ka tavapärane "koristan terve elamise piinlikult puhtaks" ning mõnulen säravas elamises, sest see oli kuidagi nii mõttetu, nii ebaoluline. Kõigele eelnevale andis tugeva hoobi juurde see, kui käisime vanaema majas külmkappi koristamas See hetk, kui ta viimati läks haiglasse ning justkui oleks pidanud juba ammu kodus tagasi olema, oli seal, nii käega katsutav. Lugemisprillid köögilaual ning hunnikus ajalehed ja aprillikuu ajakiri ootamas lahket kätt, mis neid sirviks. Istusin mõne hetke ta voodil ja kraamisin viimase paberist ninarätiku, mis oli jäänud temast maha. 

Ja seal olingi see mina, keda olen näidanud ainult vähestele. Mina, kes ei saa sõnakestki suust ning justkui ees ootaks suuremat sorti võitlus, hoian endas kinni igat liigutust. Nendel hetkedel ei tunne ma iseennast ära, oodates, et see kolmas mina roniks tagasi sinna kappi, kust ta nii harva väljub.


Järgmised päevad veetsin endas, põhilise aja vaikides ja magades. Vajadusel tehes rõõmsamat nägu lähedastele. Mõte, et nemad peaksid tunda halvasti selle tõttu, pani mind ennast kokku võtma. Ahjaa, peaaegu unustasin küpsised! Ma pole kunagi nii palju küpsiseid söönud, kui nüüd selle viimase nädala jooksul. Kas ehk sellepärast, et need võised näksid olid ka vanaema lemmikud?

Tegelikult ma tahtsin enda jutuga jõuda sinna, et anda teada, et mul on parem. Peale mõnda aega vegeteerimist ja küpsiste söömist käskisin endal lõpetada lein, sest elu on mõeldud elavatele, mitte neile, kes on meie seast lahkunud. Täna oli teine päev, mille veetsin aktiivselt ja pool tundi tagasi pühkisin kirjutuslaualt ja arvutilt tolmu, tõin õuest valgeid sireleid ning kirjutan seda postitust. 

Hüvasti, sina, kes sa muutsid nii palju, minnes nüüd ja liiga vara!







9 Responses to “Being human, not imperfect”

  1. Ilus postitus, igas mõttes.

    ReplyDelete
  2. See viimane pilt on ideaalne, mida vaadates ise kah mõttesse jääda.. Ilus.

    ReplyDelete
  3. Ilus, kurb ja südamlik lugemine! Sellised hetked võivad rivist välja lüüa, kuid tegelikult panevad midagi jälle sinus endas paremini paika...

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma loodan ka, et lisaks kurvale on selles loos ka midagi head.

      Delete
  4. Oma kogemustest võin öelda, et kõige olulisem on mitte lasta kurbusel endast võimust võtta kuid samas kuid samas kui tunned, et tahad ennast välja elada siis seda ka teha. Vastasel juhul jäävad kõik need kogunenud ning peidetud emotsioonid sind kummitama.

    Saadan soojad soojad soovid teie poole teele! Olge tublid :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mul on neid väljalaskmisi ikka olnud pisarate näol, kuid jah nagu sa ütlesid, siis üritan kurbusel mitte lasta endast võimust võtta.

      Aitäh, armas! :)

      Delete
  5. Nii ilus postitus, mis kirjutatud otse südamesse. Mõtlik ja armas. Ja pildid siia juurde nii võrratud. Minu arvates on see vaid tore, et inimestel on nii mitmeid pooli. Vahel on põnev leida malbes sõbras lõvi või näha lõvi hiire kombel laua alla pugemas. Jõudu Su meelele ja hingele!

    ReplyDelete